Mure lapse käitumise pärast koolis, tahan pöörduda psühhiaatri poole. Kas keegi oskab soovitada mõnda head psühhiaatrit? On keegi kokku puutunud dr.Lembe Ermos-ega. tänud vastajatele.

Kõigepealt mõtle kas ikka on ilmtingimata vaja last psühholoogide/psühhiaatrite juurde viia. Mõni laps läheb peale arstikäiku veel rohkem trotsi täis ja tean ka pubekat, kes peale psühh. juures käimist, hakkas iga asja kohta ütlema "ma ju lollakas, ma võin". Ehk on probleemid lihtsamini lahendatavad.

Kui lapsevanem suudab asja lapsele rahulikult selgitada, kuhu minnakse ja milleks, ei teki probleeme. See "lollaka jutt" ei ole lapse enda väljamõeldis, vaid kuskilt kuuldud väljend.

Otsi lastepsühhiaater üles. Lastega see asi vähe teistmoodi.

Kesklinna lastepolikliinikus on väga hea lastepsühhiaater. Väga asjalik. Ja muide ei hakka kohe rohtusi kirjutama, algul ikka nõustamised(loomulikult siis, kui üldse vaja on). Me läheme järgmisel nädalal, siis võin ta nime kirjutada (oleme ainult ühe korra käinud, ei mäleta nime).

Lastel on organism ikka tugev võrreldes täiskasvanutega. Aga kui pärilik haigus, siis tuleb vahel ka rohtusid välja kirjutada.

teid küll...kõigepealt minnakse lapsega psühholoogi juurde, kes veendub üldse, kas on vaja psühhiaatrit üldse...tema suunab siis sealt juba edasi, enamasti saavad lastepsühholoogid oma töö tehtud ( maha rahustatud mõlemad pooled, nii lapse, kui ka ema) ja päris psühhiaatrit läheb harva vaja...

Äkki pöördud kõigepealt näiteks Tallinna Laste Tugikeskusesse.muidugi kui oled Tallinnast.Seal nii psühholoogid kui psühhiaatrid.
Mul samad probleemid.alustasin psühholoogist ja nüüd käib ta ka psühhiaatri juures ja asi on paremaks läinud.Ja muidugi hea kui oled ka klassijuhatajaga kontaktis.

Dr. Lea Kalvot ei soovita. Esmapilgul tore arst, aga pikemas perspektiivis kipub mõtetuks muutuma. Pole ju mõtet kohal käia, kuulamaks tema enda heietusi oma perest ja minevikust...
Laps, kelle pärast seal käiakse, ei olegi enam oluline :-(

Meile ka Lea Kalvo ei sobinud.Psühhiaater on mujalt, mitte tugikeskusest.

mis see kalvo siis teile seal rääkis? ma ei kujuta ette, kuidas saab psühhiaater jutu iseendale viia.. lihtsalt huvipärast - et mis ta sellega siis saavutada soovis?

Olen ka ise sattunud psühhiaatri juurde, kes iga lapse probleemi või situatsioonikirjelduse peale hakkas tooma näiteid ja võrdlusi oma elust. Lõpuks sellest ainult rääkiski. Ja siis tuli välja et meie mure ei olegi mure,vaid mure on temal.

Aga soovitada kedagi ei julge, kuna ühele sobib üks ja teisel teine.

Ega seda , et psüholoogi juures käid ei pea kõigile kuulutama ja see pole ka teab mis hirmus asi. Psühiaater on vaks kehvem variant.

Mul poiss nii 12 aastaselt oli kuidagi imelik,öösel nuttis ei saanud magada seega hommikul väsinud ja õppeedukus kannatas.
Süüd teadsin, mingi idikas kooliteel kiusas teda.
Poiss pidi tulema ühe elamurajooni läbi ja seal see kamp ootas teda tihti( vanemad poisid, popitasid ise koolist jne)

Otsustasin viia poisi psüholoogi jutule. Olime aegajalt mehega mõlemad kohal. Midagi uut poisilt ei küsitud mida ma juba küsinud poleks aga ilmselt kolmanda võõra inimese sama jutt aitas siiski.

Esimesest korrast magas poiss ööd rahus.
Uskumatu aga tõsi. Pubeka mõttemaailm on müstiline.

Olen nõus sinuga kuna sain alles tõelise paugu Kalvolt mis lõi jalad alt. Ta on inimene kes ei kõlba oma ametile.

Meile ka Kalvo ei sobi, kavatsen uue otsida. Surub enda tahtmist peale ja mind, kui ema ta ei usu. Iga kuu peame põhimõtteliselt ainult retsepti pärast kohal käima..

Ilma dr. Kalvo abi, juhendamise ja toetuseta, ma ei taha mõeldgi võimalikele arengu võimalustle.
Ei, ta ei ole Jumal kes sõrmenipsuga maailma teile sobivks muuta suudaks. Seda peate ikka ise tegema. Retseptiravimid on vaid ajutised abivahendid kriisiolukorra kontrollialla saamiseks ja stabiliseerimiseks.(nagu jalaluumurru puhul on abiks alul kips ja hiljem kark) Tõelist abi oma lapsele saab anda ikkagi vaid lapse oma pere.