kui vanalt sai teie laps esimese mobiil telefoni? omal laps läks just kooli ja mõte see osta talle...sõbra pojal oli mobiil olemas juba 6aastaselt(hädaolukordadeks) ja oskas kasutada

6a.oli taskus kui õues mängimas käis(meie mingi vana telefon)väga mugav _helistad ja küsid kus on,kellega või kutsud tuppa.

Mõlemad lapsed said 6 aastaselt mobiili.

Tytar sai mobiili viiendas klassis, poeg kolmandas.
Meie kodu on suhteliselt väikses ja turvalises kohas,
kool lähedal. Kui elaksime linnas, oleksin ostnud
mobiilid palju varem.

Poiss esimese klassis, sai mobla koolitee alguseks. Kooli kaasa võtta ei luba, küll aga siis, kui õue mängima või sõbra juurde läheb.

Laps sai siis telefoni, kui kooli läks. Mina arvan, et on just hea, kui lapsel telefon koolis kaasas.
Osta mõni odav telefon, siis pole kahju, kui ära kaob vms.

Aasta enne kooli algust. Idee oli selles, et kooli minemise ajaks peab kasutamine olema juba nii palju käoas, et ta segases situatsioonis (näiteks vale bussi peale istudes) juba ise selle peale tuleks, et nüüd on aeg emmele helistada.

Lasteaias kaasas ei olnud, siis oli see ainult õues käimisel kaasas. Koolis kandis trennipäevadel kaasas, muidu mitte (kool on kodule lähedal). Eks ikka tuli ette seiku, mil telefoni polnud kaasas ja võtmed kodus laua peal. Siis kõndis minu töö juurde (umbes 4-5km kesklinna), sai võtmed ning tatsas koju tagasi. Trennipäevadel jõuame umbes korraga, siis lihtsalt ootas, kui varem jõudis.

Alles 9-aastaselt, enne puudus vajadus ja lapsel ka igasugune huvi midagi sellist omada. Selle aasta kevadel läks ta aga teise linna otsa ujumistrenni ja tuli liigelda jalgsi (halb orienteeruja) ning mind vajadusel vastu kutsuda, kui trenn varem lõppes. Ostsin selle rohkem oma südamerahu huvides, aga tõele au andes, seisab see tehnikavidin nüüd enamuse ajast kasutuseta.

arvan, et mobla võiks lapsele osta siis, kui selleks otsene vajadus on, mitte enne. meie ostsime lasteaia lõpetamise puhul ja suvel kaotas ta selle juba ära. et siis liiga vara ostsime! nüüd läks kooli ja mobla on kodus kapi peal(vana), kui koolist koju jõuab, siis helistab. kooli kaasa võtta ei luba, veel mitte.

lapsel ka igasugune huvi midagi sellist omada......9a. ei olnud huvi mobiili vastu???Metsas elasite või oli see 10a.tagasi?Või arvasid sina,et tal huvi pole .kuidagi ei tahaks uskuda,minuarust koolis (kui endal pole)tekib uudishimu selliste asjade uurimiseks,sest paljudel on koolis kaasas(mina seda ei poolda kuna laps elab kooli lähedal ja pole kunagi kaasas ka olnud)

aga kuidas oli kõneajaga? kas liitumine v kõnekaart...kõnekaart oleks ehk lihtsam,kui ää varastatakse v ää kaob telefon...aga liitumisel vist need laste paketid et saab reekida ainult niii palju kui ma ise määran?!

Ei ela metsas ja ajaks on ka 2009. aasta kevad.
Huvi puuduse defineerin sellega, et kõik huvitavad helinad, taustapildid on isa initsiatiiv ning pandud (tema pärast võiks need kõik olemata olla), mobiilimängud on avastamata territoorium, igakuine arve ei ületa 20.- krooni ja reeglina on mobiil kodus kapi serval väljalülitatuna.
Tema jaoks see, et enamusel sõbrannadest või klassikaaslastest on, pole mingi tõsiselt võetav argument, et talle peaks ka asja muretsema. Paljud maaniad ja lastehaigused panevad last õlgu kehitama ja jätavad ükskõikseks. Ta tahab ise asjani oma sees jõuda ja siis selle omamiseni, kui see tõesti ülivajalik tundub. Minu meelest pole selles midagi imelikku ega ebanormaalset, pigem loodan, et lapsik omamis- või matkimismaania ei taba teda 20-selt.

mina sain teisest klassist ja mu õde juba lasteaias.

Kusjuures oma lapse sõprade seas vaatan, et telefon on lastele tarbeese. Pildid, helid, vidinad ja muu ei oma erilist väärtust. Telefone kooli kaasa üldjuhul ei veeta. Paljudel on kasutusel vanemate poolt mahakantud vanad telefonid (et minimiseerida varaste ohtu ja kaotamisega seotud kahjusid).

Lapse telefon on kasutusel siis, kui pärastlõunal sõbrantsi õue kutsutakse ja kui mina ta õhtul uuesti tuppa kutsun ning loomulikult siis, kui tal on vaja mind kiiresti kätte saada suvalisest linna otsast.

Tütar sai mobiiltelefoni 7-aastasena esimese kooliaasta sügisel. Nüüdseks on ta kolmandas klassis.
Mobiil on meie peres vägagi vajalik tarbeese, sest tihti on päeval vaja midagi käigupealt kokku leppida.

Näiteks peab ta ootamatult õele kõrvalmajas asuvasse lasteaeda järele minema või on koolis mingit raha vaja, aga unustasin hommikul anda...
Kontrollin vahel ka, kas ta on trenni jaoks ikka õiged asjad kokku pannud jne. Kui sõpradel külas käib, saab jooksvalt kokku leppida, kui kaua veel mängida võib.
Mul on endal mugavam, sest tavaliselt on mul iga päev palju pisiasju meeles pidada ja nii saan ka päeva jooksul lapsega suhelda, kui olen midagi unustanud.

"Kontrollin vahel ka, kas ta on trenni jaoks ikka õiged asjad kokku pannud" - trennikoti paneb reeglina valmis juba eelmisel õhtul, aga sarnaste juhtumite puhul on meil veel käigus vanamoodne lauatelefon.

"koolis mingit raha vaja, aga unustasin hommikul anda..." - tavaliselt teatatakse kõik rahakogumised mitu päeva ette. Kui tõesti peaks juhtuma, et sel korral on vaja maksta nüüd ja kohe, siis maksab kas oma taskurahast ning küsib õhtul tagasi või palub õpetajalt luba maksta siiski homme.

Ega seepärast, et laps mobiili praegu veel mõttetuks peab ega väga armasta, veel suhtlemised-meenutamised pidamata jää.

Täpitriin äkki saaks kokku:ma kohe huvi pärast tahaks sinuga rääkida.Selline imelik kiiksuga jutt(mul tuleb silme ette nohik.kes arvuti taga targutab aga muidu....

!, mis mu jutus nii kiiksuga ja nohiklik tundub!? Kas tõesti sinu arvates jääb elu 21.saj seisma, kui mobiil ühel päeval laadimata unub või arvuti tuksis on? Suhtlemiseks ei pea olemas olema ei mobiili, skype'i või msn'i, suhelda saab vabalt ka vanamoodsalt näost näkku või kaugemate inimestega meilitsi.

Mina sain telefoni 7. klassis, mis oli sel ajal väga vara. Ometi sai seni ju ka elatud! Mulle tundub, et tänapäeva mobla-inimestel puudubki võime ette mõelda ja midagi kokku leppida ja kokkulepitud ajaks kokkulepitud kohta ilmuda. Kogu aeg käib mingi tiristamine, et uh jah teeme ikka 20 minutit hiljem, või saame jah homme kokku aga ei tea mis kell, helistame pärastlõunal veel üle, ma helistan ette kui ma tulema hakkan jne jne.

Mu sugulaste 2. klassis käival pojal on ka kooliminekust saadik oma telefon, aga nii palju kui ma kõrvalt kuulen siis on sellest pigem tüli kui kasu. Päeva jooksul ikka juhtub lapsel koolis positiivselt või negatiivselt erutavaid sündmusi mida tahaks emmele rääkida, aga selle asemel et õhtul õhtusöögilauas päeval toimunust jutustada (nagu vanadel headel aegadel) helistab see poiss sisuliselt iga päev vähemalt korra koju emale, selleks et öelda, olgem ausad, midagi suht mõttetut. Kui koolis ikka hädaolukord on, näiteks laps jääb haigeks või kukub ja saab viga, siis ei pea ju laps ise vanematele helistama vaid õpetaja teeb seda.

nõustun eelmisega.

Kooli algul peaks ikka telefon olemas olema, idioodid olete vä.