Väga hästi tehtud film, kuid teist korda enam ei vaataks.
Polegi varem nii kurba filmi näinud.

Ma nägin eile õhtul algust ja täna lõppu, vahepealt ei näinud. Mulle eriti ei meeldinud, ma vist olen hollywoodiga ära rikutud, see film tundus kole venitamisena. Kuna ma kõike ei näinud, siis ma ei saanud hästi aru, kes seal lõpus ära suri ja maha maeti? Lõpus oli neid ju ikka neli. Ja mis emast sai?

Kuigi tempo oli aeglane ja film iseenesest hästi pikk, ei tekkinud kordagi momenti et "oh jumal, millal see kõik lõpeb". Teema iseenesest oli ju väga kurb ja skandinaavlased v slaavlased oleks sellest loost valmis meisterdanud kõige masendavama ja südantlõhestavama filmi eales, ent selline ida inimese zen vaatepunkt ja aja ja elu vääramatu kulgemise tunnistamine muutis filmi isegi ootamatult helgeks ja üllatuslikult armsaks. Kui ma alguses nägin et see film on kavas, siis teades seda lugu mille alusel see film on valminud ma arvasin isegi et ma parem ei vaata seda, masendab hästi terveks nädalaks ete, ent kui film lõppes oli masenduse ja ahastuse asemel hoopis mingi leebe ja leplik nukrus. Kirgastumine, katarsis?
Loomulikult oli seal palju sellist millega pragmaatiline eurooplane ei lepi või mis on arusaamatu. Kuidas keegi huvi ei tunne, miks keegi ei räägi ei teata kuhu vaja jne. Aga filmi pealkiri oligi "Keegi ei tea".
Eelmisele - Surma sai neist kõige väiksem tüdruk (Yuki), kukkus lihtsalt tooli pealt, midagi upitades, üksiasjadesse ei laskutud, see et mis ja kuidas jäi vaatajate enda mõtelda. Ema oli kusagil olemas, ka see jäi vaataja enda mõelda millega ja kus see ema tegeles, kui Yukiga oli õnnetus juhtunud siis nad said just emalt kirja koos rahaga.

Morning Glory,
see on siis tõsielul põhinev film?
Ehk tead, kuidas päriselus nende laste elukäik läks?

Mul oli ikka meel tükk aega väga nutune. Rahunesin alles siis, kui mõtlesin, et tegelikult see pisike, (nagu muidugi need lapsed kõik,) oli ju ilma jäetud kõige põhilisemast - armastusest, ning temaga juhtunud õnnetus oleks justkui olnud puhtjaapanlik harakiri. Mis elu see enam on, kui kõige kallim ja tähtsam sind nii alatult petab ja lihtsalt unustab...

Minul läks silm märjaks siis kui Akira ja see tema sõbratar Yukit matsid seal lennuvälja ääres, vaikides, asjalikult ja siis Akira järsku paljastas om üleelamised kahe lausega, et kuidas ta puudutas Yukit hommikul ja see oli külm ja kui õudne tal sellest hakkas. Muidu nad ju kordagi ei räääkinud sellest kui kole see on, et nad on mahajäetud või kui halb on ema vms.

Tegelikult aga oli nii:

This movie is based on actual incident happened in 1988. It was much more miserable than the movie. A woman was living with a man. She thought he had filed the marriage notification. When their son was born, the man said he had filed the birth notification. One day he left her to live with another woman. When the boy got the primary school age, she knew neither the marriage notification nor the birth notification were filed. Facing this situation, she decided to hide her children from the society. (According to another source, the mother told the police that she could not file the birth notification because it was a bastard child.)

She had met several men and had 5 children, two boys and three girls, who were not registered and hidden from other people. When the second boy died of sick, she hid the corps in the closet. While she works in a department store, the eldest son took care of three sisters. When the eldest son was 14, she went out to live with her new man, who was 16 years older than her. She gave the eldest son her address. When the children were protected by the police half a year later, a girl was dead, and the two were debilitated, as they were confined in a room and poorly fed. The girls were 3 and 2 y/o and still used diapers, but they were changed only once every day. It is reported that the eldest boy blamed himself for not being able to take good care of his sisters, instead of blaming his mother...

Compared to the real story, the movie is less miserable. In the movie, even the little boy and girl look normal and pretty, but in the real story they were very poorly developed. But it was still more than enough to surprise me. What a mother! In a conversation with the eldest boy, she says "May I not become happy?" She acts on this thought, without thinking of the same right about her children. Her childish lisping talk describes her immaturity. And of course, men were more guilty. Sadly, children can not choose their parents.

et polnud kunagi varem viitsinud vaadata nn ida-inimeste filme, sest reeglina on need sellised mõtetud kondiväänamised olnud vms.
Täiesti kogemata aga sattusin seda filmi vaatama ja olgugi, et ta oli aeglase tempoga, siis kinnitas ta ennast jälgima jäägitult.
Üle pika aja üks tõsiselt hea filmikogemus!