Ma kohe pean oma kogemuse kirja panema selle Champixiga. Loomulikult üdini positiivne.

Väga varakult kukkusin tirima suitsu, ega ema kah ei keelanud ja nii ta läks. Õpetasin veel õe kah seda tegema. Vanus oli siis 14. Esimese rasedusega jätsin maha - kallistasin peldikupotti päevast päeva ja oksendasin, kohv ja suits hakkasid kohe vastu. Imelihtne, kas pole? 9 kuud aga vaeva. Kuidagi hiilis see koni jälle mulle hambusse ja lasin aga vapralt aastaid edasi. Teise rasedusega täpselt sama lugu nagu esimesega. Kaua seda lõbu polnud, hakkasin jälle.
Korraga, aastal 2010 netis tuhnides ma tahtsin teha paastu. Sõingi ainult tooreid salateid 2 esimest päeva pea lõhkus, aga alla ma ei andnud. Keha sai ilmselt nii puhtaks, et tõukas ühes sellega ka suitsu ja kohvi. Kolmas kord siis juba. Ma olin nii rahul. Suutsin aasta niimoodi olla ja viskasin MEHE kiuste pläru hambusse (tean, et viga) jah, oli paha, aga siiski rõõmsalt tegin edasi. Kogused kasvasid märgatavalt. Ligi 2 pakki päevas oli juba köömes. 2011 juulis aga hakkasin igasuguseid plaastreid, nätse, kehapuhastusi tegema, ostsin isegi e-sigareti, tolku polnud mitte midagi. Lugesin ka raamatu läbi, leotasin suitse piimas, et vastu hakkaks - ikka kimusin nagu korsten.
Aasta 2012 juuli hakkasin sisendama, kui vastik see koni on, aga ikka roomasin poe poole järgmist pakki ostma. Kogu aeg käisid mõtted selle ümber, et ainult lahti saaksin...

Lasin aga samas vaimus edasi ja samal ajal tegin meeletut uurimustööd, et kuidas keegi teine sellest lahti on saanud. Kõik foorumid tuuseldasin läbi. Mõnus lugemine. Pilk aga peatus mingite tablettide peal, olgu. Tabex. Ka need ostsin ära, tegin kuuri läbi ja tolku mitte vähimatki.
Masendav.
Detsembris 2012 panin aja perearstile. Sain kohe jaanuaris jaole 2013 ja kargasin ruumi sisse kohese küsimusega, et tahan Champixit. Mul pole mitte midagi muud viga, kui vaid see näljane suits 2 pakki päevas. Retsept käis väga kergelt. Algul 28 päevane kuur ja teine sama kuur jäi esailögu apteeki, et kui vaja, siis ostan ka selle välja. Ma lusa lendasin apteeki ja sealsamas võtsin esimese tabla ära. Mul täitsa ükskõik, et vaja oli hommikul vaid võtta, võtsin ta pärastlõunal.
Esimesed 3päeva - õndsalt kimusin.
4, 5, 6, 7, päeval 2 tabletti 0,5 mg - ikka suitsetasin.
8, 9, päev jne - 1 mg 2 korda päevas ja mul oli süda paha. Kogu aeg iiveldas sees, tahtsin oksendada. Murdepunkt saabus 12-ndal päeval, kui suitsupakk vedeles pliidi peal, ma läksin tuimalt mööda. Tänaval ei kannatanud suitsetajat ja kohvijoojat näha - oksendasin. Mõnele tundus vist, et olen täis. :D Ja niimoodi ma öökisin terve selle kuuri aja, ei mõelnudki suitsule, nii hea oli olla. Mul oli lausa hea meel, et keha tõrjus selle ära. Hõiskasin lausa. Teist pakikuuri mul vaja ei läinudki, sain suitsust enda arust väga lihtsalt lahti. Eks ma ka suhutsin skeptiliselt alguses, aga kui hakkasid esimesed ilmingud, et süda oli paha, siis ma sain juba asjale pihta ja lausa ootasin järgmist tablat. :)
Ma pole kunagi suitsetaja pihta näpuga näidanud, ega tee seda ka nüüdki. Katan lihtsalt nina kinni, kui teist möödun. :) Ma olen väga rahul, et sellise kardinaalse otsuse tegin.

Kommentaare ei oota. Lihtsalt kirjutasin, et äkki keegi ka sipleb, et mida teha? Proovigu ka see ära, tükki küljest ju ei võta. Tänud lugemast.

Ikkagi kommenteerin: Sul läks pagana hästi. Mina vohmisin neid tablette ikkagi kenasti 12 nädalat jutti ja ainuke mõju oli see, et õhtul enam nagu ei tahtnud sigaretti päris lõpuni tõmmata.
Kümnendal nädalal suutsin siiski suitsetamisele piiri panna ja ma ei tea, kumba oli rohkem: kas Champixit või tahtejõudu. Aga ainuüksi tahtejõuga poleks ma seda suutnud. Kontrollitud! Nüüdseks kenasti pool aastat möödas ja enam ei näegi päris igal ööl suitsu unes.

mina tundsin vist igat kõrvalnähtu, mis infolehes olemas oli- alate pidevast pearinglusest kuni sügava depressiooni ja suitsiidimõteteni. Mul oli reaalselt iseendaga diskussioon, et mis mu elu mõte enam on. Kõigest oli niiiiii pohhui. Päike tuli välja, kui kuuri ära lõpetasin. Suitsetamist ei aidanud maha jätta. Kuuri ajal tegin vähem, sest ka suitsust oli pohhui, kuid kui kuur läbi sai, siis minu jaoks ei olnud midagi muutunud.

Meil viiakse tööjuures augustis mingi suitsust loobumise seminar läbi. Räägin kogemusi ka sellest, kui kellelgi huvi on.

Nojah, tõele au andes ma kasutasin vaid 14 päeva neid tablasid ja siis 12-ndal enam ei teinud. Ma lihtsalt tundsin, et neid tablette vast pole mõtet närida 28 päeva, mis? Kui nad nii tõhusalt tegid suitsud vastumeelseks, siis ma ei näinud mingit mõtet enam neid krõbistada. Mitte mingeid kõrvalnähte ei olnud, kui vaid see süda paha olek, aga see pidigi nii olema. Siiani muide hakkab mulle suitsuhais jubedalt vastu. Katan nina kinni tänaval. :D

Mis mõttes 28 päeva? 12 nädalat pidi olema ju.

No minul on esimene pakk 28 päeva. Täpselt kirjas, teist ma pole välja ju ostnud - puudub vajadus. Kasutasin sellest esimesest pakist 28-st päevast 14 ja teine 14 seisab kapis puutumatuna. :P Suitsu ärge mulle üldse meenutagegi - ma pole elu sees kimunud. Ausalt. :D Täitsa meelest läinud, millistel hetkedel ma selle tobi läitsin? Mitte mingit piina. Üks tähelepanek takkajärgi: mida rohkem minu keres nikotiini oli, seda halvem mul peale tabletti oli. Roomasin lausa toas ringi ja mees püüdis lohutada, aga lõin hambad risti ja kannatasin. Mida päev edasi, seda vähem tagajärgi oli, nüüdseks muidugi pole enam mitte midagi. Hea tunne ja kusjuures olen meeletult rahulik igas mõttes ja magan kah paremini, kui selle fa*king suitsuga. Isegi mees seda ei uskunud, et tabla võib aidata, aga minu kere on vastuvõtlik igasugustele asjadele jube kergelt ja nii ka seekord. Ausalt - olen väga rahul. :)

soomes tuli hiljuti telekast saade kus juhtival kohal olnud meesterahvas kaotas töövöimetuse peale selle ravimi kasutamist, ravimi kohalik maaletooja on maksnud talle 1000e nö. ajutiste körvalnähtude eest mis töövöimetuks tegid, et suu kinni hoiaks ja edasi teeniks :-))
See on ju niivörd suur bisnes ravimifirmale, see teeb köik selleheaks, et leiduks lolle kes neid sööks.

Kuu aega võtsin, aga ei mingit soovi suitsetamist vähendada, ei mingeid kõrvalmõjusid, ei mingit vastumeelsust. Ja kõik läheb vanaviisi edasi.