Teie, kes olete loobuda suutnud. Lugesin, et lihtsalt maha jätta suudavad edukalt ilma abita ainult 5%. Erineva abiga edukalt ainult 30%. Olge head ja andke märku, kes siia foorumisse satuvad. Kuidas maha jätsite ja kaua ei suitseta. Kas on mõtet proovima hakata...

Mul jälle vastupidine mure pole suutnud oma pika eluea jooksul pläruga sõbraks saada.

Jah, sama siin, umbes 23-24-aastaselt proovisin, vägisi proovisin, sest tollal kontoris kõik tossasid (vene aeg!) ja mõtlesin, mis seal vahet enam, panen ka pläru ette. Mingi pool aastat ikka harjutasin, aga see si*amekk, mis igal hommikul suus oli, seda ei suutnud enam lõpuks taluda, ja lõpetasin selle lollimängimise ära. Pärast seda pole enam üritanud.
Aga suitsetav inimene pole mind kunagi häirinud.

Toon ühe näite. Mees, suitsetas 20 aastat umbes paki päevas, stressis olles rohkem. Neljakümnendates hakkas üritama maha jätta, üritas mitu korda niisama, aga närvipinge all võttis lõpuks ikka mahvi ja läks jälle sama rada pidi.
Aitasid Nicorette nätsud (tollal plaastred vms polnud). Eks tahet peab ka olema, aga see nikotiin aitab natukene ikka füüsilistest sümptomitest üle. Jääb see harjumus ja seltskond. Seltskonnast hoidis alguses eemale, harjumuse asendas tavalise nätsu närimisega.
Nicorettet tarvitas algul väga tihedasti, hiljem mõnel juhul, kokku umbes 6 kuud. Siis näris niisama närviliselt nätsu umbes kuus kuud... Nüüd 20 aastat suitsuvaba, suitsetamisest tingitud kahjustusi ei näi olevat ning varasemad probleemid - väsimus, krooniline bronhiit - taandunud

üritamine ega plaastrid ei aita, see on nagu koera saba raiumine jupikaupa. see on enesepettus ja piinade pikendamine. tuleb otsustada asi ära ja lihtsalt lõpetada.

Veel 7 aastat tagasi olin täielik ahelsuitsetaja. Pidevad kopsupõletikud ei lasknud kangemaid sigarette tõmmata, lahjemaid hakkas aga järjest rohkem minema. Kui 2 pakiga päevas enam toime ei tulnud, siis käis mingi plõks peas ära ja taipasin, et aeg oleks see jama lõpetada. Ajastus oli ilmselt õige, sest need 2 suitsu, mille viimaseks tegin, viimaseks ka jäid. Ei saa öelda, et esimesed nädalad väga roosilised oleksid olnud. Uni kadus, pea käis ringi, igasugused lõhnad käisid närvidele... Arvan, et edu võti seisnes poolikus suitsupakis, mille käekotti jätsin. See oli nn. "esmaabipakend". Kui ka väga sant olla oli, siis teadsin, et abi on käeulatuses. Tahtejõuga lükkasin aga seda abistavat suitsu kogu aeg edasi. Pooleteise kuu pärast kinkisin oma "kiirabipaki" kellelegi ära, kes hetkel suitsuta oli. Selleks ajaks olin oma uue olukorraga enam-vähem harjunud. Päevasel ajal pole ammu enam suitsuisu peale tulnud, kuid öösiti unes kimun veel tihtipeale mõnuga. Mõnikord tunnen selle pärast unes süümekaid, mõnikord mitte. Aga nii palju end tunnen, et tean - niipea kui esimese suitsu peaksin ette panema, läheks kõik jälle samamoodi kui 7 aastat tagasi. Nagu alkohoolikul, kes jääb eluks ajaks seda diagnoosi kandma.

50 Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Mul jälle vastupidine mure pole suutnud oma pika e
> luea jooksul pläruga sõbraks saada.

Sel juhul pole sul selles foorumis ju millestki kirjutada ka, kui just mõnd sõpra pole, kelle juhtum hea teada oleks.

Ma olen suitsuvaba 4 kuud praeguseks. Vt teema altpoolt, kus pikemalt kirjutan. Ühesõnaga- ei tööta ma kellegi heaks, ei tee reklaami kellelegi, kuid jätsin maha arvatavasti "tänu" e- sigaretile, kuna minu arust oli see täielik p*sk tõmmata, parem siis olla hoopis ilma.
Inspireeris mind mu õemees, kes oli ikka korraliku staazhiga, kuid jättis eelmisel sügisel maha. Lisaks tööjuures oli üks paravoss, mees, kes jättis maha tänu nätsudele.
Ühesõnaga- ma arvan, et kõigepealt peab endale kohale jõudma, KAS ikka tahetakse maha jätta või mis põhjustel. Mina näiteks ei tahtnud enneaegselt vananeda. Ei meeldi need suitsetavad vanad krõhvad, kollaste nägudega. Kuid ega see mind kohe suitsust loobuma ei pannud. Mingi 10 aastat olen hoogu võtnud. Kuid selle aasta alguses siis mõtlesin, et ah, mis seal ikka, lihtsalt proovin ja vaatan, kas õnnestub nende e- sigarettidega. Et äkki siis hakata lihtsalt seda tõmbama. Kuid õnneks suutsin päris maha jätta.
Kindlasti soovitan nikotiinivedelikku, ja kanget. Ise ostsin 16 mg oma ning see oli nii kange, et üle 2 mahvi teha ei tahtnud. Nii see komme käest välja harjutatud saigi.
Soovitan ka äppi: quit it (sinisel taustal on must suits ja punase ristiga maha tõmmatud). Sinna saad sisestada palju tõmbasid, tõrva koguse ning palju suitsupakk maksis. Ning see siis tiksub vaikselt ning näed, kuidas säästad raha ning mitut suitsu sa ei ole tõmmanud sellest ajast ning lisaks peab protsentides arvet kuidas su tervis paraneb.

Suitsuvaba juba üle kolme aasta.
Mina saavutasin selle sigarettide pidava vähendamisega päevas. Esialgu hakkasin tõmbama poole suitsu kaupa (lõikasin kohe peale tõmbamist kääridega, et ei tekiks konimaitset ega lõhnaja saaks ka teist poolt tõmmata).
Siis vähendasin suitsuportsu veelgi - kui tuli väga tahtmine, tõmbasin ainult paar mahvi ja jälle käärid, kui ei raatsinud raisata. Niimoodi kasvõi 15 korda päevas.
Kui olin jõudnud kokku 5 sigaretini päevas, oletasin, et olen nikotiinisõltuvusest vaba ja jäänud on ainult sõltuvus suitsetamisest kui mõnusast tegevusest ja harjumusest. Sest näiteks väljas viibides ei tulnud suitsu enam tundide kaupa meeldegi, aga kodus kohvitassi taha maandudes tahtsin jälle suitsu kõrvale.

Siis ei jäänud enam üle muud kui süda kõvaks teha ja mitte osta enam suitsu koju.
Ah-jah, vahepeal proovisin veel mingeid Rootsi närismistubakapadjakesi, aga need olid nii vastikud, et sülitasin kohe välja - ilma oli parem olla.

jätsin maha 6 aastat tagasi ja ei kasutanud selleks mitte ühtegi abivahendit. hoogu maha jätmiseks võtsin mitu aastat, põhjuseks olid suitsetamisest tingitud tervisehädad. kuna olin ka suur suitsetaja alates noorusest, siis suitsetamisest maha jätmine läks minul väga raskelt. asendasin suitsetamise söömisega. nii kui söömise lõpetasin, nii oli suitsunälg platsis ja pidin kohe uuesti söömisega jätkama. sõin enamjaolt õunu, kuid sellegipoolest esimese kuuga võtsin kohe üle 10 kilo juurde, hiljem veel üle 10. nii sõin kusagil 8 kuud, siis läks pisut kergemaks, hakkasid tulema sellised pausikesed, kus suits läks meelest. iga kord kui suitsunälg tagasi tuli, siis kujutasin omale ette, kuidas ma suitsetan ja kui vastik see suits on, siis nii sai see suitsunälg jälle selleks korraks ületatud. suitsetama uuesti ei hakanud sel lihtsal põhjusel, et midagi nii rasket veelkord tegema hakata oma elu jooksul enam ei tahtnud. see oli kõige raskem asi minu jaoks. tean, et paljudel see pole nii.

motivatsiooni andis veel see, kui arvutasin välja, mitmekümne euro eest ma omale midagi lubada saan, see raha, mis muidu oleks kulunud suitsudele.

kusagil 3 aastat läks aega, kui enam suitsetamine üldse ei huvitanud ega meeldegi ei tulnud. vastik on vaadata vanu suitsetavaid naisi. mul on hea meel, et maha jätsin. seal kus töötan, suitsetavad paljud naised ja ohivad, kuidas nad omale midagi selga ega jalga osta ei saa kuna suits on kallis. ja arvutavad mitusada eurot nad oma ahelsuitsetamise peale kulutavad ja rögisevad nagu vanad mehed. vastik. remont, mis kabinettides tehtud, on vähe aja pärast tumedaks kupitud ja vastik suitsuhais hõljub alati ümber sinu, jääb külge su riietele.
meil on veel selline kord, kus suitsuruumi pole ja suitsetatakse su nina all. ülemused suitsetavad ja sellepärast kaevata pole ka kusagile.

juurde tulnud kilodega olen proovinud võidelda, kuid asjata. suitsetajana olin sale, nüüd kogukas naine, kindlasti oma osa on ka kliimaksil, kuid tunnistan, et söömine on nüüd minu jaoks nauding, enne oli suitsetamine.

see lugu nagu minu mõtete järgi kirjutatud, ka minul oli suitsetamise mahajätmine oi kui raske(naistel pidigi raskem olema) erinev on see ,et ei suitseta 11 kuud ja senimaani on neelud suitsu järele, aga ma ei tee, sest tean , et siis olen rattas tagasi.Minul on ka suitsetamine asendunud söömisega, kogu aeg liiguvad mõtted toidu ümber, kasutan isegi söögiisu pärssivaid toidulisandeid. Stiimuliks on raha kokkuhoid, vähemalt 30eur jääb iga kuu üle ja sisendan kogu aeg endale, et tervise ja välimuse huvides ei tee enam suitsu , nii et võitlus söömise ja kehakaaluga käib edasi,Juurde olen võtnud 5 kg

Paar kuud suitsuta.
Mehel avastati harva esinev veresoonte haigus ja siis ma ütlesin talle, et sul vaja suitsetamine lõpetada ja mina lõpetan solidaarsusest ka. No siis leppisime kokku, paari päeva pärast hommikul enam suitsu ette ei pannud.
Ma ei ütleks, et mingeid füüsilisi vaevusi oleks. Vast ehk seedimisele on mõju avaldanud - see hommikukohv + sigaret ja siis WC.

Esimestel päevadel päris mitu korda läksin ja võtsin pakist suitsu juba ja siis tuli meelde, et ma ei suitseta ju. Kas pole harjumuse jõud ikka suur! Siis mees pani selle pooliku paki ära.

Eluruumides me ei suitsetanud, seepärast mingit lõhna meenutust ka pole.
Enne oli vaheldus teise maja poolele minna suitsule, suvel uksest välja terassile. Nüüd nagu pole enam sinna asja ja tõepoolest ma ei oskagi istuda õues, kui käsi ei liigi suu ja tuhatoosi vahet. Naabrid kindlasti mõtlevad, et minuga on midagi lahti – enne olin alatasa suitsul. Selle koha pealt jälle nagu on halb, et liigun vähem.

Seda on senini, et istun näiteks arvutis, siis tõusen püsti ja hakkan kuhugile minema. Ja muidugi oli see suitsule minek! Seda ka, nagu eespool kirjutas "e"/23.39/ - olen ka esimestel päevadel unenäos suitsetanud, kusjuures alati mingis sellises kohas või situatsioonis, kus poleks seda tohtinud või sobinud teha ja üles ärganud häbitundega. Päris imelik oli lugeda, et kellelgi sama moodi on.

Tervise koha pealt niipalju, et mul viimasel ajal ajas nagu kergelt köhatama ja see kadus mingi viie päevaga täielikult. Sellist suitsumehe köha (eriti hommikuti) mul pole kunagi olnud.

Jah, tahaks küll teha suitsu, mulle kohe meeldis suitsetada. Ma suitsetasin tihedalt, aga sigaretid jäid poolikuks. Kusagil ebameeldivas kohas nurga taga külmas ma suitsu ei teeks, mul peaks ikka mõnus see toiming olema.

Mul mingit keeldu ju pole, mingeid tõotusi pole ma andnud ei mehele ega endale, olen palju üksi ja keegi ei näeks kui suitsetan, aga nüüd on nagu omamoodi tore, et väike võitlus oma harjumusega käib.

Sõbranna laskis kõrva ”nõelu panna” pool aastat tagasi ja lõpetas suitsetamise. Tema oli nagu rohkem sõltlane, käis õues kasvõi 25 kraadise külmaga suitsetamas ja kui tema juures külas käisime, siis suitsupausil tema tegi kaks sigaretti, kuni mina ühe suitsetasin.
Siis tema sai suitsust priiks tänu nõelravile ja seda tegi talle oma sugulane. Mingi viis aastat tagasi ta ka käis tema juures, siis olevat poole tunni pärast suitsu ette pannud ja vanas vaimus edasi suitsetanud. Nii et on abi küll neist nõeltest, aga kord mõjub, kord mitte.

Tuli päris pikk joru. Esimest korda sattusin siia foorumisse, mõtlesin, et kirjutan kohe üksikasjalikult – ehk on kellelegi kasu.
Mõte siis selles, et oleks hea, kui mingi põhjus on lõpetamiseks ja ei pea olema ilmtingimata võõrutusnähtusid, kui paugupealt ära jätta see nikotiin. Kui kedagi ikka väga närviliseks teeb, siis võiks ju arstil lasta karbike kergemat rahustit välja kirjutada ja nii viis päeva seda võtta 1 päeval ja 1 ööseks.

Kes su elu juhib? Kui suits siis suitseta surmani.. kui ise oled oma elu peremees siis mõtle tõsiselt järgi mida suitsetamine sinuga teeb...Kui sa siin lehel juba oled siis jäta kohe maha! Sa ei vaja selleks mingeid abivahendeid. Ainult nõrgad suitsetavad!Tugevad kujundavad ise oma elu.

Mu isa sai oma 20 a kestnud suitsetamisest lahti läbi nõelravi. Üks kord pandi nõelad ja sellest aitas.
Aga mina jätsin maha nii, et kogu aeg olid suitsud käeulatuses, no selline enesepettus, et vot kui ikka tahan, siis suitsetan ja see aitaski maha jätta:), see, et ma ei keelanud seda endale ja siis ei tahntudki...
Kui ma nii proovisin, et "ei tohi enam suitsetada", siis ei tulnud midagi välja.

Ma olnud nüüd 100% nikotiinivaba 8 kuud ja pisut päevi peale. Olin suitsetaja 16 aastat, koguseks umbes 0.5 pakki päevas, keskmise kangusega mentooliga sigarette. Täielik sõltlane, koguaeg käisid mõtted millal saaks, kus saaks, kuidas saaks, kui palju saaks. Kui töökaaslastega väljasõidul olime (nad ei teadnud, et suitsetan), siis minul kogu aeg terendas kuklas mõte, kus leiaksin võimaluse hiilida korraks ära, et teha suitsu.
Selle aasta algusest oli kindel plaan, et loobuda. Kuid minuga on see asi, et olen täiesti iseloomutu elukas, seega teadsin, et ma feilin nagunii tõenäoliselt. Otsustasin, et proovin üle minna e- suitsule. Proovisin ilma nikotiinita vedelikku, kuid see ei võtnud suitsuisu ära. Siis otsin 16 mg vedeliku ja sellega oli nii, et juba ühest mahvist hakkas kurgus kibe. Kuna see oli nii vastik, siis jäid minu e- suitsutamised järjest harvemaks ning 2 nädalat peale e- suitsuga alustamist loobusin ka sellest. See kõik juhtus millalgi jaanuaris, kuid panin omale ametlikuks päevaks 1 veebruar, kus tean, et sellel ajal ma enam raudselt kumbagi ei teinud.
Nüüd siis 8 kuu ilma, tunnen, et olen õnnelik. Vaatan äpist Quit it, kuidas organism tasapisi taastub ja mitutuhat suitsu ma oleksin selle ajaga juba omale sisse imenud.
Ei kannata enam suitsuhaisugi ning kahju on vaadata inimesi, kes suitsetavad või ostavad suitsu.

Aga kui hakata suitsetama üldse 50ndates pärast menopausi algust, siis vist pole enam erilist vahet, ses mõttes, et eluiga enam suurt ei lühenda? Siis võiks ehk mõnuga suitsetada, palju kulub? Kas kellelgi on kogemusi, et hakkasite suitsetajaks hoopis elu teises pooles?

Jätsin maha viis aastat tagasi nõelravi abil (kolm nõela kuuks ajaks kõrvas, pane otsingusse, teenust pakutakse mitmes kohas), muud mahajätmismeetodid enne seda lihtsalt ei toiminud. Alguses oli ikka natukene raske ja tuli suitsuisu mõnikord peale, kuid siiski on elu ilma suitsuta palju ilusam, see on olnud ainult puhas rõõm :)

Sellised lugemised tõstavad usku kui keegi on suutnud loobuda.
Aitäh teile, kes te raatsite jagada selliseid kogemusi!

mind aitas Allen Carr
Henry Jakobsoni seminar

Mind aitasid plaastrid ja kõrge motivatsioon. Panin kirja põhjused, miks mitte suitsu teha, tuli terve A4 täis. Raha, tervis, välimus jne.

Plaastreid kasutasin ära ühe paki, võtsin need 16-tunni omad. Esimesed 7 päeva kasutasin plaastreid, siis paar päeva närisin nikotiininätsu ja peale seda oligi kõik. Minust sai mittesuitsetaja, nüüd püüan selleks ka jääda.

Kõige hullem oli kolmas päev. Tekkis tahtmine ikka pläru ette panna, mõtlesin, et küll ma jätan maha hiljem. Sain üle, kui süvenesin oma motivatsioonikirja. See aitas tõsiselt, edasi oli juba lebo.

Kõige suurem motivaator on ikka raha, kui poes neid suitsupakke vaatad, siis on hea meel tõdeda, et need eurod jäävad endale. Odavaim suitsupakk oli 3.20, täna tanklas vahtisin ringi. Nädalas kulus mul nii umbes 5 pakki ehk ilus kokkuhoid.