Helen, nüüd see teema läheb küll algsest väga kaugele, aga seletan siiski lahti, mis on minu silmis avalik imetamine.
See võrdub demonstratiivsusega a'la Kati Murutari käitumine, et minu lapsel on nüüd söögiaeg ja mind ei huvita, kas ma olen beebiga ühistranspordis, sünnipäeval või kuskil kaubanduskeskuses. Sünnipäeval on võimalik eralduda teistest ja sööta last privaatselt, mitte kõigi nähes ja kuuldes, samuti kaubanduskeskuses otsida endale vaiksem paigake, sest minu kui naise jaoks on imetamine privaatne tegevus ema ja lapse vahel ning seda ei pea kõik nägema või ebamugavustundest pilke pöörama. Eraldumise all ei mõtle ma haisvat tualetti, kuigi lapse mähkmeid võiks küll pigem selleks ettenähtud kohas vahetada kui kohvikus ja peletada teiste söögiisu.
Hästi lame on ka see, kui selline 2-3-ne ema juurde jookseb, ise ema pluusi üles kerib ja ennast rinna otsa sätib. Olen ka sellist pilti näinud.

Jah, seda küll.

taba moment, kui isa on kaine ja palu tal viisakalt endaga rollid vahetada - ja siis käitu nagu tema ja seejärel küsi, mida ta tundis

Eks igaüks kasvatab omi lapsi nii kuidas paremaks peab!
Minu silmis on füüsiline karistamine vägivald ja mina seda oma lapse peal ei rakenda. Meie peres on väga olulisel kohal rääkimine ( mitte karjumine, röökimine, mõnitamine) vaid rääkimine. Räägin mina-mehega, mina-lapsega, mees-lapsega ja ainuke kes pikast jutust aru ei paista saavat on meie koer ja temale mõjub küll paremini üks käredalt öeldud sõna. Ja laste peksmist pean ma väga alandavaks tegevuseks, see on muidugi kõige lihtsam variant - anna korra rihmaa/ vitsa ja laps kõnnib paar nädalat mööda nööri ja sinu tegevuseks kulub kõigest 2 minutit. Aga rääkima peab kindlasti pikemalt, selleks on vaja privaatset ruumi, oma kallist aega ja head tahtmist, aga kellel ikka nii-palju aega on. Nii, et edu rihmutamisel!

minu isa oli ka vägivaldne ja ema peitis end sageli minu selja taha,et end isa eest kaitsta.Millegi pärast võtsin ühel hetkel oma julguseraasu kokku ja kutsusin tol ajal miilitsa.Seda juhtus paaril korral.Üldiselt käitus ta võõraste juuresolekul üliviisaka ja korraliku mehena justkui olekime meie perega talle liiga teinud.Mingil määral ta taltus mõneks ajaks,kuid meelde jäid need küll, set väheke rahulikumaks me elu muutus küll.

Sa ei pea ootama ära füüsilist "laksu",selleks,et oleks midagi politseile ette näidata(kui juhtub siis muidugi ära köhkle seda tegemast).
Aga lindista tema tekst.Parem lindista kohe mitu teksti.Ja mine sellega kuhu vaja.Kasuta internetiotsingut.

minu isa oli ka türann, nii nagu tema ütles, pidi ka olema, söögitgemine ja nöudepesemine oli naiste töö, iial ei liigutanud end sel teemal.see oli mitukümmend aastat tagasi ja sel ajal ajakohane. tänapäeval on mehed teistsugused,ka mina vandusin, et iial ei võta sellist meest nagu mu isa. ei võtnudki.röökimised olid tavalised teemal kõik on must ja mis naised siin elavad, minu päästetee pärast aastaid oli väljakolimine.ja nüüd saame väga hästi läbi, peaasi, et ma ei pea temaga koos elama.ja olen ka emale öelnud, et mina sellise mehega iial ei elaks.
15 aastaselt on raske end kehtestada.sorri, ma ei lugenud kõiki kommentaare, aga kui ta füüsiliselt haiget ei tee, elad sa selle üle. kahjuks pean tunnistama, et siiski on see röökimine minu ellugi jälje jätnud, vahel leian end oma laste peale karjumas, kuid eneseõigustuseks võin öelda, et ei muutu vägivaldseks, palun alati vabandust ja leian vead endas mitte peres.

Ütleme nii et olukord on jah ja ei.See tähendab et olukaord on nagu mhm ja nagu mkm.Nagu kass ja nagu koer.Nagu kuu ja nagu päike.Nagu Mart Helme ja pagulased.