Ma kohe pean oma kogemuse kirja panema selle Champixiga. Loomulikult üdini positiivne.
Väga varakult kukkusin tirima suitsu, ega ema kah ei keelanud ja nii ta läks. Õpetasin veel õe kah seda tegema. Vanus oli siis 14. Esimese rasedusega jätsin maha - kallistasin peldikupotti päevast päeva ja oksendasin, kohv ja suits hakkasid kohe vastu. Imelihtne, kas pole? 9 kuud aga vaeva. Kuidagi hiilis see koni jälle mulle hambusse ja lasin aga vapralt aastaid edasi. Teise rasedusega täpselt sama lugu nagu esimesega. Kaua seda lõbu polnud, hakkasin jälle.
Korraga, aastal 2010 netis tuhnides ma tahtsin teha paastu. Sõingi ainult tooreid salateid 2 esimest päeva pea lõhkus, aga alla ma ei andnud. Keha sai ilmselt nii puhtaks, et tõukas ühes sellega ka suitsu ja kohvi. Kolmas kord siis juba. Ma olin nii rahul. Suutsin aasta niimoodi olla ja viskasin MEHE kiuste pläru hambusse (tean, et viga) jah, oli paha, aga siiski rõõmsalt tegin edasi. Kogused kasvasid märgatavalt. Ligi 2 pakki päevas oli juba köömes. 2011 juulis aga hakkasin igasuguseid plaastreid, nätse, kehapuhastusi tegema, ostsin isegi e-sigareti, tolku polnud mitte midagi. Lugesin ka raamatu läbi, leotasin suitse piimas, et vastu hakkaks - ikka kimusin nagu korsten.
Aasta 2012 juuli hakkasin sisendama, kui vastik see koni on, aga ikka roomasin poe poole järgmist pakki ostma. Kogu aeg käisid mõtted selle ümber, et ainult lahti saaksin...
Lasin aga samas vaimus edasi ja samal ajal tegin meeletut uurimustööd, et kuidas keegi teine sellest lahti on saanud. Kõik foorumid tuuseldasin läbi. Mõnus lugemine. Pilk aga peatus mingite tablettide peal, olgu. Tabex. Ka need ostsin ära, tegin kuuri läbi ja tolku mitte vähimatki.
Masendav.
Detsembris 2012 panin aja perearstile. Sain kohe jaanuaris jaole 2013 ja kargasin ruumi sisse kohese küsimusega, et tahan Champixit. Mul pole mitte midagi muud viga, kui vaid see näljane suits 2 pakki päevas. Retsept käis väga kergelt. Algul 28 päevane kuur ja teine sama kuur jäi esailögu apteeki, et kui vaja, siis ostan ka selle välja. Ma lusa lendasin apteeki ja sealsamas võtsin esimese tabla ära. Mul täitsa ükskõik, et vaja oli hommikul vaid võtta, võtsin ta pärastlõunal.
Esimesed 3päeva - õndsalt kimusin.
4, 5, 6, 7, päeval 2 tabletti 0,5 mg - ikka suitsetasin.
8, 9, päev jne - 1 mg 2 korda päevas ja mul oli süda paha. Kogu aeg iiveldas sees, tahtsin oksendada. Murdepunkt saabus 12-ndal päeval, kui suitsupakk vedeles pliidi peal, ma läksin tuimalt mööda. Tänaval ei kannatanud suitsetajat ja kohvijoojat näha - oksendasin. Mõnele tundus vist, et olen täis. :D Ja niimoodi ma öökisin terve selle kuuri aja, ei mõelnudki suitsule, nii hea oli olla. Mul oli lausa hea meel, et keha tõrjus selle ära. Hõiskasin lausa. Teist pakikuuri mul vaja ei läinudki, sain suitsust enda arust väga lihtsalt lahti. Eks ma ka suhutsin skeptiliselt alguses, aga kui hakkasid esimesed ilmingud, et süda oli paha, siis ma sain juba asjale pihta ja lausa ootasin järgmist tablat. :)
Ma pole kunagi suitsetaja pihta näpuga näidanud, ega tee seda ka nüüdki. Katan lihtsalt nina kinni, kui teist möödun. :) Ma olen väga rahul, et sellise kardinaalse otsuse tegin.
Kommentaare ei oota. Lihtsalt kirjutasin, et äkki keegi ka sipleb, et mida teha? Proovigu ka see ära, tükki küljest ju ei võta. Tänud lugemast.