No kuulge, selle ostmisega on ju nii, et kultuur on teine. Seal on palgalised müüjad, keda nimetatakse "varjudeks" ja nemad saavad selle eest palka, et on sul pidevalt sabas ja olemas, kui sul mingi küsimus tekib. Nad lastakse lahti, kui nad su sabas ei ole. Tore nali oli ka eestlaste seas, kus üks vanem mees teisele pajatas: "Saime omale poes "vaimu kraesse". Jooksime naisega tal eest ära, ikka jõudis meile järele, ei saanud me temast lahti!" Noh, võib ette kujutada, kuidas siis eestlased liduvad poes selle müüja-"varju" eest ja see, keel vestil neile järele lidub, sest teda on ju palgatud sabas passijaks-müüjaks. :) Noh, tuleb tunnistada, et eestlastele on jah see asi võõras, oleme ju harjunud, et meie ostukeskustes otsid müüjat taga ja tihti jääb asi tema puudumisel ostmata, kuna keegi sulle mingit infot ei jaga kauba kohta. Noh, fantaasiale voli andes, hirmus naljakas on mõelda, mida see türklane eesti grupist küll mõelda võib, niimoodi tund aega eestlasest ostja taga ringi lidudes. :) Jube naljakas ja kahju, et küsida ei saa. :) Ja veel, kauplemisega on nii, et näiteks nahkjakk, mille hind on 1700 eur, õnnestus kaubelda 350 eur peale. Nii käib ka kuldehetega kauplemine. Türgi ongi sellise kultuuriga, kauplemine on neile kaasasündinud oskus. Aga, meile on võõras. Mina näiteks panin kauba letile, sest ei saanud enda algselt väljamõeldud hinda, jalutasin poest välja ja unustasin juba olnu, sest olin teises poes. Tuli see "vari", ütles, et tema boss pakub vat sellist hinda ja kui mina ikka pead raputasin, siis küsis, et mis hinda mina siis mõtlesin ning üllatuslikult saingi selle. Viidi tagasi kaupa ostma. :)