Selle lapse elu üle otsustasid inimesed, mitte jumal ega ka mitte vana hea loodus. Ikka inimesed. Ilma selle piinamiseta, mis inimesed tolle lapse kallal ette võtsid, oleks asjade loomulik kulg viinud lapse surmani peale sündi. Ma saan aru vanematest, et nad tahavad oma last elavat. Mina tahaks ilmselt ka. Samas paneb mõtlema, kas oma tahtmise läbiviimine ei ole siin mitte kõrgema astme egoismi näide - mina tahan, et ta elaks, sest ma tahan. Olgu temal nii valus kui tahes, olgu tema elu nii lootusetu kui tahes.
Lisaks tekkis mul miskipärast selline tunne - kas mitte ei naudi need vanemad oma märtristaatust, kas ei ole nende stiimuliks aupaiste ja kuulsus, kas nad mitte ei naudi seda, et neid filmitakse... Vastikud mõtted, ma tean, aga... vaene laps...
Mul on tutvusringkonnas ühe erivajadustega lapse ema. Ta on superema, kõik võimalikud teraapiad, treeningud, reisid, laagrid - kõik, mis vähegi võimalik, on lapse arendamiseks tehtud. Ta armastab oma last väga, ei andnud lastekodusse, kuigi tal kästi (tungivalt soovitati) seda teha. Aga ta ütles kord - kui tollal, kui mina oma last kandsin, oleksid olnud need diagnoosimisvõimalused, mis praegu ja kui keegi oleks mulle selgitanud, mida see diagnoos tähendab, siis ma ei oleks seda last sünnitanud. Paneb mõtlema, eks ole. Sest ta on eakas, ja kui ta sureb - kes hoolitseb ta lapse eest, kes ise hakkama ei saa ega hakka kunagi saama? See on tema hirm ja mure. Nendel vanematel seal filmis seda muret vist ei ole - nende laps sureb ilmselt enne neid ja ei saa kunagi väljendada, mida tema ise sellest kõigest arvab, mis tema kallal ette on võetud.
Mõtlema pani see dokumentaal tõesti.