Lihtsalt statistika mõttes uurin, kui palju on lapsi kes koovad- heegeldavad 100 % oma sokid-kindad-mütsid ise?
Väga siiber on...ah et miks ma oma last aitan? Sest tema tempo juures ei jõuaks ta neid iialgi valmis ( ja saab halva hinde) ja teiseks pole tal selleks aega- laste koormusest on juba juttu olnud, lisaks kohustuslik raamat ja mul pole ka südant öelda, et ära Harry Potterit loe. Niisiis aitan teda kahel õhtul nädalas, ülejäänud õhtud pusib tema ( minu tulemus on muidugi kvantitatiivselt suurem).
Mul pole midagi selle vastu, et lastele õpetatakse meie vanavanemate oskusi, aga ...sEllega seoses mõte, et miks peab nõudma töö valmis saamist? Kas ei võiks lihtsalt õpetada ja lasta rõõmu tunda tööprotsessist? Saab valmis siis kui saab.
Saaks see veerand juba läbi:(

minu laps koob ise ja koolis teised ütlevad,et sul veel nii palju teha???? aga tema uhkelt üle klassi,et minul ei koo ema vaid koon ise. selle peale tuli klassi reageering ole vait!!!

mina tegin küll kõik sokid-kindad koolis ise, ainult kampsuniga... nojah - mina kudusin varrukad, ema kudus esi- ja tagatüki, vanaema õmbles kokku... Aga kinnaste ja sokkide peale ei läinud ju ka niipalju aega, teine sai alati poole rutem valmis. Lase ikka lapsel pusida, õpib natuke püsivust, iseasi, milleks neid sokke-kindaid tänapäval üldse on vaja kududa. Ma pole näiteks peale kooli ühtegi teinud. Ahjaa, nukule tegin kunagi, imetillukesed...

kui lapsel on eelnevalt kudumise heegeldamise põhitõed selged, siis ei tohiks probleeme olla.
aga kui esimeste silmuste saatel on kohe vaja sokkide kallale asuda, siis on raske tõesti.

nii, et õpetage (kasutage vanaemade kannatust) lapsed juba varakult oma barbidele salle jm. meisterdama, siis ei ole hiljem sokipaariga muret.

ps. hea et meelde tuletasid, pean oma 10-aastase oskused ka üle kontrollima. (ta on varasematel aegadel oma nukkudele ikka üht-teist pusinud).

Mina aitasin küll oma kolmel tütrel kududa. Alati jäid nad ajahätta, kuigi õppisid muidu püüdlikult. Nüüd oskavad siiski kõik kududa omale asju.

mul tekkis veel selline küsimus, et kas need tänased emad, kellele nende emad sokid-kindad valmis kudusid, üldse oskavad oma tütreid aidata?

oeh, oleks mul lapsed, ma vist küll ei oskaks aidata :( endalgi häbi.

aga ise pidin kooliajal kõik oma asjad ise tegema, ema aitas vaid kahel korral - kampsuni kudumiseks oli vähe aega ja ema kudus varrukad, muidu poleks valmis saanud, kahekesi panime sihukse tempoga, et anna olla :) ja viigipüksid õmbles ka ema valmis, sest ei lubanud mul head kallist riiet ära rikkuda :)

selle teema valguses peaks vist igaks juhuks hakkama oma oskusi taas meelde tuletama, sest vanaema (kes oskas teha absoluutselt kõike ja väga hästi) on juba surnud ja ema VEEL oskab oma tarkust edasi anda. ei tahaks küll lõpetada sedasorti naisterahvana, kes suure surmaga vaid salli kududa mõistab.

sokke-kindaid ikka aitasin (mustri kudus ise,aga mina kudusin parempidist,et kiiremini saaks),pontSo tegi juba ise ja tuli väga ilus.

esimest salli kunagi aitasin kududa, sest tüdruk tahtis hästi pikka ja see oli ka ainus asi , nüüd on ta juba 7.-das klassis ja teeb kõik ise. Talle kohe meeldib , võibolla olen heaks eeskujuks, sest ka ise hea meelega koon ja heegeldan.

Omal ajal, kui koolis käisin aitas ema ikka nende kudumiste ja heegeldamistega. Läks aeglaselt ning ei olnud nii palju kannatust, et tundide viisi varraste taga istuda. Muud huvitavat tegevust oli ju ka! Hilisemas elus kudusin küll endale ja kogu perele kamsuneid, kindaid, salle, mütse ja mida veel. Oli kannatust rohkem.
Arvan, et lastel võiks ikka aidata küll käsitöö tegemisel ning kui edaspidi selle vastu huvi on, siis saavad kõige sellega ilusti hakkama.

Mina olin omal ajal lausa solvunud kui meile vanatädi külla tuli ja minu teadmata (hetkel kui mina ja vennad külas olime) minu koolisoki kanda kuduma oli hakanud. Ühest küljest sellepärast et kuidas ma siis ise selgeks saan ja teisest küljest sellepärast et tema kudust kopeltkanna ja meie ei olnud seda õppinud nii et ma ei oleks seda jätkata ka osanud. Nii et pärast läks tükk aega mossitades kanna üles harutamisele. Ja kui lõpuks sokk valmis sai siis hoolimata sellest et seda muuna kui käpiknukuna kasutada ei andnud (no soki kuju seeküll ei olnud... aga kand käis mõnusalt käpiknuku alumise suupoole asendisse) siis uhke olin ikkagi et enda tehtud. Hoolimata sellest et siiani ei ole julgenud uuesti sokikudumist üritada.

noh, mina eelmisel veerandil heegeldasin, sel veerandil koon, järgmisel hakkan tikkima ja viimasel õmblema. kusjuures ise vihkan käsitööd täiega, aga lastel on tõesti nii palju muud tegemist, et lihtsalt ei ole mingit aega näputööd teha.

mina aitan ka - esialgu ei aidanud ja siis selgus et mu laps oli ainus, kes ise tegi ja ainus kes veerandi 4 sai.
ja muideks - minu ema tegi minul kõik ära ja ma ise oskan sellegipoolest väga hästi käsitööd teha.

omal ajal (aastat kuus tagasi) kudusin-heegeldasin kooli jaoks kõik ise. tähtajad olid pidevalt kukil, ma ei sallinud käsitööd silma otsaski. nüüd aga, kui mul oleksid lapsed, kes vajaksid käsitöös abi, siis mina neid küll aidata ei oskaks. häda sunnil ja aja peale õppimine pole just kuigi palju väärt.

võin ausalt tunnistada, et olen kõik ise kudunud ja heelegdanud ja õmmelnud koolis valmis. mulle meeldib käsitöö, aga kui ma seda kiiresti (nii kaua kui tuhin on sees) valmis ei saa, siis jääb ikka mõneks korralikuks ajaks asi seisma, kuni uus tuhin tuleb. koolis tegin alati kõik tähtajaks valmis ja pea alati olin ma ka ainuke, kellel asi valmis oli. ja kui siis üks kord mõtlesin, et ka laiskleks väheke, siis oli tähtajaks teistel kõik tehtud, minul häbi maani... :) aga tegelt olingi pea ainus klassis, kes ei kasutanud ema abi. praegugi teen hää meelega käsitööd, uhke tunne enda üle kohe!

kuna jälestan igasugust näputööd, siis ei aita oma lapsi. miks ma peaksingi? ise õoivad ja teevad ja tulevad osavamad kui minu abiga.

Olen omal ajal kõik oma käsitööd koolis täiesti ise valmis teinud ning mu tütar on samuti oma käsitööd kõik ise ära teinud. Ema ülesandeks siiski vaid juhendamine vajadusel.

Kusjuures mu ema on enamuse oma (kunagi ka laste) riided ise õmmelnud, kampsunid kudunud jne. Mul endal ei võta praegu sokipaari kudumine aega rohkem kui üks/kaks õhtut teleka ees, ka õmblen noorematele lastele suhteliselt palju ise. Vanem tütar (18a) on lisaks kooli kinnastele pisikesest peale nukkudele igasugu hilpe meisterdanud (noorem alles I klassis) ja ise endale kampsuneid kudunud.

Ka ise pusisin omad kooli jaoks vajalikud sokid, kindad, kampsuni ise. Tütar (10 a.) kudus salli ise valmis. Olin üllatunud. Kombineerib erinevaid lõngu kokku ja valmistab ise nukkudele riideid. Ehk olen ise eeskujuks olnud ja tihti ise valmistanud rõivaid ja mänguasju.
Minu vanaema ei olnud suurem asi käsitöö tekijana. Pidin ise tegema ja raamatust näpuga järge ajama. Nt. patent koega ja nuppude kudumisel nägin kurja vaeva. Edu ise tegijatele!

nendele kes veel ei tea - käeline tegevus arendab aju.

Ja kui laps ei harjuta, jääbki tema tööoskus aeglaseks ja kunagi ei tekigi sellist võimalust, et ta ise jõuaks valmis tehtud.
Mäletan, kuis ise koolipraktikal olles kaks tüdrukut, kes kooli tulid tip-top kootud sokikandadega, saatsin ühe ühele ja teise teisele tüdrukute reale (kuna neil ju töövõte selge) kanna kudumist õpetama, et ise saaksin lüümikuid koostada.
tulemust võite ise pakkuda :)
Ja mis te arvate, et õpetaja ei tee vahet, kes vastava lõigu on valmis teinud?

Omal ajal ema mind ei aidanud, tegin kõik ise. Ka mu tütar teeb kõik ise, kudumist ja heegeldamist olen ikka neile varem (teisel tütrel käsitöö järgmisest aastast) õpetanud. Lapsed ei saagi käsitöö vatsu huvi tunda, kui te ise kodus miskit ei tee.

kas ka tänapäeval toimub koolis kõik nii? Või on kinda-sokki kasutus-kudumine juba ajalukku läinud?

ja huvitaval kombel on ka täna Facebookis palju soki.kinda ostasoovijaid...