Hei olen 17 aastane neiu kellel elust kopp ees.Ema on mulle korduvalt öelnud et ma siit,oma kodust,ära läheks.Mees keda armastan armastab küll ka mind.Kuid tal on tüdruk kodus.Nii et kardan et mind võidakse üsna varsti unustada/maha jätta.Koolis on hinded halvad,ei suuda keskenduda.Klassi kaaslastega on suhted halvad.Küll ma olen paks ja kole.Jah ma ei ole ülemeigitud modelli mõõdus blondiin.Mida teha?

Kulla laps, miks arvad, et ema tahab, et sa kodust ära läheksid? Kas ema ütles sulle mingi järjekordse tujutsemise peale, et eks mine siis mujale, kui kodus nii halb on? Ja kust sa võtad, et see mees, kellel "tüdruk" kodus, sind armastab? Keeras sulle korra taha ja sellest järeldad, et armastab? Ma arvan, et sul on lihtsalt puberteet ülepea kasvanud, katsu ikka normaalne ja hea laps olla ja ei aja see ema sind kuhugi. Hinnete kordasaamine muidugi aitaks sellele palju kaasa, kuid selleks, et suuta taas keskenduda, pead rumalad mõtted peast välja viskama ja see "tüdrukuga" valevorst viska parem kohe heaga peast välja.

Ei ma olin rahulikult oma toas ja ema astub sisse ja ütleb et ma oma asjad kokku korjaks ära läheks.Loomulikult ma ei läinud.


Ta ei ole mulle "taha keeranud".Aga ta tõesti armastab mind mitte oma naist kellega ta koos elab.Ja öelge kuidas on võimalik unustada inimest kes on su südame külge sulanud? Kallis Anna see ei ole nii lihtne.