Ups, nüüd arvuti viskas vembu..:))

www.koertekoda.net/foorum - sealt leiab palju huvitavat, võid vaadata ka siia www.koer.ee

Head lingid, tänan...;)!

Sinu jutust jääb mulje, et te mõlemad hirmsasti tahate koera ja ainus takistus on usalduse puudumine lapse vastu. See on minu meelest päris kurb. Vastutustunnet saab ju kasvatada ainult usaldades. Kui sa mitte iial ei julge oma lapse peale loota, siis ei tekigi tal võimalust millegi või kellegi eest vastutada ja tõestada sulle, et ta on selleks võimeline. Mina sinu asemel võtaksin selle riski, eriti kui lapsel on hea eeskuju - sõbranna, kes koera eest kohusetundlikult hoolitseb.

Hääletan ka koera võtmise poolt:), aga siin oli mainitud ka suurus (nii kora, kui rahakoti). Kuna meil on keskmine koer ja lapsel kohustus temaga jalutada, siis... õnneks mu laps ei karda võõraid koeri, kes tulevad mõnikord kohe ründavalt meie koera nuuskima ja ajab nad ära. Aga olen mõelnud küll, et parem oleks väike koer, keda ohu korral sülle saaks võtta. Endal on 2x juhtunud, et mul koer rihma otsas ja võõras koer teda ründab.

to püha taevas

Su jutt on õige. Me siin juba olemegi arutanud omavahel, et mis ja kuidas, uurime ka koera hoolitsemise kohta kõik järele ja siis kevadepoole toome kutsika.
Tänan kõiki nõuandjaid...;)!

Sinu laps on 14,koer elab 10-15 aastaseks.¤-5 aasta pärast ilmselt lahkub laps kodust ja läheb kuhugi õppima, on pikalt ja kaua kodust ära.Vananev koer ei taha mängida, kuid tahab seltsi-tegelemist, ka stäisväärtuslikku toitu, ravimist, iga päev mitu korda pissil ja õues jooksmas käia.On loomulik, et arenev, sportiv, õppiv poiss kui ta just eriline nohik pole, neid koera vajadusi täita ei saa kui ka ta väga tahaks.
Koera võtmise otsustab täiskasvanu ja arvestab, et koer on ta pereliige seni kui koerale on elu antud.Puhkusele või maale minnes tuleb leida ka koerale aeg ja koht.Koer ei ole ka lemmiklelu, millest ära tüdides ta koerte varjupaika viiakse, et küllap leiab uue hea pere.Sinna viidud loom on segaduses ja kurb, hilisema pere suhtes võib olla ettearvamatu.
Veel -kutsikas närib, pissib, nutab, ka ulub ta on ju üksi kui teie ära olete-koera soetamiseks korterisse tuleb arvestada ka naabrite nõusolekut.
Meie peres oli sama 15 aastane tubli poeg palus koera ja sai selle ka.Õnneks tehti mulle enne need põhitõed selgeks.Kui poisil vahel aega on siis tegeleb ta mõnikord koeraga.Hommikul ei jaksa ta ennastki üles äratada, vaevalt jõuab kooli.Koera eest vastutan mina, õpetan, söödan jne.Esimene aasta oli pöörane selle sakasa lambakoeraga, praeguseks kohe kaheseks saav pereliige on juba täitsa tubli.Suureks sõbraks ka pojale,kuid poeg on tihti laulu ja spordilaagrites nädalate viisi...Koera võttes pead arvestama, et sina täiskasvanuna vastutad ja lapselt ei saagi nõuda, et ta praegu sulle antud tõotusi pidada suudaks.Siiski on meie peres koerast praegu palju rõõmu ja palju kohustusi.Arukat otsust soovides Mari

no vota siis talle koer.ma ei usu,et sa kahetsed,kuigi selles,et laps ta eest 100 prossa hoolitseb.-lubage kahelda....aga see koik,mida üks koerabotik ühe inimlapse hingega teha voib ja kui palju hellust anda.selle vastu ei saa miski.kuskil üks tark kirjutas,et kodus kus on koer,pole laps kunagi hingeliselt üksi,isegi kui ta parajast pubekas on ja maailma peale vihane.tean oma kogemusest ka,nii mul endal olid lapsena koerad ja meie kodus on ka kogu aeg olnud.....

mina soovitaks sul veel järele mõelda. kui tunned, et saad ise koera pidamisega hakkama, siis võid lapsele koera võtta (eelmine kiri, et kuidas sa last ei usalda, võta ikka koer, on natuke vastutustundetu, sest kui laps tõepoolest arsti enam koera eest ei hoolitse ja vanemal pole ka aega-raha seda teha, siis on see vastutustundetu käitumine koera suhtes). kogemus oma õega, kes tahtis merisiga, lubas maad ja ilmad kokku vanematele. esimesed 3 kuud tõepoolest hoolitses looma eest, siis said need kohustused vanemad endale, kuna nad ei tahtnud looma hooletusse jätta. siis tahtis õde koera saada, kuid tänan jumalat, et vanemad sellega nõus polnud, kuigi nad arutasid, et midagi vene toiterjeri moodi võiks kodus olla. teades praegu nuhtluseks kodus olevat siga, keda ei taheta ära anda, kuna ta on nii vana juba, oleks koera võtmine olnud katastroof. samuti tahtsin mina juba väikesest peast koera võtta, vanemate keeldumine jäi mõistmatuks ja lõpuks lihtsalt leppisin sellega. kui oma leivakoti peale läksin, siis võtsin omale koera. ei leia, et nooruses koera puudumine oleks mu elu kuidagi vähemväärtuslikuks teinud. koera kulude kohta on üks hea link koertekojas: http://www.koertekoda.net/forum/viewtopic.php?t=603&highlight=kulutused. suuremad kulutused on küll näitusekoerte omanikel, kuid on palju kulutusi, mis on nii tõukoertel kui krantsudel sarnased. ja ütlus, et koeravõtuga kulutused alles algavad, peab täitsa paika (see just sel puhul, et kurdetakse, et koera ostuks raha pole). ja igaks juhuks soovitan koguda koerale mõned tuhanded veterinaarifondi, sest loomaarsti kulutused on väga suured, kuna loomadel haigekassat pole.

Minu laps tahtis ka väga koers kass meil oli aga mina pidin ta eest ikkagi ise hoolitsema üks päev kui ma ärkasin ja läksin kassile süüa panema oli toit juba pandud ning liivakast oli ka puhas siis tuli laps teisest toast ja ütles et ta tegi ise kõik ära ja nii oli kogu aeg ühel päeval siis ta saigi sünnipäevaks kutsika ja ta nägi välja nagu kõige õnnelikum laps ültse! ( muidugi hoolitses ta ise koera eest. )