mul on mure, nimelt on 14aastane tytar, ratest leiab endile sõpru ja viimasel ajal paneb kodust minema ning jääb ka öösel linna.mul ei ole vähimatki aimu kes ja kus ta on.ja mida arvavad need vanemad kuhu jäävad võõrad lapsed ööbima. oleme piisavalt palju moraali lugenud aga paistab et see on asjata vaev.selline pööre tekkis nii äkki, mida teha?

No see,et laps korrast kinni ei pea,ei tule ikka nii äkki.Kui ikka piirid selged ja paigas,siis sellist asja ei tule.Järelikult on siis kasvatuses midagi puudu või kahesilmavahele jäänud,kui nüüd ka rääkimine ei aita.Mul oma lastega need ajad läbi elatud ja nüüd kasulastega ka juba sellises vanuses,et tahaks nagu rohkem vabadust,aga ei,sellist asja ei ole,et kaotakse loata ja veel ööseks ka.Eks see piiride seadmine nõuab endalt ka vaeva ja järjrkindlust ja seepärast minnakse vanemate poolt ka vahel kergema vastupanu teed ja pigistatakse mõne koha pealt teinekord "silm kinni",viitsimata pikalt seletada ja oma reeglitest kinni pidada,no ja seda kasutatakse ära ning edaspidi on raskem veel nõuda,et kindlalt reeglitest kinni peetaks.

Minu lapsed ei kujutaks ettegi, et nad läheksid ilma minu teadmata kus krt - ilmselt oled enne 7ndat eluaastat teinud kasvatuses mingi vea...

tuleb ikka küll. Kui Sa teisiti arvad, on Sul lihtsalt lastega vedanud. Selles vanuses on sõprade mõju tugevam kui vanemate mõju. Jah, ja see rate...

Kes on majas peremees? Arvuti majast välja, kui mõistlikkuse piires kasutada ei oska. Kui õigeks ajaks koju ei tule, siis välja ei saa. Kui sõna ei kuula, kaotab taskuraha. Aga kui muidugi vanemate sõna midagi ei maksa, siis ei aita sellestki. Aga proovida ikka tasub. Nii vanalt ei saa lapsed aru, kui ohtlikud ja kahjulikud nende valikud neile võivad olla.

Ka minul on olnud taolisi probleeme.Oli päris tõsiseid pahandusi.Aga kõik hakkas laabuma kui istusime tütrega maha ja rääkisime kõik need naisteasjad selgeks.Seletasin talle miks ma nii väga muretsen. lõppkokkuvõttes oli see üks avameelne vestlus elust.Nüüd istume päris tihti koos nagu parimad sõbrannad ja arutame maailma asju.Peamine,et nüüd ära ei sõnunud . parim kompliment oli,kui tütar ütles et on endale selle suvega ühe sõbranna juurde saanud.

V6ibolla peaksid moraali lugemise asemel ta elu vastu siirast huvi tundma. Saaksid ehk ta s6pradest rohkem teada ning ei peaks nii palju muretsema. Kui talle on s6prade juures 88bimine t2htis, milleks seda keelata?

räägi temaga ära hakka kohe riidlema, kui temaga räägid ja saad hästi läbi siis ta kindlasti jagab paljusi teadmisi sõpradest jne, ja räägib sulle alati kuhu läheb ja on sul alati kättesaadav, kui karistada sisi ega ta ennast ei muuda ag vahe on selles et ühel päeval juhtub temaga midagi hirmsat ja siis kahetsete kõik, pigem räägi temaga ja hoia usaldust ja austage üksteist

mul jälle 15 aastane poeg.
tulid ükspäev vanad klassivennad külla, mulle igati teada- tuttavad jne. ühel võõras neiukene kaasas, keda ei olnud mina ega mu poeg varem näinud. poisid tahtsid ööseks jääda(tunneme ka nende vanematega üksteist üsna hästi), mis mul selle vastu. aga siis- neiukene ka ööseks... mina ikka et nii ei saa, võõras neiukene ja noor ka veel et poistega niiviisi ööseks jääda, tema aga teatas et pole midagi, jääb ikka!(neiu muidu üsna kena olemisega). lõpuks kupatasin kõik taksoga koju, aga mõtlema pani küll, et kuidas niiviisi lubatakse oma last ei- tea- kuhu. ja olen muide märganud ka tendentsi, et oma poja sõpruskonna puhul( läheb nüüd 9.-sse) olen üks vähestest emadest kes ei taha kergesti lasta siia- sinna ööbima kui näit. vanemaid kodus ei ole jne. pabistan vist üle või mis.

mul on kodus kolm teismelist. vanemad 17 ja 16 aastased. vahel jäävad ka ööseks sõprade poole. seda on juhtunud vast paari viimase aasta jooksul. tingimus on see, et ma tean kus nad on. kui ei teaks teeksin suure jama - nad teavad milline pabistaja ma olen. ilmselt teataksin suure hirmuga ka politseisse :P
ja seda teavad nad ka, et kui nad kuskile ööseks jäävad, siis ma teen nn kontrollhelistamisi. et kas nad ikka on adekvaatses seisundis. :)
nad teavad seda ja ei pane pahaks - tunnevad mind piisavalt. ise viskavad nalja sel teemal.
tütar 12 aastane ja ööbib alati kodus. paar korda on sõbrannadega pidźaamapidusid korraldanud, aga alati on vanemad kodus nende pidude ajal olnud. ühesõnaga kontrollitud värk.

ilmselt oled veidi liiga leebe ema. aga ehk pole veel hilja tütrega jutu peale saada. kui kraani liiga kõvasti kinni keerad, võib asi hullemaks minna. katsu esialgu karistamise asemel rääkimise varianti.

PS! kuidas sa suudad öösel magada kui ei tea kus laps on?

Manipuleerimisega peab ettevaatlik olema. Väga mõjuv ja mugav on öelda, et kui sa teed nii, siis mina teen naa. Aga probleem ei kao- ilmub hiljem mingi uue külje pealt välja.
Rääkima pead lapsega. Pane ennast tema olukorda ja püüa mõista. Meenuta , mida sina tahtsid teha, kui veri kees. Mida siis oma vanematest mõtlesid. Tuleta meelde. Kui laps tajub, et sa teda veidigi mõistad, (mitte ei mõista hukka)siis ta võib avaneda. Siis võite ka lahendusteni jõuda. Loe mitu korda läbi, mida kirjutas R.

Mina olin väga kuulekas ja korralik laps. Ja siis pubeeas leidsin äkki tuttavad, kellega diskodele minna jne. Ööseks koju tihti ei jõudnud, sest me ei elanud linnas, aga tollal veel nii varakult poistega asju ka ei aetud, seega midagi hullu ei juhtunud. Kuigi mu ema ei usu seda siiani, kahjuks. Vanemad hakkasid siis mind kõvasti piirama: sõna ei kuulanud - süüa ei antud; talvel käisin varbad lumes, sest saapad läksid katki ja uusi ei ostetud jne. Lõpuks jooksin kodust minema. Kohutavalt raske aeg oli. Nüüd on mul tütar ja olen endale lubanud, et ükskõik, mis juhtub, koju peab ta tahtma/julgema tulla. Loomulikult pabistan tema pärast ja helistan talle ja sõbrannade juures ööbimised on minimaalsed, aga vahest ikka luban.

Olen 15.a. tütre ema ja koolitanud oma lapse niimoodi välja, et kui kuskile ööseks jääb, siis alati ka helistab. Üldiselt mind ikka enne informeeritkase, millal-kellega jne. Isegi helistab siis, kui telefoni aku hakkab tühjaks saama, et ärgu ma muretsegu kui tel. välja lülitatud. Olen jube pabistaja ja tütar juba teab seda. Üldiselt saame hästi läbi, on küll tütar suur seikleja-pidutseja, aga rahustan end sellega, et ise olin noorena täpselt samasugune. Aga reeglid peavad paigas olema, see on lihtsam nii sulle kui lapsele endale.

Näib, et teismelisus ja murdeiga on tembeldatud mingiks haiguslikuks seisundiks, kus kohe loetakse loomulikuks, et laps enam korrale ei allu. Mitme lapse emana võin öelda, et kui reeglid on paika pandud esimestel eluaastatel ja kodus soe-hooliv õhkkond, siis ei ole need aastad mingi probleem. Vähemalt minu lapsed ei trampinud jalgu, paugutanud uksi, vaielnud koolis pidevalt vastu ega jooksnud kodust minema. Aga nad ei teinud seda ka nooremana ega vanemana. See, kuidas lapsel murdeiga möödub, sõltub tema eelnevast kasvatusest. Oma vanemaid armastav laps ei pane ka murdeeas olles ema-isa muretsema.
Aga murdeeas last veel nii kasvatama hakata, nagu väikelast oleks pidanud kasvatama, on vist küll suhteliselt raske.

Lihtsalt ema, inimesed on erinevad. Ehk sinu lastel möödus see aeg rahulikumalt, kui mõnel teisel või vedas sul (neil) lihtsalt. Kasvatusest on üsna vähe kasu, kui tekivad sõbrad, kes ei ole vanemate silmis just kõige sobivamad, aga laste silmis huvitavamad/autoriteetsemad vms. Jah, ja lapsed üldiselt ei mõtle, et nad oma vanemaid armastavad, vanemate olemaolek on elementaarne. See ongi noorus.

Ma ei tea, sõbrad võivad ju olla, aga vanem on lapse elus ka ikka oluline, kogu aeg, rääkigu laps ise siis mis tahes. Kui aga ema pole lapsepõlves kohal olnud lapse jaoks, siis ei ole ta murdeealisele võib olla oluline figuur, muidu küll. Ärge alahinnake oma mõju. Ja sageli inimesed ei ütle otse, mida nad mõtlevad või vajavad, sest siis on liiga suur risk haiget saada.

Mina olen alati teadnud kus ja kellega lapsed on. Paraku paljud lapsed ei pea üldse vajalikuks vanematele öelda kus nad on, reedel minnakse kodust minema ja pühapäeval ilmutakse koju.
Ma ei saanud siiski öösel päris rahulikut magada , kui teadsin kus ja kellega lapsed on ning kui ma ei teaks kus nad on siis istuks terve öö üleval. Osad lapsevanemad aga ütlevad, et neid see ei häiri, et see on teismeiga ja magavad rahulikult. Peavad ikka raudsed närvid olema või on see pigem hoolimatus.
Selgita lapsele ohtusid mis kaasnevad niimoodi omapead liikudes ja ütle, et alati tuleb teatada kus ja kellega ta on ning igas juhuks jätta mõne sõbranna kontaktandmed kes ka temaga koos on.
Jääb loota, et su laps mõistab sind.
Muide need vanemad kuhu jäädakse ööbima , neile tihti öeldakse, et vanemad teavad ja osad ei tunne üldse huvigi. On ka juhuseid kus vanemaid ei ole lihtsalt kodus või siis ööbitakse mõnevõrra vanema isiku juures kellel on oma korter.

miks on pea kõik vastused siin kohe et KARISTA JA KARISTA ? kas te arvate et kui te last karistate siis ta hakkab teid rohkem austama ja teid rohkem armastama ?
kui laps sellises vanuses käitub nii siis selles pole keegi muu kui lapsevanem süüdi, selgelt oli kirjas et ta on seda mitu korda teinud ( midagi pole ette võetud) ja nüüd lambist võtta ära arvuti ,raha ja kõik muu ?! kas te ei arva et süüdistada tuleb vanemat ja ehk oleks kasulikum temaga normaalselt rääkida selle asemel et karjuda V noomida ?!

ise olen 17 ja võin vabalt juba aasta aega magada mujal (loomulikult ema teab alati kus ma olen) olen emaga sellest rääkinud ja me oleme jõudnud teineteise arusaamisele NOORED = vabadus , avastada midagi muud. lapsest saati teinud seda mis vanemad ütlevad ja koguaeg vanemate luubi all. sellises eas tekivadki sellised probleemid. ning usu mind ÄRA KARISTA vaid räägi/kuula/mõista !

jah,kõik õige - räägi - kuula-mõista,aga kõigepealt ikka kohe maastmadalast reeglid/piirid ja neist kinni hoida ning need piirid avarduvad ikka järkjärgult,lapse kasvades.

miks kõik vanemad kohe arvavad, et me satume halvale teele ?
rate on üks osake elust paljudel, hetkel. Seal ei ole selliseid inimesi,kelle pärast halvale teele sattuda,nad on kõik inimesed.
nagu teiegi hetkel siin.lihtsalt, ratest saab kiiremini tuttavaks ja saab näha kohe inimest ära piltidelt ja loomulik ,et on vaja nö oma ego tõsta, lugeda piltide alt kommentaare ,et ohh kui ilus sa oled jne .
Ja ma arvan ,et kui su laps pole sõna otseses mõttes loll ,siis ta midagi halba ei tee kah .Kui te olete rääkinud suitsetamisest ja joomisest ja sellest kui halb on see + seksist. Siis ma arvan ,et su laps on suhteliselt korralik .
Ja see ,et ta mingisuguse kambaga kokku saab ja öösiti on väljas see on täiesti normaalne .keegi teismeline ei viitsi kodus passida ja kuulata mingit suvalist ema teksti või lihtsalt vahtida ühte nurka oma kodus .
näiteks minu ema rääkis mulle päris väiksena juba ära, mis asi on halb ja mis ei ole halb ja mis võib minuga juhtuda kui ma üksinda tänaval olen .Ja nüüd ma olen täiesti temast aru saanud .Seega ma püüan ka olla korralik ,ma ei suitseta ei joo rääkimata seksist. Ärge olge nii pabinas teismeliste pärast ,me võime küll ülbed teiega olla aga me hoolime kõige rohkem iseendast niiet, iseendale me käkki ei keeraks .
muide,ma olen 14 .:)

Kahjuks on Solaril õigus, et enamik vanemaid ei tunne mingit huvi kuhu, MIKS ja kellega nende 12-13a võsukesed ööseks jäävad. Aitab sellest, et laps tahab. Minul sellist kommet pole olnud, laps aga on hakanud selle suvega käest minema.
Enne oli sõnakuulelik, austas vanemaid inimesi. Nüüd räägib ja arutleb veidralt. Oluline on aina kuhugi kippuda. Kui muu ei aita, võib lausa NUTMA hakata. Et tema ei saa KUNAGI kuhugi, mina ei lubavat KUNAGI midagi.
Ise on varsti 14 saamas. Kurat, kes siis põrunud on, kui poissi sellises eas lollustest eemale tahan hoida - mina või klassikaaslaste vanemad, kes juba terve suve mingeid üksteise juures magamisi lasevad korraldada?
Muidugi tuleb neil enda eest seismist õppida ja kõiki muid asju teha, aga kas seda peab tegema just öösiti ja teadmata kellega? Sest paljusid "sõpru" pole poiss isegi näinud - ratest ja igasugu muudest portaalidest neid nüüd leitakse.
Ja veel - minu arvates on tänapäeval tüdrukud palju hullemad kui poisid. Seni kohtamata poisiga ollakse nõus Tartust ja Rakverest Tallinnas kokku saama. Ma ei saa aru, mis vanemad need on, kelle tütred nõnda ringi hulguvad? Või on see normaalne? Poiss ütlebki, et mis sa, ema, kogu aeg pabistad, isegi tüdrukud tohivad seda ja teist teha, et tal on teiste ees oma rangete vanemate pärast piinlik ...

Öö on ajast-aega magamiseks olnud,õhtust saan ma veel kuidagi aru (ehkki ka õhtul pimedas pole alaealise koht tänaval!Vaadake siis kasvõi politseisaateid,millal tehakse kõige rohkem pättusi?Ikka õhtul,rohkem ööpoole ja kambakesi!oleme ka meie noored olnud,aga öösiti pole lastud väljas kooserdada ja aitäh vanemaile selle eest! Ei ole ju ka seadused tehtud niisama ja seadus ju ka ütleb,millal peab alaealine kodus olema.Kõiki seadusi oleks vaja karmistada, ka vanemate hoolimatust ja laste ula peale jätmist.

olen 15 a teismeline ja mu ema ei lase mind mitte kunagi sõprade juurde ööbima. Ja vastupidi ka, nad ei tohi siia ka jääda. See tundub jube ebaaus, sest kui tal on vaja mõnda enda tuttavat majutada siis on kõik ok. Mu sõpru teab ta väga hästi ning ma ei mõista, miks minu soovid ei loe.

PS. rate pole elu ning seal istumine pole sugugi kõigi teismeliste meelis tegevus!

Sa oled tubli tüdruk ja Sul on hea ema.
RATE viga selles ongi, et mõnele on ta vaid meelelahutus, teistele elu mõte. Ja selle öise ringirallimiseta ei kaota Sa midagi.
Tavaliselt saavad ratesõltuvuse just need, kel koolis õppimisega probleemid on ja siis jääb vähe aega õppimiseks ja vastumeelsus kooli vastu süveneb veelgi. Mis siin põhjus, mis tagajärg, ei oska öelda, aga just see on minu kasulapsega (16) juhtunud.Nüüd istun kodus ja mõtlen, et kas tuleb 1. septembriks koju või mitte.

ei ole sugugi normaalne, et vanemad ei tea, kus nende 14-aastane laps ööbib. tõenäoliselt võib vanemaid selle eest isegi vastutusele võtta. kui teismeline tahab sõbra juures ööbida, siis peab tal selleks olema nii enda kui selle sõbra vanemate teadmine ja nõusolek asjast. rates nagu ka mujal elus liigub igasuguseid perverte. mõnel võib näiteks pähe tulla "proovida, mis tunne on kedagi ära tappa". 14-aastastel puudub aga üldiselt ohutunne. kuidas teie meelest need lapsprostituudid ja elundidoonorid välismaale smugeldatakse? ikka uute ja nii usaldusväärsete ja toredate sõprade kaudu. lisaks võib lapsel ju muidu aru peas ollagi, aga kambaga tehakse ju väike naps ja see arunatuke kaob keemia mõjul väga kergesti. natuke svipsis peaga tehakse asju, mille pärast järgmine päev tahaks pead vastu seina taguda. on fakt, et 14-aastane tahab olla juba väga tegija ja iseseisev, aga on ka fakt, et tal on ikka täitsa lapse aru. kannatage 4 aastat, saate täisealiseks ja siis ööbige kasvõi kalarannas paadi all. 18-aastane pole veel sugugi mingi jõuetu muldvana kõbi, kelle jaoks elus parim on möödas :P

Olen 15aastane tütarlaps. Ma arvan, et mul on väiksest peale hea kasvatus olnud. Igatahes ma ei saaks nii, et ma lihtsalt kaon ööks ajaks ära. Mul hakkaks emast nii kahju. Üldse ma olen emale päris hea laps kuna ma hakkan muidu alati mõtlema, et kui raske tal on ja on olnud ja, et see ei tee mulle halba kui ma aitan teda jne.

Aga vahel ma hakkan küll mõtlema, et tahaksin rohkem vabadust. Kuigi kui ma küsin ema käest Reede õhtul näiteks: Emme, ma jään täna natukene kauemaks, eks? Mingi 2-3 paiku tulen koju. Siis ta lubab küll. Ei ole ei õelnud. Küsib ainult, et ega ma üksi ringi ei liigu.

Kui aus olla siis mul oli vahepeal suht pubeka aeg. Sai ära proovitud alkohol ja esimene suits. Aga mitte nii, et ma olin täiesti purjus. Ma saan kõikide noortega läbi.. Mulle on õeldud, et ma olen tugev inimene, et mitte keegi ei julge mulle kunagi halvasti õelda. Ma ei tea kuidas sellega on, aga ma pole kunagi kellegagi suurelt tülitsenud. Nii ma siis suhtlengi suht paljudega. Olen käinud ka mõndadel nn. läbudel. Siis vaatad küll suurte silmadega, et kuidas on see võimalik, et noored tüdrukud joovad ennast nii täis. Olen näinud isegi sellist asja, et 13aastane tüdruk ei suuda käia vaid roomab surema osa ajast.

Ma saan aru, et sellised asjad ei ole normaalsed, aga vahel tulevad sellised pubekahood peale.. Natuke imelik on küll nii mõelda, aga mul on tunne, et mingil moel olen ma ka selle pubekahoo pärast täiskasvanulikuma mõtlemisega.

Õnneks nüüd mul pole enam seda uudishimu alkoholi ja tubaka vastu. Ka läbudesse suhtun ma halvasti. Aga üks mure on.. Mu kõik parimad sõbrad ja tuttavad läbutsevad ikka südamerahuga edasi ja siis ma ei kujuta ette mida nädalavahetusel üksi peale hakata. Siis ma olengi käinud mõnel läbul. Aga suurema osa ajast ma mõtlen, et kodus ma saaks oma aega palju mõttekamalt kulutada. Aga ma ei taha täitsa ilma suhtlemiseta ka olla..

Igatahes mul on hea meel, et kool hakkas ja, et nüüd pole kellelgi eriti aega enam niimoodi juua nagu suvel. Loodan ka seda, et ma jäängi selliseks, et teen kõike mõistuse piires ja ei pinguta asjaga üle.

Teemaalgatajale:oled kuulnud asjast nimega"kasvatamine"?!
Kui jookseb kodust ära võtad temalt telefoni,arvuti tahvli või mis iganes seadme kus tal rate on! Ei ole nii et laps kolab suvaliste rateist leitud sõpradega seal kus tahab ja millal tahab! Kui ei ole oma last kasvatanud siis mis sa nüüd nutad? Ega ikka eriti ei usu küll et ta sul varem sihuke tore sõnakuulelik lilleke on olnud sest nüüd järsku nii äkilist pööret ei saa küll võtta!

Teemaalgatajal: raske juhus! Minu tütar (nüüd 12.a)ei ole kunagi kodust ära jooksnud ja olen teda ööseks sõprade poole lasknud küll kui tean: kus , kellega ja kui kaua. Esimest korda läks oma parima sõbra poole ööseks kaheksa aastasena ja veel üks sõbranna tuli kaasa. Kõik oli tip-top:).Pole ühtegi probleemi temaga seni olnud