Lolliklubi
Naljakad juhtumid
| öösorr 23. november 2009, kl 00.33 |
| ÜllasNeitsi 23. november 2009, kl 00.39 |
| öösorr 23. november 2009, kl 01.05 |
| vanaloll 23. november 2009, kl 07.17 |
| skiso 23. november 2009, kl 08.54 |
| peakas 23. november 2009, kl 08.56 |
| alissandra 23. november 2009, kl 11.57 |
Ikka on nii, et kukkumised on naljakad, mis sest et tegelikult kukkuja haiget saab. Mul ka kunagi lihtsalt jalg kadus alt ja olin ühe trepi ees põlvili killustiku peal. Nii krdi valus oli, aga naer tuli peale, püsti ka kuidagi valuga ei saanud ja siis ma seal nutsin ja naersin vaheldumisi. Sõbrannad istusid autos ja ei julenud minu poole vaadata, sest neil oli ülimalt naljakas, aga kuidas sa naerad kui teine nutab. Lõpuks sain ikka püsti ja nokkisin katkiste põlvede küljest neid killutiskutükke.
| tupslunn 23. november 2009, kl 14.00 |
| alissandra 23. november 2009, kl 14.17 |
| tupslunn 23. november 2009, kl 14.45 |
| skiso 23. november 2009, kl 16.32 |
6. meeldiv töö.
90-ndate keskel joonestasin ehitusprojekte. tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kirja panema.
töövahenditest olid alati kaasas kompass (asendiplaanile hoonete paiknemise määramiseks), vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja ~10m "jäik" metall-lint) ja paelaga kaela riputatav paberimapp/alus, mille klambri vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.
juhtus see südatalvel. nagu ikka, pidi olema soojalt riides, et paari tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in turuvuffel" soe vateeritud talvejope. puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.
klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. klient küsis, et kaua mul aega võib minna. mina pakkusin, et umbes poolteist tundi. klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast tuleb mulle uuesti järele. mulle sobis ja saigi niimoodi kokku lepitud. etteruttavalt peab mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis veel meil suhteliselt tundmatu riistapuu. seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.
klient lahkus. mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. kui väljast sai ring peale tehtud siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. hoones oli mitu erinevat ja suurt ruumi. nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. erinevaid. kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.
aga kuidas sa mõõdad ~12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. ja kolmandaks olid lauad hööveldamata ning pinde täis ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.
noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. laudadele sai tõmmatud kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. aga ümber pöörata ei saanud. mitte kuidagi. minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.
noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis rulli. proovisin edasi roomata. see nagu õnnestus. aga tagasi jällegi mitte. noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. sellest poleks mingit tolku olnud.
pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. tuleb jopest vabaneda. aga eks sa vabane kui ennast ümber pöörata ei saa ja lukule ka kätega ligi ei pääse.
sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. siis tuli mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". hea mõte. aga raskesti teostatav. ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. siis tuli sellele lõpp. tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus ja ma ise selle sees nagu tropp. enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. täielik pimedus. ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.
noh nii ma seal siis olingi. nuta või naera. umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud tagasi veel tulnud.
klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. siis kuulsin, et keegi tuli sisse. siis ma üritasin ka kõvat häält teha aga see krt sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. sammud läksid uuesti välja. siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend minema läheb?
õnneks ei läinud. hakkas mind hüüdma. ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.
kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie või?" oli ainus küsimus alguses. noh mina jah, kes siis veel. seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. mees proovis mind algul jalust tõmmates välja sikutada aga ei midagi. siis proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga samuti 0 tulemust. lõpuks hakkas siis algul kõrvalt laudu välja tirima. vast 6 meetrised lauad olid. nii tühjendas ta minust kahelt poolt paar kihti laudadest alustuseks. see võttis oma pool tundi ma arvan. aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.
siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.
lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet :D prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole. ja tekkis ka ruumi. aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. lõpuks sain siis ka sealt välja. jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid jope seest välja.
kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. noh üldiselt ju sain välja arvatud see kõrvalruum, samuti laudadega, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)
loo moraal. füüsikat tuleb koolis õppida.
90-ndate keskel joonestasin ehitusprojekte. tihti tuli käia mõnda olemasolevat hoonet seest ja väljast üle mõõtmas. uksed, aknad, vaheseinad, laed ja põrandad - kõik pidi üles mõõdistama ja kirja panema.
töövahenditest olid alati kaasas kompass (asendiplaanile hoonete paiknemise määramiseks), vähemalt kaks mõõdulinti (50m konksuga pehme lint ja ~10m "jäik" metall-lint) ja paelaga kaela riputatav paberimapp/alus, mille klambri vahele siis puhas paber kinnitati ja kuhu eskiis ja mõõdud kritseldati.
juhtus see südatalvel. nagu ikka, pidi olema soojalt riides, et paari tunniga õues kritseldades ja mööda hangesid turnides ära ei külmuks. minul oli väljas tööl käimiseks selline "made in turuvuffel" soe vateeritud talvejope. puuvillast riiet meenutavast mittelibedast pealismaterjalist. igati nagu vene aegne vatijope, aga ilusamast materjalist, taskute, kapuutsi, trukkide-lukkude ja "kaasaegse" tegumoega.
klient võttis mu kontorist kokkulepitud ajal peale ja sõidutas objektile. objektiks oli mingi suuremat sorti, ilma kütteta garaazi või abihoonet meenutav paneelidest ehitis. klient küsis, et kaua mul aega võib minna. mina pakkusin, et umbes poolteist tundi. klient pidi minema ise kusagile ära ja arvas, et hiljemalt kahe tunni pärast tuleb mulle uuesti järele. mulle sobis ja saigi niimoodi kokku lepitud. etteruttavalt peab mainima, et mobiiltelefon, kui selline, oli siis veel meil suhteliselt tundmatu riistapuu. seda polnud mitte igal ühel ja levigi oli alguses ainult Tallinnas.
klient lahkus. mina hakkasin hoonet kõigepealt väljast mõõtma. kui väljast sai ring peale tehtud siis avasin selle hoone uksed ja asusin sisemõõtude kallale. hoones oli mitu erinevat ja suurt ruumi. nii 12-15m pikad ja umbes 3-6m laiad. erinevaid. kahte ruumi oli maast laeni staabeldatud hööveldamata saematerjali, prusse ja laudu.
aga nendest vähemalt ühe ruumi mõõte oli mul hädasti tarvis. teise mõõdud oleks saanud siis kasvõi kaudselt välja arvutada, kui ümberringi teised ruumid mõõdetud.
aga kuidas sa mõõdad ~12m pikkust ruumi, kui metall-lint on ainult 10 meetrit pikk ja ruum laeni laudu täis? lae ja lauavirna vahele jäi paarikümne sentimeetri kõrgune vaba ruum. otsustasin siis lae ja laudade vahelt sisse pugeda, nii kaugele kui pääseb ja üritada 10m linti mööda laudu tagaseinani upitada. see oli paras ettevõtmine. kõigepealt pidi mapi kaelast ära võtma ja seda käeotsas kaasa sikutama. teiseks avastasin, et kui ma lindi taskusse jätan, siis ei saa ma enam seda ruumikitsikuse tõttu sealt kätte ja ka seda pidi käes kaasa vedama. ja kolmandaks olid lauad hööveldamata ning pinde täis ning takerdusid pidevalt minu jope külge nagu takjad.
noh kuidagi ma kolm-neli meetrit ikka edasi sain. mingit moodi, umbes kümnendal katsel, õnnestus ka lindi ots mööda laudu tagaseinani meelitada. laudadele sai tõmmatud kriipsuke, kuhu maani mõõt olemas. kuidagi sain ma ka mapi oma näo ette ja sinna mõõdu kirja panna. nüüd oli vaja täpselt samast kohast lint teise otsaseinani ajada, sinnapoole, kust ma oma roomamist laudade vahel alustasin. aga ümber pöörata ei saanud. mitte kuidagi. minu jope keeldus libisemast nii külgede poole kui ka kohapeal ringiratast.
noh pole hullu, mõtlesin, ja üritasin linti pimesi tahapoole ajada, kuniks sein vastu tuleb. mõningase pingutuse järel see ka õnnestus ja ma sain ilusasti kirja ka teise mõõdu. nüüd võis sellest "kilukarbist" rahumeeli lahkuda. aga asjalood läksid niiviisi, et mida rohkem ma püüdsin jalad ees tagasi roomata, seda rohkem jäi minu jope kinni ja jope alumine töllerdav äär keris ennast hoopis rulli. proovisin edasi roomata. see nagu õnnestus. aga tagasi jällegi mitte. noh ma ei saanud ju ruumi lõpuni roomata. sellest poleks mingit tolku olnud.
pärast pooletunnist pusimist nii ja naa, otsustasin, et muud varianti ei ole. tuleb jopest vabaneda. aga eks sa vabane kui ennast ümber pöörata ei saa ja lukule ka kätega ligi ei pääse.
sai siis seda "vabanemist" oma pool tundi tulutult üritatud. ei midagi. siis tuli mõte, et prooviks jopest n.ö. "välja libiseda". hea mõte. aga raskesti teostatav. ajasin siis käed ettepoole sirgu, et varrukad kinni ei hoiaks ja üritasin jopest välja niheleda. mingi paarkümmend sentimeetrit see isegi õnnestus. igatahes minu uueks olukorraks oli see, et varrukad tilpnesid umbes 20cm üle käte ja nägu oli umbes jope keskkohas. siis tuli sellele lõpp. tee või tina, aga mitte sentimeetritki rohkem ma välja ei "libisenud". selleks hetkeks oli muidugi jope minu all ja ümber juba päris käkras ja hunnikus ja ma ise selle sees nagu tropp. enam polnud ka mitte mingisugustki väljavaadet. täielik pimedus. ja mu jalad hakkasid juba kergelt külmetama ka, kuigi mul endal oli pusimisest nii palav, et higi lahmis.
noh nii ma seal siis olingi. nuta või naera. umbes kaks tundi kokku, sest ka klient polnud tagasi veel tulnud.
klient tuli umbes kahe ja poole tunni pärast, alates hetkest, kui ta oli rõõmsalt lahkunud. kõigepealt kuulsin ma samme hoone ümber lumel. siis kuulsin, et keegi tuli sisse. siis ma üritasin ka kõvat häält teha aga see krt sumbus minu meelehärmiks minu vinges talvejopes. sammud läksid uuesti välja. siis tekkis mul esimest korda kerge paanikamoodi tunne, et mis siis, kui vend minema läheb?
õnneks ei läinud. hakkas mind hüüdma. ma siis tagusin jalgadega vastu laudu, nii, et see lõpuks ka hooneomaniku kõrvu kostus. esimese hooga ei saanud ta aru, mis või kust see kolin tuleb. olin ma ju umbes nelja meetri kaugusel, lae ja lauavirna vahel, ning mind ei olnud alt absoluutselt näha. õnneks olin ma oma 50m lindi jätnud ilusasti lauavirna ette põrandale ja see oli omanikule heaks vihjeks.
kui ta minu seal lae ja laudade vahel lõpuks avastas siis ei uskunud ta vist oma silmi. "teie või?" oli ainus küsimus alguses. noh mina jah, kes siis veel. seletasin siis läbi vatijope, summutatud häälel, mis toimub. mees proovis mind algul jalust tõmmates välja sikutada aga ei midagi. siis proovis minu alt nii laudu eraldi kui mind koos laudadega välja tõmmata aga samuti 0 tulemust. lõpuks hakkas siis algul kõrvalt laudu välja tirima. vast 6 meetrised lauad olid. nii tühjendas ta minust kahelt poolt paar kihti laudadest alustuseks. see võttis oma pool tundi ma arvan. aga minu ajataju oli sellel hetkel juba teistsugune ja võibolla kulus selleks ka ainult 10 minutit.
siis üritas ta staableid laudade vahelt kätte saada. neid põiki olevaid reikasid. aga ei saanud kätte. siis tõi ta autost heebli ja haamri ja järgmised (minul jälle pool tundi) kostus ainult toksimist, koksimist, vandumist ja reikade raginat.
lõpuks käis üks mütakas ja ma tundsin vabalangemise ära ütlemata meeldivat vabastavat tunnet :D prantsatasin koos laudadega kusagile allapoole. ja tekkis ka ruumi. aga sellele vaatamata olin ma nii laudade küljes kinni, et kulus veel oma jagu aega, kuniks ma uuesti jope sisse roomasin ja ennast ümber sain pöörata. lõpuks sain siis ka sealt välja. jope oli nii pinde täis, et olin nagu siil, ja pärast kodus nokkisin mitu tundi neid jope seest välja.
kui ma pääsenud olin, siis klient küsis muuhulgas, et kas sain ikka kõik mõõdetud. noh üldiselt ju sain välja arvatud see kõrvalruum, samuti laudadega, mille mõõdud ma olin nagunii, juba enne oma lolli ronimist, otsustanud välja arvutada. aga kui ma tegelikult igasuguse tagamõtteta olin teatanud, et "jah, kõik sain mõõdetud, ainult see üks ruum jäi mõõtmata" siis läksid mehel silmad peas pahupidi. ju ta arvas, et olen otsustanud ka seal ruumis lauavirna vahele ronida. :)
loo moraal. füüsikat tuleb koolis õppida.
| skiso 23. november 2009, kl 17.51 |
7. LÕPUpidu
kui enamus inimesi saab ja võib mäletada sellist tähtsat sündmust, nagu kooli lõpetamine, härduse ja meeldivate elamustega, siis minul paraku see ei õnnestu. juttu ei tule mitte otseselt kooli lõpetamisest vaid noorele inimesele, kooli lõpetamisega seonduvalt, võibolla tähtsamastki asjast. nimelt lõpupeost. ehk siis nii lõpust kui peost. sest see lõpupidu oleks võinud olla minul ja mu kaaslasel tõesti, sõna otseses mõttes viimane.
tegevus toimus ühes väikeses eestimaa alevikus, kaheksakümnendate keskel, kus mul oli au keskkoolis käia ning see ka edukalt lõpetada. nagu paljudes "maakoolides" ikka, nii oli ka meil klassis täielik neidude ülemvõim. poisid läksid enamuses kutsekoolidesse ja keskkooli jäi neid vähe. seitsme mehehakatise kohta tuli meil oma kakskümmend viis näitsikut. ja sellest seitsmestki, ei lõpetanud kõik mitte kohe, vaid pidid tegema järeleksameid. ja nii kujuneski välja, et lõpupeole oli kutsutud poisse vast neli või viis.
ka minu tollane suur sõber ja klassivend ei saanud kõikidel eksamitel kohe läbi, ja nii polnud teda ka lõpupeole kutsutute nimekirjas. "noh, mis me teeme seal "naistekarjas" (sic!)" mõtlesime meie noored mehed, ja mina otsustasin vähemalt osa suurest peost, selle alguse, läbi viia koos oma sõbraga.
võtsin siis nõuks pärast mingisugust aktust, või mis ta nüüd oligi, võtta jalad alla ning minna sõbra juurde, kes elas samas alevikus. sõber elas küllaltki suures individuaalelamus ja oli minu saabumise üle muidugi rõõmus. hakkasime siis plaani pidama. mina kutsusin teda kohe ka peost osa võtma, et ega siis keegi teda ära aja. aga ta oli alguses suht tõrges ja ei tahtnud tulla. otsustasime siis natuke privaat pidu pidada ja natuke n.ö. julgust võtta.
tollal olid moes "monopolid" kust sai iga ilmaga alko pudeli kätte. samuti "takso viin". käisime siis taksot otsimas, aga mida alevikus polnud oli takso. töllasime mingi aja bussijaamas, kuhu taksod tavaliselt seisma jäid ja otsustasime siis mõnda monopoli külastada. mina kohalikke tegijaid ei teadnud. polnud ma ka teab mis kõva napsumees. pigem ikka sinna karsklase kanti. aga sõber teadis kõike. nii me siis lendlesime ukselt-uksele, kuniks ühes kohas ka näkkas. viina polnud. küll oli aga pakkuda "ehtsat moe piiritust" nagu monopoli tegijamees teatas. võtsime siis ühe "kellukese" limonaadi pudeli täie seda "moe piiritust" ja läksime pidu korraldama.
kohe alguses tekkis vaidlus, kuidas on õige piiritust lahjendada. kuna me keemias olime mõlemad nõrgemate hulgas ja polnud varem piiritust lahjendanud, siis tegime seda lihtsalt omaenesetarkusest. panime mäletamistmööda veega pooleks. ma siis keeleotsaga proovisin ja tundus ikka jube kange. panime siis juba pooleks lahjendatud joogi veelkorra veega pooleks. noh minu arust oli tal ikka selline imelik maitse, millest ma ka teada andsin. aga pole ilus ühel mehepojal viinuskit võttes pirtsutada ja nii me esimesed pitsid siis alla kallasime. ja teisedki. kolmanda pitsi juures tekkis minul ikkagi jälle kahtlus, et miskit on ikka imelikku selle joogi maitses. ta nagu ei lahjenenud ka minu arust. aga sõber targa keemikuna teadis ütelda, et see tuleb sellest, et meie kasutasime lahjendamiseks tavalist keetmata kaevuvett.
tuli siis koju sõbra vanem vend. nägi meid ja küsis, et kas peate mingit pidu või. meie, et jah, lõpupidu on nigu täna. vend vaatas kellukese pudelit kapi peal ja küsis, et mis see on. noh meie ilusasti ütlesime, et mis ja kust. vend muidugi kukkus sõimama, et krt selle vana joodiku käest teab mis solki ostsite. meie vastu, et see ikka puhas moe piiritus pidi olema. proovis siis ka vend seda jooki keele otsaga ja arvas, et tundub olevat piiritus jah. mina veel lisasin, et lahjendasime seda siin kaks korda veega pooleks aga maitse on imelik. ja kogu lugu.
võtsime siis ka kolmandad pitsid. siis tuli sõbra vend tuppa tagasi ja ütles, et oot oot. võttis kellukese pudeli, valas piiritust natukene alustassile ja pistis põlema. see põles nagu paber, kollase leegiga ja ajas suitsu. poisid krt see on puupiiritus! röögatas sõbra vend. mis puupiiritus? ei saanud meie aru. puupiiritus krt. joogipiiritus põleb puhta sinise leegiga ja ei aja suitsu! ja see puupiiritus on krt mürk! tapab maha krt! heal juhul jääte ainult pimedaks!
ohsapühadevahe kus siis tuli tilk püksi. mis siis nüüd saab?
kõigepealt taheti kiirabi kutsuda. lähim kiirabi teadagi oli mitukümmend kilomeetrit alevikust. ja meie olime selle vastu ka. asi pidi meie arvates jääma saladuseks. kasvõi hauda aga saladuseks.
äkki oksendaks välja?
"palju te seda solki endale sisse olete ajanud?" küsis vend. noh me siis arvutasime, et kaks korda lahjendasime ja kolm pitsi.
nüüd poisid, kõigepealt peldikus näpud kurku ja siis peate kohe õiget viina peale jooma, mida rohkem seda parem. see solk tuleb ruttu organismis ära lahjendada. ja seda vesi ei lahjenda vaid ainult puhas alkohol!
no me siis alustuseks ökkisime pelleris. sõbra vend oli kusagilt 45 kraadise 0,7 liitrise "sibirskaja vodka" välja koukinud ja klaasid täis valanud. ise läks ta selle monopoli pidaja juurde.
noja meie surmahirm oli ikka nii suur, et me lasime selle sibirskaja loetud minutite jooksul kurgust alla. siis käis äkitselt siuke kilks ja oligi järsku kõik ükstakama. otsustasime, et kui sureme, siis pidulikult ja seadsime sammud kooli poole, et pidada oma võibolla viimast lõpupidu üldse. nagu jumala sõrm, oli selleks hetkeks bussijaama siginenud ka üks taksopargi kollane takso. sealt ostsime ühe pealinna viina lisaks ja minek. juba teel kulistasime otse pudelist "vastumürki" ikka peale, et kogu see koogel-moogel ikka korralikult ära lahjeneks seal sees.
sellest koolipeost ei mäleta me kumbki mitte midagi. absoluutselt. mina ärkasin (siiski ärkasin!) pioneeritoas kus ma kapi peal mingi stendi ees, saksa kiiver (pioneeritoa ajaloonurga "rekvisiit", aga ehtne) pea all, ja mingi sametist suur punalipp tekiks peal magasin.
kõigepealt ma silmi ei avanud. esimene mõte oli, et tea kas olen pime äkki? ei julenud silmi avada. siis vaikselt ajasin ikka ükshaaval luugid lahti. ja minu õnn oli üüratu. esimese asjana otsustasin teada saada oma sõbra saatuse. süda puperdas sees nigu hiirel kümne kassi ees seistes, kui ma hoogsate sammudega pooljoostes sõbra poole tormasin. uksel võttis mind vastu irvitav sõbra vend. noh kuidas tervis on? no mis ta ikka on. läksin siis sisse. sõbrapoiss lebas diivanil näost valge ja ülimas pohmellis. aga elus, terve ja nägija.
vend siis teatas, et "poisid. see ikka puupiiritus vist polnud, kuigi mine tea. aga mingi solk oli ta kindlasti. käisin selle tegelase juures uurimas. aga ta vist ajab ise krt teab millest samakat. ja enda ning sõprade tarvis möllab ja puhastab omaarust täitsa väärt kraami valmis. seda "oma tagavara" ta olevat teile müünudki.
ma ei tea, kas sellest ka kogu klass teada sai. kuigi imelikke pilke me kohtasime. sellest me lihtsalt rohkem kunagi ei rääkinud.
loo moraal. keemiat tuleb koolis õppida.
kui enamus inimesi saab ja võib mäletada sellist tähtsat sündmust, nagu kooli lõpetamine, härduse ja meeldivate elamustega, siis minul paraku see ei õnnestu. juttu ei tule mitte otseselt kooli lõpetamisest vaid noorele inimesele, kooli lõpetamisega seonduvalt, võibolla tähtsamastki asjast. nimelt lõpupeost. ehk siis nii lõpust kui peost. sest see lõpupidu oleks võinud olla minul ja mu kaaslasel tõesti, sõna otseses mõttes viimane.
tegevus toimus ühes väikeses eestimaa alevikus, kaheksakümnendate keskel, kus mul oli au keskkoolis käia ning see ka edukalt lõpetada. nagu paljudes "maakoolides" ikka, nii oli ka meil klassis täielik neidude ülemvõim. poisid läksid enamuses kutsekoolidesse ja keskkooli jäi neid vähe. seitsme mehehakatise kohta tuli meil oma kakskümmend viis näitsikut. ja sellest seitsmestki, ei lõpetanud kõik mitte kohe, vaid pidid tegema järeleksameid. ja nii kujuneski välja, et lõpupeole oli kutsutud poisse vast neli või viis.
ka minu tollane suur sõber ja klassivend ei saanud kõikidel eksamitel kohe läbi, ja nii polnud teda ka lõpupeole kutsutute nimekirjas. "noh, mis me teeme seal "naistekarjas" (sic!)" mõtlesime meie noored mehed, ja mina otsustasin vähemalt osa suurest peost, selle alguse, läbi viia koos oma sõbraga.
võtsin siis nõuks pärast mingisugust aktust, või mis ta nüüd oligi, võtta jalad alla ning minna sõbra juurde, kes elas samas alevikus. sõber elas küllaltki suures individuaalelamus ja oli minu saabumise üle muidugi rõõmus. hakkasime siis plaani pidama. mina kutsusin teda kohe ka peost osa võtma, et ega siis keegi teda ära aja. aga ta oli alguses suht tõrges ja ei tahtnud tulla. otsustasime siis natuke privaat pidu pidada ja natuke n.ö. julgust võtta.
tollal olid moes "monopolid" kust sai iga ilmaga alko pudeli kätte. samuti "takso viin". käisime siis taksot otsimas, aga mida alevikus polnud oli takso. töllasime mingi aja bussijaamas, kuhu taksod tavaliselt seisma jäid ja otsustasime siis mõnda monopoli külastada. mina kohalikke tegijaid ei teadnud. polnud ma ka teab mis kõva napsumees. pigem ikka sinna karsklase kanti. aga sõber teadis kõike. nii me siis lendlesime ukselt-uksele, kuniks ühes kohas ka näkkas. viina polnud. küll oli aga pakkuda "ehtsat moe piiritust" nagu monopoli tegijamees teatas. võtsime siis ühe "kellukese" limonaadi pudeli täie seda "moe piiritust" ja läksime pidu korraldama.
kohe alguses tekkis vaidlus, kuidas on õige piiritust lahjendada. kuna me keemias olime mõlemad nõrgemate hulgas ja polnud varem piiritust lahjendanud, siis tegime seda lihtsalt omaenesetarkusest. panime mäletamistmööda veega pooleks. ma siis keeleotsaga proovisin ja tundus ikka jube kange. panime siis juba pooleks lahjendatud joogi veelkorra veega pooleks. noh minu arust oli tal ikka selline imelik maitse, millest ma ka teada andsin. aga pole ilus ühel mehepojal viinuskit võttes pirtsutada ja nii me esimesed pitsid siis alla kallasime. ja teisedki. kolmanda pitsi juures tekkis minul ikkagi jälle kahtlus, et miskit on ikka imelikku selle joogi maitses. ta nagu ei lahjenenud ka minu arust. aga sõber targa keemikuna teadis ütelda, et see tuleb sellest, et meie kasutasime lahjendamiseks tavalist keetmata kaevuvett.
tuli siis koju sõbra vanem vend. nägi meid ja küsis, et kas peate mingit pidu või. meie, et jah, lõpupidu on nigu täna. vend vaatas kellukese pudelit kapi peal ja küsis, et mis see on. noh meie ilusasti ütlesime, et mis ja kust. vend muidugi kukkus sõimama, et krt selle vana joodiku käest teab mis solki ostsite. meie vastu, et see ikka puhas moe piiritus pidi olema. proovis siis ka vend seda jooki keele otsaga ja arvas, et tundub olevat piiritus jah. mina veel lisasin, et lahjendasime seda siin kaks korda veega pooleks aga maitse on imelik. ja kogu lugu.
võtsime siis ka kolmandad pitsid. siis tuli sõbra vend tuppa tagasi ja ütles, et oot oot. võttis kellukese pudeli, valas piiritust natukene alustassile ja pistis põlema. see põles nagu paber, kollase leegiga ja ajas suitsu. poisid krt see on puupiiritus! röögatas sõbra vend. mis puupiiritus? ei saanud meie aru. puupiiritus krt. joogipiiritus põleb puhta sinise leegiga ja ei aja suitsu! ja see puupiiritus on krt mürk! tapab maha krt! heal juhul jääte ainult pimedaks!
ohsapühadevahe kus siis tuli tilk püksi. mis siis nüüd saab?
kõigepealt taheti kiirabi kutsuda. lähim kiirabi teadagi oli mitukümmend kilomeetrit alevikust. ja meie olime selle vastu ka. asi pidi meie arvates jääma saladuseks. kasvõi hauda aga saladuseks.
äkki oksendaks välja?
"palju te seda solki endale sisse olete ajanud?" küsis vend. noh me siis arvutasime, et kaks korda lahjendasime ja kolm pitsi.
nüüd poisid, kõigepealt peldikus näpud kurku ja siis peate kohe õiget viina peale jooma, mida rohkem seda parem. see solk tuleb ruttu organismis ära lahjendada. ja seda vesi ei lahjenda vaid ainult puhas alkohol!
no me siis alustuseks ökkisime pelleris. sõbra vend oli kusagilt 45 kraadise 0,7 liitrise "sibirskaja vodka" välja koukinud ja klaasid täis valanud. ise läks ta selle monopoli pidaja juurde.
noja meie surmahirm oli ikka nii suur, et me lasime selle sibirskaja loetud minutite jooksul kurgust alla. siis käis äkitselt siuke kilks ja oligi järsku kõik ükstakama. otsustasime, et kui sureme, siis pidulikult ja seadsime sammud kooli poole, et pidada oma võibolla viimast lõpupidu üldse. nagu jumala sõrm, oli selleks hetkeks bussijaama siginenud ka üks taksopargi kollane takso. sealt ostsime ühe pealinna viina lisaks ja minek. juba teel kulistasime otse pudelist "vastumürki" ikka peale, et kogu see koogel-moogel ikka korralikult ära lahjeneks seal sees.
sellest koolipeost ei mäleta me kumbki mitte midagi. absoluutselt. mina ärkasin (siiski ärkasin!) pioneeritoas kus ma kapi peal mingi stendi ees, saksa kiiver (pioneeritoa ajaloonurga "rekvisiit", aga ehtne) pea all, ja mingi sametist suur punalipp tekiks peal magasin.
kõigepealt ma silmi ei avanud. esimene mõte oli, et tea kas olen pime äkki? ei julenud silmi avada. siis vaikselt ajasin ikka ükshaaval luugid lahti. ja minu õnn oli üüratu. esimese asjana otsustasin teada saada oma sõbra saatuse. süda puperdas sees nigu hiirel kümne kassi ees seistes, kui ma hoogsate sammudega pooljoostes sõbra poole tormasin. uksel võttis mind vastu irvitav sõbra vend. noh kuidas tervis on? no mis ta ikka on. läksin siis sisse. sõbrapoiss lebas diivanil näost valge ja ülimas pohmellis. aga elus, terve ja nägija.
vend siis teatas, et "poisid. see ikka puupiiritus vist polnud, kuigi mine tea. aga mingi solk oli ta kindlasti. käisin selle tegelase juures uurimas. aga ta vist ajab ise krt teab millest samakat. ja enda ning sõprade tarvis möllab ja puhastab omaarust täitsa väärt kraami valmis. seda "oma tagavara" ta olevat teile müünudki.
ma ei tea, kas sellest ka kogu klass teada sai. kuigi imelikke pilke me kohtasime. sellest me lihtsalt rohkem kunagi ei rääkinud.
loo moraal. keemiat tuleb koolis õppida.
| Tundmatu 23. november 2009, kl 19.33 |
| skiso 23. november 2009, kl 19.45 |
8. kuidas ma võrri ehitasin.
teadagi, pidi nõuka ajal igal vähegi endast lugupidaval poisikesel, olema vähemalt üks võrr. parem kui kaks. ja veel parem, kui vähemalt üks neist oli hoopis mopeed. see oleks olnud lausa eraldi klass, sest erinevalt tavalisest punnvõrrist olid mopeedil käigud, taga otsas kiige ja amordid ning läks vändast käima. nigu päris mootorratas kohe. mootorrattad olid aga üldse ulme. tegid lisaks kõvemat ja "õiget" häält ning krossikatel olid nii lahedad kõrged porilauad.
minul polnud ei võrri ega mopeedi. mootorrattast rääkimata. aga soov vähemalt võrri omada oli suur. see polnud ikka õige mees, kes ainult školniku ja ereliukasega ringi väntas.
sai siis TPL-is käidud ja kolhoosi põldu nõrkemiseni kõblatud, et võrri jaoks algkapital kokku ajada. ja ajasingi. aga terve ja uus võrr maksis ikka palju raha. ikka mitu TPL-i. ja ikka palju kolhoosipõlde. ning teine vinge asi, mis ühel mehel olema pidi oli majaki lintmakk. kust sa muidu Boney M, ABBAt, ELO või Suzi Quatrot kuulasid. seepärast tegin ma töötasu kaheks. ühe poole eest ostsin nelja (!) realise majaki ja teise poolega läksin võrri otsima.
oma teise poole eest sain ma ühe jupi siit ja teise jupi sealt. ja mis kõige tähtsam: ma sain ühe ülivinge võrriraami, millel oli keegi ise tagumise otsa ümber teinud amortide peale, ningu mopeedil või mootorrattal! see oli eluost! mõistagi polnud selline eliitraam odavalt saadaval. pidin loovutama ka osa oma margikogust ja kaustiku, kuhu ma olin kleepinud ansambliest väljalõiked, tollel ajal täiesti defiitsest soome ajakirjast Suosikki.
aga selle raami ma sain. ja kohe läks ka ehitamine lahti.
see oli 10 novembril 1982 aastal, kui ma lõpuks kõik osad kokku sain. noh enamvähem koos olid nad juba nõksa varem, aga seda riistapuud ei saanud kuidagi käima. ja pärast sellega käekõrval kilomeetreid päevas ringi jooksmist, oli tekkinud esimene tõeline lootus ta lõpuks ka käima saada. kuna eelarve oli piiratud, siis jäid muidugi ostmata mõned "tühised" vidinad, nagu näiteks sumps (vähemalt tuletoru oli olemas), tuled ja porikad. see-eest oli sellel massinal traktori magneeto! ja suur valge plekilätakas musta numbriga 13 esimese kahvli küljes. nagu päris krossipill kohe. ja kuna sumpsi polnud siis sai tuletoru lihtsalt haamriga laiaks pekstud. teadjad mehed teadsid rääkida, et ilma sumpsita teeb see aparaat vääääga jubadalt kõva ja plärisevat häält. seelepärast siis tuletoru. ja sellepärast siis lapik. minu tark mõistus ütles, et see teeb sama välja kui sumps. noja kui teebki natuke "võimsamat" häält siis seda vingem. üks korralik krossipill peabki tegema korraliku häält.
kell hakkas 12:00 päeval saama, kui ma sellele riistale eluvaimu püüdsin sisse puhuda. nii ma siis jooksin jälle oma kilomeetreid truu kaaslase kõrval, läbi porilompide ja läbi muda. meie linnake oli aastal 82 tõeline mudaauk.
iseenesest mõistetavalt kolises nii numbriga plekilätakas kui ka traadiga kinnitatud iste ja toehark mis hirmus, kui ma sellega oma ringe tegin. ja juba oli asi lootustandev! paaril korral mootor "lubas" ja korra läks sekundiks isegi käima. pidevalt pidi mingeid tüüse kruvima sisse-välja, seda ma mäletan.
teine tähtis moment oli see, et bensu ja õli suhe pidid õiged olema. teatavasti käis sellel riistal õli otse bensu sisse nagu mootorsael või muruniidukil. aga tetavasti polnud siis ka neid õigeid õlisid mitte kusagilt saada. sõbrad kasutasid selleks päevalilleõli või kastoorikat. mulle olidi muidugi sõnad peale loetud, et kui õli on vähe, siis võib mootor kinni joosta. ja et kui õli on palju siis mootor kokku ei jookse aga käima on sant seda saada. ma otsustasin siiski pigem rohkem seda kastoorikat panna kui, et vähem. ja eks seepärast ka selline vaevaline käivitamine.
ja just siis, kui olin kindel, et nüüd nüüd kohe läheb käima, olin ma ennast nii võhmatuks jooksnud, et õiget hoogu enam polnud.
aga siuke riist vajab loomulikult ikka häid pöördeid! ja siis tuli mul mõte, et kui saaks kusagilt kallakust alla lükata, oleks kergem ja kiirus kah suurem. ja läheduses, rohkem kesklinna poole, leiduski üks tänavajupp, kaldega kesklinna poole, kus päris pikalt oleks saanud alla lükata. sinna ma siis oma pilli vedasingi.
ja see aparaat läks mul enam-vähem kohe ka seal õigete pööretega esimest korda korralikult käima! hüppasin sadulasse nagu uljas dzigitt ja panin gaasi põhja. massin tegi ikka röögatumalt kõva häält. lausa möirgas. ja siuke mõnus kõrbenud pannkoogi hais hõljus kohutavast sinipruunihallist suitsupilvest, mis minu riista järel ningu reaktiivlennukil oli. ja ma ei saanud aru, mida kõik seisavad ja vahivad, endal õudusest värisevad näod ees. ja ma sõitsin tänavast alla, keerasin ringi ja põrutasin tuldud teed tagasi. tagasisõit kulges juba läbi sinise suitsupilve, mille minu vinge riist tänavale oli hõljuma jätnud.
ja ikka kõik seisavad. ja ikka siukeste õudsate nägudega vahivad. ja autod ka ei sõitnud. ja üleüldse oli midagi nagu imelikku selles asjas minu jaoks. kõik oli nagu välja surnud.
ja kui ma lõpuks suu kõrvuni ja juuksed lehvimas oma maja ette jõudsin, ise kõige õnnelikum olevus sellel hetkel terves linnas, siis seal seisis minu isa, samasugune kohutav ilme näol ja kiskus kohe küünlajuhtme maha.
segane oled või? oli ainus küsimus. marss tuppa krt!
ja siis ma sain teada, et sellel kurval päeval, oli surnud meie suur juht ja seltsimees, Leonid Iljitš Breznev, ning tema mälestuseks ja auks kõik inimesed meie suurel ja laial Nõukogude kodumaal, pidid 10 novembril 1982 aastal kell 12:00 leinaks vaikides seisatama. kõik autod jäid seisma ja tehased lasid sireeni.
õnneks ei järgnenud sellele mingeid repressioone ega väljakutsumisi. ei miilitsasse ega rajooni täitevkomiteesse.
loo moraal. lugege lehti ja kuulake uudiseid.
teadagi, pidi nõuka ajal igal vähegi endast lugupidaval poisikesel, olema vähemalt üks võrr. parem kui kaks. ja veel parem, kui vähemalt üks neist oli hoopis mopeed. see oleks olnud lausa eraldi klass, sest erinevalt tavalisest punnvõrrist olid mopeedil käigud, taga otsas kiige ja amordid ning läks vändast käima. nigu päris mootorratas kohe. mootorrattad olid aga üldse ulme. tegid lisaks kõvemat ja "õiget" häält ning krossikatel olid nii lahedad kõrged porilauad.
minul polnud ei võrri ega mopeedi. mootorrattast rääkimata. aga soov vähemalt võrri omada oli suur. see polnud ikka õige mees, kes ainult školniku ja ereliukasega ringi väntas.
sai siis TPL-is käidud ja kolhoosi põldu nõrkemiseni kõblatud, et võrri jaoks algkapital kokku ajada. ja ajasingi. aga terve ja uus võrr maksis ikka palju raha. ikka mitu TPL-i. ja ikka palju kolhoosipõlde. ning teine vinge asi, mis ühel mehel olema pidi oli majaki lintmakk. kust sa muidu Boney M, ABBAt, ELO või Suzi Quatrot kuulasid. seepärast tegin ma töötasu kaheks. ühe poole eest ostsin nelja (!) realise majaki ja teise poolega läksin võrri otsima.
oma teise poole eest sain ma ühe jupi siit ja teise jupi sealt. ja mis kõige tähtsam: ma sain ühe ülivinge võrriraami, millel oli keegi ise tagumise otsa ümber teinud amortide peale, ningu mopeedil või mootorrattal! see oli eluost! mõistagi polnud selline eliitraam odavalt saadaval. pidin loovutama ka osa oma margikogust ja kaustiku, kuhu ma olin kleepinud ansambliest väljalõiked, tollel ajal täiesti defiitsest soome ajakirjast Suosikki.
aga selle raami ma sain. ja kohe läks ka ehitamine lahti.
see oli 10 novembril 1982 aastal, kui ma lõpuks kõik osad kokku sain. noh enamvähem koos olid nad juba nõksa varem, aga seda riistapuud ei saanud kuidagi käima. ja pärast sellega käekõrval kilomeetreid päevas ringi jooksmist, oli tekkinud esimene tõeline lootus ta lõpuks ka käima saada. kuna eelarve oli piiratud, siis jäid muidugi ostmata mõned "tühised" vidinad, nagu näiteks sumps (vähemalt tuletoru oli olemas), tuled ja porikad. see-eest oli sellel massinal traktori magneeto! ja suur valge plekilätakas musta numbriga 13 esimese kahvli küljes. nagu päris krossipill kohe. ja kuna sumpsi polnud siis sai tuletoru lihtsalt haamriga laiaks pekstud. teadjad mehed teadsid rääkida, et ilma sumpsita teeb see aparaat vääääga jubadalt kõva ja plärisevat häält. seelepärast siis tuletoru. ja sellepärast siis lapik. minu tark mõistus ütles, et see teeb sama välja kui sumps. noja kui teebki natuke "võimsamat" häält siis seda vingem. üks korralik krossipill peabki tegema korraliku häält.
kell hakkas 12:00 päeval saama, kui ma sellele riistale eluvaimu püüdsin sisse puhuda. nii ma siis jooksin jälle oma kilomeetreid truu kaaslase kõrval, läbi porilompide ja läbi muda. meie linnake oli aastal 82 tõeline mudaauk.
iseenesest mõistetavalt kolises nii numbriga plekilätakas kui ka traadiga kinnitatud iste ja toehark mis hirmus, kui ma sellega oma ringe tegin. ja juba oli asi lootustandev! paaril korral mootor "lubas" ja korra läks sekundiks isegi käima. pidevalt pidi mingeid tüüse kruvima sisse-välja, seda ma mäletan.
teine tähtis moment oli see, et bensu ja õli suhe pidid õiged olema. teatavasti käis sellel riistal õli otse bensu sisse nagu mootorsael või muruniidukil. aga tetavasti polnud siis ka neid õigeid õlisid mitte kusagilt saada. sõbrad kasutasid selleks päevalilleõli või kastoorikat. mulle olidi muidugi sõnad peale loetud, et kui õli on vähe, siis võib mootor kinni joosta. ja et kui õli on palju siis mootor kokku ei jookse aga käima on sant seda saada. ma otsustasin siiski pigem rohkem seda kastoorikat panna kui, et vähem. ja eks seepärast ka selline vaevaline käivitamine.
ja just siis, kui olin kindel, et nüüd nüüd kohe läheb käima, olin ma ennast nii võhmatuks jooksnud, et õiget hoogu enam polnud.
aga siuke riist vajab loomulikult ikka häid pöördeid! ja siis tuli mul mõte, et kui saaks kusagilt kallakust alla lükata, oleks kergem ja kiirus kah suurem. ja läheduses, rohkem kesklinna poole, leiduski üks tänavajupp, kaldega kesklinna poole, kus päris pikalt oleks saanud alla lükata. sinna ma siis oma pilli vedasingi.
ja see aparaat läks mul enam-vähem kohe ka seal õigete pööretega esimest korda korralikult käima! hüppasin sadulasse nagu uljas dzigitt ja panin gaasi põhja. massin tegi ikka röögatumalt kõva häält. lausa möirgas. ja siuke mõnus kõrbenud pannkoogi hais hõljus kohutavast sinipruunihallist suitsupilvest, mis minu riista järel ningu reaktiivlennukil oli. ja ma ei saanud aru, mida kõik seisavad ja vahivad, endal õudusest värisevad näod ees. ja ma sõitsin tänavast alla, keerasin ringi ja põrutasin tuldud teed tagasi. tagasisõit kulges juba läbi sinise suitsupilve, mille minu vinge riist tänavale oli hõljuma jätnud.
ja ikka kõik seisavad. ja ikka siukeste õudsate nägudega vahivad. ja autod ka ei sõitnud. ja üleüldse oli midagi nagu imelikku selles asjas minu jaoks. kõik oli nagu välja surnud.
ja kui ma lõpuks suu kõrvuni ja juuksed lehvimas oma maja ette jõudsin, ise kõige õnnelikum olevus sellel hetkel terves linnas, siis seal seisis minu isa, samasugune kohutav ilme näol ja kiskus kohe küünlajuhtme maha.
segane oled või? oli ainus küsimus. marss tuppa krt!
ja siis ma sain teada, et sellel kurval päeval, oli surnud meie suur juht ja seltsimees, Leonid Iljitš Breznev, ning tema mälestuseks ja auks kõik inimesed meie suurel ja laial Nõukogude kodumaal, pidid 10 novembril 1982 aastal kell 12:00 leinaks vaikides seisatama. kõik autod jäid seisma ja tehased lasid sireeni.
õnneks ei järgnenud sellele mingeid repressioone ega väljakutsumisi. ei miilitsasse ega rajooni täitevkomiteesse.
loo moraal. lugege lehti ja kuulake uudiseid.
| skiso 23. november 2009, kl 19.54 |
| alissandra 23. november 2009, kl 20.46 |
| skiso 23. november 2009, kl 21.28 |
romaanist asi väga kaugel. aga memuaarid annaks mõned eksemplarid küll välja kui aega ja rahhi oleks. nii omadele jopedele ainult. ega keegi teine viitsiks lugeda. ja poleks tarviski.
eraldi paksu raamatu saaks nii kooli ajast viljastavates nõukogude riigi tingimustes, minu riigipööramise läbikukkumisest sügaval vene ajal ja KGB-st kui ka nõukogude armeest.
eraldi paksu raamatu saaks nii kooli ajast viljastavates nõukogude riigi tingimustes, minu riigipööramise läbikukkumisest sügaval vene ajal ja KGB-st kui ka nõukogude armeest.
| tupslunn 23. november 2009, kl 21.34 |
| skiso 23. november 2009, kl 21.50 |
meil polnud internettisid, i-pode, moblasid ega kompuutreid ja kuidagi pidi ju oma aega sisustama :)
aga elu on mind kokku viinud väga huvitavate inimestega kes on ise, või kellega koos on saanud igsuguseid asju tehtud. ja ka laias nõukogude liidus sai ju vanasti kopikate eest vabalt rännata.
küll on käidud kilekottide, kalevi nätsu ja pepsi cola hiilgeajal gruusias neid müümas, küll nõukogude piirivalvega "maid jagatud" pärast alex lepajõe, harry gelsteini, andre hildebrandi ja raivo roosna paadiga virumaa rannast põgenemist, küll (praegugi veel vanadaamide lemmik!) ühe meie kunagise tuntud laulja (puhaku ta rahus) kummalised seiklused rannakülas, küll imelised tegemised soomemaal 90-ndal jne. igav pole just olnud. aga igavaks ei lasknud me ise omal ajal asjadel minna.
aga nüüd on muidugi teised ajad ja teised lood ;)
polegi enam midagi naljakat. pigem kurb.
aga elu on mind kokku viinud väga huvitavate inimestega kes on ise, või kellega koos on saanud igsuguseid asju tehtud. ja ka laias nõukogude liidus sai ju vanasti kopikate eest vabalt rännata.
küll on käidud kilekottide, kalevi nätsu ja pepsi cola hiilgeajal gruusias neid müümas, küll nõukogude piirivalvega "maid jagatud" pärast alex lepajõe, harry gelsteini, andre hildebrandi ja raivo roosna paadiga virumaa rannast põgenemist, küll (praegugi veel vanadaamide lemmik!) ühe meie kunagise tuntud laulja (puhaku ta rahus) kummalised seiklused rannakülas, küll imelised tegemised soomemaal 90-ndal jne. igav pole just olnud. aga igavaks ei lasknud me ise omal ajal asjadel minna.
aga nüüd on muidugi teised ajad ja teised lood ;)
polegi enam midagi naljakat. pigem kurb.
| tupslunn 23. november 2009, kl 22.12 |
| skiso 23. november 2009, kl 22.24 |
ma ei lähegi
pole põhjustki
ja kui ongi
siis ikka ei lähe
siis lähen oopis alkopoodi
aga täna oli siuke lugu, et läksin mina politseisse. ootasin korrapidaja ruumis ühte uurijat. sisse astus umbes 60 aastane mees, suur spordikott üle õla. suu kõrvuni endal. läks korrapidaja ruumi juurde pani sinna mingi paberi ja ütles:
saabusin 21 päevaks aresti.
korrapidaja (naine) küsis, et mis aresti?
papi rõõmsalt, et raha mul ei ole, lasin oma võla muuta arestiks ja tulin nüüd seda kandma. 21 päeva. näete lugege.
ja siis nagu muuseas: kas teil sinna arestimaija saab ikka üle õue nagu vanasti? korrapidaja räägib, et jah saab küll. et eks te siis minge sinna. papi küsib, et noh aga kas mind ei viidagi nagu vanasti? korrapidaja: ei viida. ise lähete. ja kui teate kuhu minna siis ma ei hakka seletama.
jah tean küll.
naeratas mulle ka korra, võttis koti õlale ja astus hoovipoolsest uksest rõõmsalt välja.
no oli naljakas. ma ütlesin korrapidajale, et teil siin mõned tulevad nagu oma koju kohe.
siukseid "nalju" ja nalju ikka vahel juhtub.
pole põhjustki
ja kui ongi
siis ikka ei lähe
siis lähen oopis alkopoodi
aga täna oli siuke lugu, et läksin mina politseisse. ootasin korrapidaja ruumis ühte uurijat. sisse astus umbes 60 aastane mees, suur spordikott üle õla. suu kõrvuni endal. läks korrapidaja ruumi juurde pani sinna mingi paberi ja ütles:
saabusin 21 päevaks aresti.
korrapidaja (naine) küsis, et mis aresti?
papi rõõmsalt, et raha mul ei ole, lasin oma võla muuta arestiks ja tulin nüüd seda kandma. 21 päeva. näete lugege.
ja siis nagu muuseas: kas teil sinna arestimaija saab ikka üle õue nagu vanasti? korrapidaja räägib, et jah saab küll. et eks te siis minge sinna. papi küsib, et noh aga kas mind ei viidagi nagu vanasti? korrapidaja: ei viida. ise lähete. ja kui teate kuhu minna siis ma ei hakka seletama.
jah tean küll.
naeratas mulle ka korra, võttis koti õlale ja astus hoovipoolsest uksest rõõmsalt välja.
no oli naljakas. ma ütlesin korrapidajale, et teil siin mõned tulevad nagu oma koju kohe.
siukseid "nalju" ja nalju ikka vahel juhtub.
| tupslunn 23. november 2009, kl 22.36 |
| suissi-mussi 23. november 2009, kl 23.49 |
Lisa postitus