Ära hinga.

üldse õhku raisata ja kopse koormata - parem ütle iga 12 sek. tagant ihtüihh...

milleks üldese loota? parem ütle iga 10 sek tagant "ma olen lootuse kaotanud, ma olen alla andnud"

aga lollil on lootus alati tagant taskust võtta - depereeri mõne muu nurga juures siis...ntx. halb kogemus ehk?

lootus on lollide lohutus, mina olen lohutamatu loll...

Kuni hingad seni ka oled ja kui oled siis võid loota aga kui hingad siis oled kindlalt, selles kahtlust ei ole.

no siis polegi asi nii hull?

mõtlen, järelikult ela. liidetavate järjekord ei mõjuta summat: elan, järelikult mõtlen ...

Kuni oled, seni hingad oleks õigem kuna ega sa ikka teadlikult ja plaaniliselt ei hinga - see funktsioon ikka toimib mingite reflekside ajel, mida suunata on väga raske. Sest miks mitte siis viia ellu suitsiid lihtsalt loobudes hingamast? Siis ei oleks nöör vaja ostagi ju!

Elu ja lootuse saad endalt võtta, hingamist mitte!

ei ole jah nii hull sest loota ei saa ainult siis kui ei hinga. seni või kui hingad võid ka loota

Lootusi saab suunata ja vähendada/kasvatada. Hingamist teadlikult ei juhi, samas magavas olekus hapnikuvajadus väheneb, seega hingamine aeglustub.

kärss kärnas ja maa külmunt - no hinga siis vähem ja looda pisut;)

Kärss külmunud pigem ja hing kärnas, sest jah tähendab ei ja ei tähendab mitte kunagi.

looda vähem ja hinga vähem, kärss on korras sest maa on külmas ja ei maksa üritadagi kui maa kulmunt on ju. kui maa pole enam külmund siis looda pisut ja hinga rohkem sest kärss vajab kündmiseks õhku ja mitte külmunt maad ;)

Künnimaa sai endisele omanikule tagasi antud ja nüüd on ainult lapike kapsapeenra jaoks alles...

siis tuleb läbi aia künda, aed ju piirab

Pole lootustki.

Kas kevadel ja suvel on midagi teisiti, kui praegu, talvel? Kas siis aastaringselt ei või süda hõisata?

kui on mille pärast hõisata, siis südamele aastaaeg ei loe.

kindlasti on kevadel ja sulvel kärsa jaoks midagi teisiti ;)

Kevadel ja suvel ja talvel ja järgmisel kevadel ja suvel-talvel olen sama lootusetu nagu ka eelmistel kevadetel-talvedel...

seda näitab aeg ja ajast ettetõtsata ei saa

Aeg ei näita midagi. Et ajaga mingi muutus tuleks, siis peaks ise midagi tegema. Ma ei oska enam. Ja las minna seegi, mis on.

mina nii ei arva, kui sa midagi ei tee siis midagi halba ju ikka juhtub, samaks ei jää kunagi midagi.

Ühel imelisel märtsiõhtul seisin trepil ja tõmbasin sügavalt kopsu seda imelist erutavat õhku, mille loojuva päikese viimased kiired olid värvinud roosakaks. Ma teadsin, et midagi suurt on tulemas. Ma tunnen selle alati ära.
Äkki, ei tea kuskohast, jooksis aeda suursugusel nõtkuval sammul tiigerdogi. Ta tuli otse minu juurde ja nuusutas mu kätt. Imetlesin teda hingamata, sest ma ei olnud päris kindel tema kavatsustes. Ta müksas julgustavalt oma kuningliku koonuga mu kätt. Siis alles julgesin teda silitada. Seejärel viskus ta külili, nõudes, et sügaksin ta kõhualust. Ma muutusin julgemaks ja hakkasin koeraga rääkima. Siis lippasin tuppa ja otsisin külmkapist mõne parema palakese, mille ta tänuga vastu võttis. Asetasin trepile ka veekausi, millest koer kohe ahnelt jooma hakkas. Limpsanud oma näo puhtaks vaatas dogi mulle pea viltu otsa. Vaatas pikalt. Ja läks.
Järgmisel õhtul oli koer tagasi ja kordus sama. Siis silitasin teda juba julgemalt, sest oli ta ju oma sõbralikkust minu vastu üles näidanud. Ka sel õhtul ta lahkus.
Kolmandalgi õhtul tuli sõbrake tagasi. Ja järgneval hommikul leidsin ta lamamas oma trepil. Truult ootamas, millal otsustan ukse avada. Olin meelitatud, et see jumalik loom oli mind endale sõbraks valinud. Ja siis ta jäi.
Päeval õues, õhtud minu jalgade ees kaminaruumis, ööd truult mu aseme ees. Ei julgenud temasse liialt kiinduda, sest ometi säärasel kaunil olevusel peab peremees olema. Kuulasin ümberkaudu inimestelt, et ehk on nemad kuulnud, kellele dogi võiks kuuluda. Ei teadnud keegi. Panin kuulutused välja ja vastukaja jäi tulemata. Salamisi oli mul muidugi hea meel.
Mõne kuuga harjusin tema olemasoluga ja soetasin tema jaoks vajalikke tarbeid. Igal õhtul võtsime ette pikki jalutuskäike ja jooksime metsas. Koju tulin alati rõõmuga teades, et ta ootab mind ja lakub mu kätt.
Märkamatult hakkasin tema olemasolusse suhtuma loomulikult. Nagu kõik olekski pidanud olema just nii, nagu oli. Ka jalutuskäigud jäid harvemaks. Tihti lasin ta välja üksinda. Muutusin tema suhtes lohakaks.
Ühel hommikul, kui olin ta lasnud oma asjatoimetustele, ei tulnud ta tagasi. Ma olin mures. Otsisin teda kõikjalt ja valasin pisaraid. Terve kuu käisin ringi ja küsitlesin ümberkaudseid, riputasin otsimiskuulutusi ja panin ajalehe teadetenurka teateid. Tulutult. Ta oli läinud täpselt nii, nagu tulnudki oli.
Tihti mõtlesin temast ja sellest, kui palju rõõmu oli ta minu ellu toonud. Siis kargel oktoobrihommikul köögis askeldades nägin ma teda seisatamas aia ääres tänaval. Ta oli vist seisnud seal mind vaadates kaua. Kummalisel kombel nägin ta pilgus etteheidet. Ma viskasin kingad jalga ja tormasin tänavale. Kui välja jõudsin, oli ta läinud. Ta oli vaid käinud hüvasti jätmas.
Nüüdki aegajalt lippab mu hoovi mõni eksinud koerake. Mõni kodutu krants saab kondi ja kõrvatagantki sügada. Ükskord sattus isegi noor segaduses terjer mu õuele. Kuid alati mõtlen oma tiigrist. Sellist teist ei ole ma näinud. Ja kaminaserval on foto meenutamas meie õnnelikumaid aegu. Ja kusagil on keegi, kes teda praegu õnnelikuks teeb.
Ja minu trepile tulevad endiselt vaid rääbakad krantsid...

liiga pikk jutt sai vist ja keegi ei viitsi lugeda, aga täpsustuseks ütlen, et see on kujundlik tekst.

kujutan ette kuidas seda viimast lauset ütleksid ja ma ei küsi mis soost see koer oli .

Mul ei ole ju südant neid vaeseid penisi niisama minema ajada, ikka tükike vorsti või kont, aga omale ühtegi ei taha pidada. Nüüd kui koera võtan, siis vaid tiigerdogi või mõne veel suursugusemast tõust ;)

dum spiro- spero!