Logi Sisse

Teata kohatust postitusest - moderaator@delfi.ee
Lolliklubi
Kuni hingad, looda!
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.07
Ära hinga.
 
milleks? 12. veebruar 2005, kl 18.10
üldse õhku raisata ja kopse koormata - parem ütle iga 12 sek. tagant ihtüihh...
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.16
milleks üldese loota? parem ütle iga 10 sek tagant "ma olen lootuse kaotanud, ma olen alla andnud"
 
milleks? 12. veebruar 2005, kl 18.18
aga lollil on lootus alati tagant taskust võtta - depereeri mõne muu nurga juures siis...ntx. halb kogemus ehk?
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.20
lootus on lollide lohutus, mina olen lohutamatu loll...
 
p 12. veebruar 2005, kl 18.21
Kuni hingad seni ka oled ja kui oled siis võid loota aga kui hingad siis oled kindlalt, selles kahtlust ei ole.
 
milleks? 12. veebruar 2005, kl 18.23
no siis polegi asi nii hull?
 
esiloll 12. veebruar 2005, kl 18.24
mõtlen, järelikult ela. liidetavate järjekord ei mõjuta summat: elan, järelikult mõtlen ...
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.25
Kuni oled, seni hingad oleks õigem kuna ega sa ikka teadlikult ja plaaniliselt ei hinga - see funktsioon ikka toimib mingite reflekside ajel, mida suunata on väga raske. Sest miks mitte siis viia ellu suitsiid lihtsalt loobudes hingamast? Siis ei oleks nöör vaja ostagi ju!
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.27
Elu ja lootuse saad endalt võtta, hingamist mitte!
 
p 12. veebruar 2005, kl 18.27
ei ole jah nii hull sest loota ei saa ainult siis kui ei hinga. seni või kui hingad võid ka loota
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 18.30
Lootusi saab suunata ja vähendada/kasvatada. Hingamist teadlikult ei juhi, samas magavas olekus hapnikuvajadus väheneb, seega hingamine aeglustub.
 
milleks? 12. veebruar 2005, kl 18.34
kärss kärnas ja maa külmunt - no hinga siis vähem ja looda pisut;)
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 19.10
Kärss külmunud pigem ja hing kärnas, sest jah tähendab ei ja ei tähendab mitte kunagi.
 
p 12. veebruar 2005, kl 19.10
looda vähem ja hinga vähem, kärss on korras sest maa on külmas ja ei maksa üritadagi kui maa kulmunt on ju. kui maa pole enam külmund siis looda pisut ja hinga rohkem sest kärss vajab kündmiseks õhku ja mitte külmunt maad ;)
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 19.14
Künnimaa sai endisele omanikule tagasi antud ja nüüd on ainult lapike kapsapeenra jaoks alles...
 
p 12. veebruar 2005, kl 19.21
siis tuleb läbi aia künda, aed ju piirab
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 19.22
Pole lootustki.
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 19.28
Kas kevadel ja suvel on midagi teisiti, kui praegu, talvel? Kas siis aastaringselt ei või süda hõisata?
 
Pihlakas 12. veebruar 2005, kl 19.32
kui on mille pärast hõisata, siis südamele aastaaeg ei loe.
 
p 12. veebruar 2005, kl 19.35
kindlasti on kevadel ja sulvel kärsa jaoks midagi teisiti ;)
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 19.46
Kevadel ja suvel ja talvel ja järgmisel kevadel ja suvel-talvel olen sama lootusetu nagu ka eelmistel kevadetel-talvedel...
 
p 12. veebruar 2005, kl 19.51
seda näitab aeg ja ajast ettetõtsata ei saa
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 20.00
Aeg ei näita midagi. Et ajaga mingi muutus tuleks, siis peaks ise midagi tegema. Ma ei oska enam. Ja las minna seegi, mis on.
 
p 12. veebruar 2005, kl 20.18
mina nii ei arva, kui sa midagi ei tee siis midagi halba ju ikka juhtub, samaks ei jää kunagi midagi.
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 20.55
Ühel imelisel märtsiõhtul seisin trepil ja tõmbasin sügavalt kopsu seda imelist erutavat õhku, mille loojuva päikese viimased kiired olid värvinud roosakaks. Ma teadsin, et midagi suurt on tulemas. Ma tunnen selle alati ära.
Äkki, ei tea kuskohast, jooksis aeda suursugusel nõtkuval sammul tiigerdogi. Ta tuli otse minu juurde ja nuusutas mu kätt. Imetlesin teda hingamata, sest ma ei olnud päris kindel tema kavatsustes. Ta müksas julgustavalt oma kuningliku koonuga mu kätt. Siis alles julgesin teda silitada. Seejärel viskus ta külili, nõudes, et sügaksin ta kõhualust. Ma muutusin julgemaks ja hakkasin koeraga rääkima. Siis lippasin tuppa ja otsisin külmkapist mõne parema palakese, mille ta tänuga vastu võttis. Asetasin trepile ka veekausi, millest koer kohe ahnelt jooma hakkas. Limpsanud oma näo puhtaks vaatas dogi mulle pea viltu otsa. Vaatas pikalt. Ja läks.
Järgmisel õhtul oli koer tagasi ja kordus sama. Siis silitasin teda juba julgemalt, sest oli ta ju oma sõbralikkust minu vastu üles näidanud. Ka sel õhtul ta lahkus.
Kolmandalgi õhtul tuli sõbrake tagasi. Ja järgneval hommikul leidsin ta lamamas oma trepil. Truult ootamas, millal otsustan ukse avada. Olin meelitatud, et see jumalik loom oli mind endale sõbraks valinud. Ja siis ta jäi.
Päeval õues, õhtud minu jalgade ees kaminaruumis, ööd truult mu aseme ees. Ei julgenud temasse liialt kiinduda, sest ometi säärasel kaunil olevusel peab peremees olema. Kuulasin ümberkaudu inimestelt, et ehk on nemad kuulnud, kellele dogi võiks kuuluda. Ei teadnud keegi. Panin kuulutused välja ja vastukaja jäi tulemata. Salamisi oli mul muidugi hea meel.
Mõne kuuga harjusin tema olemasoluga ja soetasin tema jaoks vajalikke tarbeid. Igal õhtul võtsime ette pikki jalutuskäike ja jooksime metsas. Koju tulin alati rõõmuga teades, et ta ootab mind ja lakub mu kätt.
Märkamatult hakkasin tema olemasolusse suhtuma loomulikult. Nagu kõik olekski pidanud olema just nii, nagu oli. Ka jalutuskäigud jäid harvemaks. Tihti lasin ta välja üksinda. Muutusin tema suhtes lohakaks.
Ühel hommikul, kui olin ta lasnud oma asjatoimetustele, ei tulnud ta tagasi. Ma olin mures. Otsisin teda kõikjalt ja valasin pisaraid. Terve kuu käisin ringi ja küsitlesin ümberkaudseid, riputasin otsimiskuulutusi ja panin ajalehe teadetenurka teateid. Tulutult. Ta oli läinud täpselt nii, nagu tulnudki oli.
Tihti mõtlesin temast ja sellest, kui palju rõõmu oli ta minu ellu toonud. Siis kargel oktoobrihommikul köögis askeldades nägin ma teda seisatamas aia ääres tänaval. Ta oli vist seisnud seal mind vaadates kaua. Kummalisel kombel nägin ta pilgus etteheidet. Ma viskasin kingad jalga ja tormasin tänavale. Kui välja jõudsin, oli ta läinud. Ta oli vaid käinud hüvasti jätmas.
Nüüdki aegajalt lippab mu hoovi mõni eksinud koerake. Mõni kodutu krants saab kondi ja kõrvatagantki sügada. Ükskord sattus isegi noor segaduses terjer mu õuele. Kuid alati mõtlen oma tiigrist. Sellist teist ei ole ma näinud. Ja kaminaserval on foto meenutamas meie õnnelikumaid aegu. Ja kusagil on keegi, kes teda praegu õnnelikuks teeb.
Ja minu trepile tulevad endiselt vaid rääbakad krantsid...
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 21.18
liiga pikk jutt sai vist ja keegi ei viitsi lugeda, aga täpsustuseks ütlen, et see on kujundlik tekst.
 
p 12. veebruar 2005, kl 21.22
kujutan ette kuidas seda viimast lauset ütleksid ja ma ei küsi mis soost see koer oli .
 
lootusetu 12. veebruar 2005, kl 21.30
Mul ei ole ju südant neid vaeseid penisi niisama minema ajada, ikka tükike vorsti või kont, aga omale ühtegi ei taha pidada. Nüüd kui koera võtan, siis vaid tiigerdogi või mõne veel suursugusemast tõust ;)
 
käharsaba-loll 12. veebruar 2005, kl 23.35
dum spiro- spero!
Lisa postitus
Autor:
Sinu e-posti aadress:

Selleks, et lisada oma postitusele pilt, video või pildialbum, kopeeri postituse väljale pildi, video või albumi aadress.

Näiteks:
  • http://pilt.delfi.ee/picture/2715753/
  • http://video.delfi.ee/video/vRze7Wd9/ või http://www.youtube.com/watch?v=KF0i_TyTtyQ
  • http://pilt.delfi.ee/album/170457/
Pane tähele! Lingid on aktiivsed ehk klikitavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes! Lisada saab vaid Delfi Pildi fotosid või albumeid ning Delfi Video või Youtube'i videoid! Fotod, galeriid või videod on nähtavad ainult sisse loginud kasutajate postitustes!
Lisa postitusele link, pilt või video!