Nii ma siis hakkasingi pihta. Jalad olid jalavannis nagu ikka, tavalises mürgises okse vees. Suits oli hambus ja olin valmis mahvima.
Kõik oli üsna vaikne. Olin end mõnusasti teku sisse ka keeranud. Kuulda oli ka vaikset linnulaulu.
Hakkasin siis tõmbama ja mu kops lendas viinapuu otsa. Suits kukkus maha,
jalavann koos okse ja mürgiga lendas laiali põrandale, sest mina tormasin kohe viinapuu poole.
Kuulda oli mingit siristamist ja kädistamist kui vaatasin puud. Nägin siis, et kopsu sisse oli lind juba pesa teinud. Ah mõtlesin, las ta siis jääb.
Linnud tundusid olevat nii rahul. Kops oli süsimust ja linnu sule värvus oli ka sarnane. Tegelikult oli see ilus. Enam ma ei hakanud taga nutma seda mis kaotatud.
Liikusin tagasi sinna kus suits oli maha kukkunud. Võtsin üles ja sain aru, kuule ma pean vist maha jätma. Ei julgenud kohe uuesti proovida.
Helistasin arstile. Küsisin siis Dr Greenfieldilt, kas võib suitsu teha kui kops on välja lennanud ja enam kasutada ei saa.
Tema ütles, et saab küll kui kilekotiga on kaetud see osa kust välja lendas.
Ta mainis ka, et nüüd peab põlema panema filtri poolt, sest niimoodi on kehal kergem harjuda suurte muudatustega.
Tänasin arsti info eest ja lõpetasin kõne. Olin tegelikult õnnelik, et veel maha ei pea jätma.
MIngi kergendustunne oli sees. Mul oli suitsu isu küll, ei saanud ju korralikult tehagi. Võtsin kapist ühe selveri kilekoti ja katsin siis kinni selle koha.
Olin valmis, võtsin suitsu, tuletasin meelde arsti sõnu ja panin filtri põlema. Ohh kuidas tossas ja tuli vingu. Mõtlesin et vägev.
No ja tõmbasin siis filtrit ja nii oligi.