Loobu suitsust
Otsin kaasvõit(le)jaid!
| rimp 14. juuni 2012, kl 11.37 |
Ehk siis küsimus lihtne: kas siin luusib ringi keegi, kes on alles viimaste päevade jooksul otsusele jõudnud ja nüüd esimeste (kõige keerulisemate) päevade küüsis end motiveerida püüab?
Mina siis 15 aastat suitsetanud, vahepeal pooleaastaseid (ja lapse sünniga ka aastase) auke sisse suutnud teha, kuid lõpuks on ikka kõik nagu tavaliselt. Kui elu tõsisemalt vee kaela tõmbab, siis sean sammud poodi ja alustan uuesti.
Viimased 8 aastat on jooksnud ainult tõusvas joones - praegu kulub juba veidi üle paki päevas.
Mina siis 15 aastat suitsetanud, vahepeal pooleaastaseid (ja lapse sünniga ka aastase) auke sisse suutnud teha, kuid lõpuks on ikka kõik nagu tavaliselt. Kui elu tõsisemalt vee kaela tõmbab, siis sean sammud poodi ja alustan uuesti.
Viimased 8 aastat on jooksnud ainult tõusvas joones - praegu kulub juba veidi üle paki päevas.
| Seeneke 14. juuni 2012, kl 13.32 |
Aga oled Sa üldse pikemalt järele mõelnud suitsetamise põhjuste-tagajärgede üle? Miks Sa suitsetad?
Ma võin öelda, miks mina ei suitseta. Suurim põhjus on see, et ma ei taha kellestki ega millestki sõltuda. Ma tahan oma elu üle ise otsustada. Suitsetamine nagu teisedki sõltuvused panevad Sind tegema asju, mida n.o kaine peaga ei tehta: töötama lolliks mahvi nimel; raiskama oma vaba aega, millega saaks muud teha; laenama raha, kui suits on otsas; rääkima suitsunurgas teisi taga, võttes sellega neilt võimaluse oma elu muuta - lendu lastud sõnadel on ju kombeks täide minna. Peale selle avaldab suitsetamine kahjulikku mõju kõigile ümbritsevatele. Nt vaene laps, kes peab minema lasteaeda või kooli haisvate riietega, kus sõbrad teda selle eest mõnitavad. Ainult suitsetaja ise arvab miskipärast, et kui ta suitsu ainult õues teeb, siis ta ei haise. Objektiivse hinnangu saab kindlasti mittesuitsetajalt. Seda on näha pidevalt ka trammipeatustes, kus viimane mahv tõmmatakse sisenemisel ja konigi visatakse sinnasamma rataste alla. Asja tipp on muidugi see, kui veel uste sulgumise järel maha ka sülitatakse. On ju jälk? Alumise korruse akna peal ahelsuitsetavast naabrist ma muidugi üldse ei räägigi.
Ma võin öelda, miks mina ei suitseta. Suurim põhjus on see, et ma ei taha kellestki ega millestki sõltuda. Ma tahan oma elu üle ise otsustada. Suitsetamine nagu teisedki sõltuvused panevad Sind tegema asju, mida n.o kaine peaga ei tehta: töötama lolliks mahvi nimel; raiskama oma vaba aega, millega saaks muud teha; laenama raha, kui suits on otsas; rääkima suitsunurgas teisi taga, võttes sellega neilt võimaluse oma elu muuta - lendu lastud sõnadel on ju kombeks täide minna. Peale selle avaldab suitsetamine kahjulikku mõju kõigile ümbritsevatele. Nt vaene laps, kes peab minema lasteaeda või kooli haisvate riietega, kus sõbrad teda selle eest mõnitavad. Ainult suitsetaja ise arvab miskipärast, et kui ta suitsu ainult õues teeb, siis ta ei haise. Objektiivse hinnangu saab kindlasti mittesuitsetajalt. Seda on näha pidevalt ka trammipeatustes, kus viimane mahv tõmmatakse sisenemisel ja konigi visatakse sinnasamma rataste alla. Asja tipp on muidugi see, kui veel uste sulgumise järel maha ka sülitatakse. On ju jälk? Alumise korruse akna peal ahelsuitsetavast naabrist ma muidugi üldse ei räägigi.
| rimp 14. juuni 2012, kl 15.43 |
Aitähh hea küsimuse eest. Hästi lihtne oleks vastata, et „nii on lihtsam“. Ma pean silmas seda, et tuleb isu, pigistad silma kinni ja lähed. Jookseb mõte tööl kokku, haarad sigareti ja kaod tuulduma. Soovid eralduda seltskonnast, sest lärm tapab kõrvu või südant – haarad sigareti ja kaod.
Ma ei ole kunagi suitsetanud kohvi kõrvale ja mulle pole kunagi meeldinud suitsetada siseruumides. Ehk ma kasutan sigarette kõige jaburamalt mõtete ümberlülitamiseks. Kahjuks võib ka mõtlemisest sõltuvus tekkida ehk näiteks tööl – võtad aja maha, lased fantaasia lendu ja siis keskendud edasi ja ootad pingsalt järgmist pausi, et saaks toda lahedat ideed edasi arendada. Nojah, ja siis on veel loomulikult välisukserefleks ehk uksest väljudes läita koheselt sigaret sõltumata sellest, kas viimane suits sai tehtud tund aega tagasi või kümne minuti eest.
Ehk üks mõte, mille ma pean iseenda jaoks ümber töötama: see ei ole tegelikult jaburam ja tööandjale rohkem kahjutegev, kui ma lähen vahel viieks minutiks niisama uksest välja jalutama. Isegi, kui sellele kõvarama pilguga vaadatakse (suitsetajatega on ju lihtne, neil on aktsepteeritav vabandus selleks täiesti olemas) – aeg on sama, mis kulub ja kui mõistus on selgemaks tuulutatud, läheb ka töö libedamalt. Ja sama kohaga kombinatsioonis – uksest väljudes on tegelikult ka ilma käe (huulte ja prügikasti vahet) tõmblemiseta piisavalt teha ja näha.
... sest tegelikult on paljud teised asjad hoopis ilma nende sigarettideta lihtsamad. Ma siiani arvasin, et rahaline pool mind mõtlema ei pane, kuid viimastel päevadel hakkas kuklas kummitama „minu äraostmise“ võimalus. Endalegi jahmatuseks pidin nentima, et selle raha eest, mis ma kuus maha suitsetan, saaks osta kolm meeldivat raamatut, käia kahekesi kaks korda teatris või neli korda kinos nii, et mõlemal popcorngi süles istub (kuigi sellise koguse popcorni ja mulinaadi peale ma paari kuu pärast vist ainult veereksin). Ma ei hakka siin rääkima kergelt tulevast ja igaviku kaduvast igemepõletikust ega vaevaliselt lahkuvatest külmetushaigustest. Samuti pole vist vajadust kellelegi rääkida võhmast, kopsumahust ega lauluhäälest – isegi mulle mitte. Ja kui neid asju nii kokku lugeda, siis ilmnebki, et „nii on lihtsam“ peaks asendama väljendiga „nii on vastikult keerulisem, kuid ma pole siiani osanud lihtsamat rada käia“ variandiga.
Ma ei ole kunagi suitsetanud kohvi kõrvale ja mulle pole kunagi meeldinud suitsetada siseruumides. Ehk ma kasutan sigarette kõige jaburamalt mõtete ümberlülitamiseks. Kahjuks võib ka mõtlemisest sõltuvus tekkida ehk näiteks tööl – võtad aja maha, lased fantaasia lendu ja siis keskendud edasi ja ootad pingsalt järgmist pausi, et saaks toda lahedat ideed edasi arendada. Nojah, ja siis on veel loomulikult välisukserefleks ehk uksest väljudes läita koheselt sigaret sõltumata sellest, kas viimane suits sai tehtud tund aega tagasi või kümne minuti eest.
Ehk üks mõte, mille ma pean iseenda jaoks ümber töötama: see ei ole tegelikult jaburam ja tööandjale rohkem kahjutegev, kui ma lähen vahel viieks minutiks niisama uksest välja jalutama. Isegi, kui sellele kõvarama pilguga vaadatakse (suitsetajatega on ju lihtne, neil on aktsepteeritav vabandus selleks täiesti olemas) – aeg on sama, mis kulub ja kui mõistus on selgemaks tuulutatud, läheb ka töö libedamalt. Ja sama kohaga kombinatsioonis – uksest väljudes on tegelikult ka ilma käe (huulte ja prügikasti vahet) tõmblemiseta piisavalt teha ja näha.
... sest tegelikult on paljud teised asjad hoopis ilma nende sigarettideta lihtsamad. Ma siiani arvasin, et rahaline pool mind mõtlema ei pane, kuid viimastel päevadel hakkas kuklas kummitama „minu äraostmise“ võimalus. Endalegi jahmatuseks pidin nentima, et selle raha eest, mis ma kuus maha suitsetan, saaks osta kolm meeldivat raamatut, käia kahekesi kaks korda teatris või neli korda kinos nii, et mõlemal popcorngi süles istub (kuigi sellise koguse popcorni ja mulinaadi peale ma paari kuu pärast vist ainult veereksin). Ma ei hakka siin rääkima kergelt tulevast ja igaviku kaduvast igemepõletikust ega vaevaliselt lahkuvatest külmetushaigustest. Samuti pole vist vajadust kellelegi rääkida võhmast, kopsumahust ega lauluhäälest – isegi mulle mitte. Ja kui neid asju nii kokku lugeda, siis ilmnebki, et „nii on lihtsam“ peaks asendama väljendiga „nii on vastikult keerulisem, kuid ma pole siiani osanud lihtsamat rada käia“ variandiga.
| ajastaja 15. juuni 2012, kl 00.58 |
Oma kogemuse najal ütleks, et on kaks teed loobumiseks, nii et see lõpuks õnnestub.
Esimene on hambad ristis võidelda suitsetamissooviga ja teine on minna rõõmsalt kaasa mittesuitsetamissooviga :)
Minul õnnestus see teine variant, aga selleni jõudmiseks kulus 21 aastat :)
Ja kui see lõpuks tuli, siis ei olnud mingit otsust ega pingutust. Aga kaasa aitas juhus, et olin pikalt haige ja oli talv - kuidagi ei viitsinud kõrge palavikuga välja külma kätte suitsetama ronida.
Pärast seda on justkui kood peal ja ei saa enam teha, kuigi vahest väga tahaks ja isegi poolikut pakki kannan pidevalt kaasas. Kolme kuu jooksul pole veel olnud sellist päeva, kus ei tuleks meelde, et tahaks suitsu, aga:
- Suitsetajate seltskonnas hakkab teiste suitsust vastik.
- Mittesuitsetajate seltskonnas ei taha end nõrgana näidata :)
- Üksi olles lihtsalt ei viitsi :)
Nagu needus kohe :)
Kusjuures, veel nädal aega enne loobumist rääkisin täiesti veendunult, et suitsetamine on küll vastik, aga kui seda teha, siis teha täiega ja mõnuga, ja tegingi, ilma põdemata, et vaatamata korduvatele loobumisüritustele pole suutnud kunagi üle ühe päeva ilma olla.
Esimene on hambad ristis võidelda suitsetamissooviga ja teine on minna rõõmsalt kaasa mittesuitsetamissooviga :)
Minul õnnestus see teine variant, aga selleni jõudmiseks kulus 21 aastat :)
Ja kui see lõpuks tuli, siis ei olnud mingit otsust ega pingutust. Aga kaasa aitas juhus, et olin pikalt haige ja oli talv - kuidagi ei viitsinud kõrge palavikuga välja külma kätte suitsetama ronida.
Pärast seda on justkui kood peal ja ei saa enam teha, kuigi vahest väga tahaks ja isegi poolikut pakki kannan pidevalt kaasas. Kolme kuu jooksul pole veel olnud sellist päeva, kus ei tuleks meelde, et tahaks suitsu, aga:
- Suitsetajate seltskonnas hakkab teiste suitsust vastik.
- Mittesuitsetajate seltskonnas ei taha end nõrgana näidata :)
- Üksi olles lihtsalt ei viitsi :)
Nagu needus kohe :)
Kusjuures, veel nädal aega enne loobumist rääkisin täiesti veendunult, et suitsetamine on küll vastik, aga kui seda teha, siis teha täiega ja mõnuga, ja tegingi, ilma põdemata, et vaatamata korduvatele loobumisüritustele pole suutnud kunagi üle ühe päeva ilma olla.
| r 01. august 2012, kl 16.50 |
Lisa postitus