lugesin siin mitmeid teemasid teismeliste muredega, eriti hea oli üks vastus kahtluse korral mitte asuda näägutama ega karistama vaid vestlus alustada sellest et last targaks kiita et oma peaga kindlasti oskab vahet teha mis õige, mis vale ja siis viia jutt usalduse peale... oli vist välgumihkli teemas
Üldse on siin palju ja õigeid soovitusi rohkem usaldada oma last ja mitte teda käsualusena hoida...

Minul tekkis küsimus, kui palju te ise oma lastele usaldate või õigemini kui paljusid asju te ise olete enda teada jätnud arvates et milleks ma oma lapsele seda või toda peaks rääkima või seletama - see on minu asi ja temal pole sellega pistmist(rääkimata jätmine on tegelikult varjamine ja see ei ole nagu usaldusliku suhte juures normaalne)

Kuidas siis usaldamise teema sellises suhtes kehtida saabki...
on selliseid nähtud et ema teatab et ei saa last enam usaldada, mispeale laps vastu kohe lajatab et ega temagi saa usaldada tuues kohe välja asjad miks (ja õigustatult tegelikult)

mina olen elu aeg puudust tundnud, et mu ema mind ei usaldanud. Mul on tore ema ja ei tahaks talle midagi muud ette heita, aga seda küll, et tütrega oleks võinud probleeme arutada, lapsele oma mõtteid ja muresid veidigi avada, et laps tunneks usaldust. Mina seda ei tundnud, ei tundnud oma emagi, kuigi olime pidevalt koos.ei saa ju inimest tunda, kui ta end ei ava ja ja teist ei usalda.
USALDAGE palun oma lapsi, siis ei võõrdu laps teist ära ja teab alati, kuhu oma küsimuste ja probleemidega tulla!

minu arvates ei pea lapsele kõigist oma mõtetest jne rääkima
on palju asju , mille "usaldamine" lapsele võib sellele lapsele liig koormavaks osutuda. või milleks kaasata last millegi arutellu, kui asja otsustamine täiskasvanul käib üle jõu , ja siis küsime lapse käest: mida sina arvafd?, hiljem õiendame, miks valesti arvad või umbes nii.