Tere.

Mina olen suitsetanud üle poole oma eluaja. Alustasin tatikana 13~14 aastaselt. Kuskil 13 aastat suitsetasin iga päev punast Rumba't (kuna too oli kõige kangem ning kõige kauem suitses), siis maohaavade tõttu läksin lahjema (Red&White punane) peale üle.

Selle aasta 25. mail tegin viimase suitsu. Õigemini ma võtsin paar mahvi ja siis tundus see nii vastik, viskasin koni ära ning jätsin. Aimates, mis piinad mind ootavad, läksin juba varakult poest läbi, varusin piisavalt närimis- ning joomismaterjali suitsunälja petteks, kui see kunagi tulema peaks. Kõikvõimalikke küpsiseid snäkke ning mahlu tarbisin 1-2 päeva, siis enam ei olnud vaja. Aga ei läinud ma plaastrite ega tablettide peale välja. Olin endas kindel :) See ongi kõige tähtsam!

Mõtteid olin varemgi mõlgutanud, et peaks maha jätma, aga kuna on selline nö nõrk iseloom, siis ma varem ei proovinudki. Tegelikult ka üks moment minevikust kohutas :) Nimelt korraldasin enda peal loomkatse, et kas suudan olla 24h nikotiinita, ilma ühegi suitsuta. Suutsin. Kulus umbes 4 liitrit vett aga vastu pidasin. Kuid esimene mahv oli täiesti kohutav, hirmupiisad tulid otsaette, hingata ei saanud, südametukseid ei tundnud samuti. Tänu sellele otsustasin mitte kunagi maha jätta, kuna ma ei taha kogeda seda uuesti (ma olin nii kindel, et ma taas alustan suitsetamist).

Siiamaani pole mingit mingit tungi või iha selle järele olnud, psühholoogilist kindlasti. Suitsetamine on traditsiooniks saanud harjumus.

Teate kui hea on tunda taas lõhnu nii nagu nad loodud on!

halleluja!
(see on mingi tellitud lugu või?:)

Ma ei suuda vist kunagi loobuda, olen prrvinud ca 5 korda. Rekord 4 kuud. No ei suuda; esimene kuu on isegi lihtsam, kui järgmised, ütleb minu kogemus.
Miks ma ei saa maha jätta? Ise vabandan end välja pingelise töö-ja kodueluga. Kogu aeg on mingi jama kaelas no ja teedki juba jälle suitsu.

Olen suitsetanud 8 aastat ja sel suvel otsustasin siiski, et aitab. Rohkem ma ei suitseta. Et mitte minna kerge vastupanu teed, otsustasid ka mu sõbrad seda ja me tegime kokkuleppe. Kokkuleppes sai ära märgitud, et kes esimesena suitseama hakkab, see teeb teisele kahele suht suures summas soojamaa reisid välja. Ja et asi aus oleks, siis leppisime ka arstliku kontrolli osas kokku. Nüüdseks ei ole ma teinud suitsu juba kohe kohe neli kuud ja nagu Kristo enne mainis, siis tõesti lõhnad, maitsed kõik palju paremas. Vaja on end proovile panna. Ei ole enam isegi tahtmist suitsetada ja et suitsetamine igal pool keelustats olen mina 10 sõrme ja varbaga poolt.

Edu teile!!! Aga see on seda väärt:)

ärrr, kui see nii kerge oleks :(

Heip.

oboe: ei ole tellitud lugu.
Lihtsalt puistasin südant :)


Ma toona ei rääkinud täpsemalt, mis mahajätmist soodustas :)

Nimelt sai äkki otsustatud minna hommikul jooksma. Kell 6 hommikul üles, dressid selga, väike tee või üks võileib, ja siis välja. Algul sai kerget soendus tehtud jalgadele ning siis sai mindud tänavapeale. Alguses kerge sörk, siis kerge jooks.
Kuna ise olen Kristiines ja suht roheline ümberringi, siis oli see nö tervisejooks suht tervislik :D

Jooksu pikkus oli umbes 1km (delfi kaardi pealt sai kokku arvutatud pärast). Kopsud olid mul kurnatud ja eriti õhku sinna ei mahtund, siis vastupidavus oli ka üpriski madal. Lisaks pani see jooksmine läkastama. Kõik see jama, mis kopsudesse ladestunud oli, tahtis äkki kõik välja tulla. Jooksu lõpetades saigi tükk aega läkastatud ja sülitatud.

Umbes tund aega hiljem, kui sai tööle mindud, siis sai pandud esimene suis ette ja kus see oli vastik. Jooksust võhmale tõmmatud kopsud hingeldasid ja tõesti oli vastiku maitsega. Siis tekkiski momendimõte, mis sai täide viidud.

Et päris "tervislikku" elu elada, siis sai ostetud erinevaid actimele, ja joodud 1 actimel enne jooksma minekut. Ma ei oska öelda, kas see midagi aitas ka või mitte (nagu nad lubavad), aga lihtsalt on hea enne midagi kerget võtta.

Jooksmas käisin peaaegu kuu aega. Kõik oli positiivne.
Hm peaks vist uuesti jooksmas käima hakkama, saaks äkki jälle positiivseks kõik :)


Mina olen tolerantne inimene, ega arva et kõik suitsetajad võiksid endale nüüd kohe Statoili stardikomplekti osta. Eesti Vabariik on ikkagi vaba maa, kus igal inimesel on teha valikuid. Keegi ei keela ega tohigi keelata mul alustada uuesti suitsetamist. Ma arvan, et seda ei juhtu, aga "never say never".


Olen kindel, et "hirmuteraapiaga" ei ravi/ohjelda enam kedagi. Tänapäeval on kõik info. Põhjendada/teavitada endale/teistele igasugustest asjadest ja mõistlik lahendus tuleb lausa iseenesest. Enamasti pole aga põhjendamiseks, arutlemiseks, analüüsimiseks aega.


Suitsetamisest loobununa näen alles nüüd kui palju inimesi tegelikult suitsetavad. Ennem ei pannud üldse tähele. Kiired närvilised ja stressirikkad ajad panevad inimesi maandamiseks/leevendamiseks haarama kõige kättejuhtuvamaid asju. On väga palju alternatiive aga see on juba teine teema.


Ja et jutt enam rohkem laiali ei valguks, panen siinkohal punkti.

Aitäh.
Mõelge enda peale, mõelge teiste peale, tehke teistele seda, mida tahaksite et teised teeksid teile.

rasedus on ka üks nipp....kui naine muidugi ikka hoolib oma lapsest.....:)

Minu suitsetamise mahajätmine on nagu minaslugu või nagu vanainimeste jutt. Ühel imelisel hommikul ärkasin suhteliselt hilja ja tunnen järsku sellist seisnud sigareti suitsuhaisu(sellel hommikul just nimelt haisu)mul kodus keegi ei suitsetanud peale minu.See tundus tõeliselt vastik. Ajasin ennast voodist välja panin riidesse läkisin apteeki ostsin plaastreid neid kõige kangemaid. Mul kehva iseloom miski või keski pidi abiks olema.Nüüd on möödas aasta pole isegi proovinud.See lugu juhtus minuga 2.novembri hommikul s.o hingedepäeval.Ju oli siis vaja,et ma enam ei suitsetaks, mõni minu esivanem arvas vist teispoolsuses.et aitab küll. Minu arust ka.Mul suguvõsas suitsetasin mina vist ainsana sest isegi suurel juubelil ei leidnud ma endale kaastlast kellega suitsunurga juttu puhuda.Töökaaslased küll kutsuvad suitsunurka aga külmaks jätab kusjuures juba algusest peale.Kusjuures suitsupakk on mul siiani alles mis minust alles jäi algul ma lausa pidin seda nägema et paanikat ei tekiks.Olgu veel öeldud suitsetasin kakskümend aastat kes teab äkki isegi täpselt sest suitsetama hakkasin koolis enne jõule kunagi.Samas mitte kunagi keegi pole mul keelanud suitsetada.Mees ütleb veel siiani kui ma millegi pärast tige olen võta suits ja rahune maha.Muidugi inimesed võivad selle loo peale öelda nii lihtne see ka pole et ühel päeval enam ei tee ja kõik. Ma ei arvanud kunagi et ma suitsetamise üldse kunagi maha jätan polnud mõtteski. Teinekord lihtsalt tuleb selline asi peale tuleb lihtsalt olukord ära kasutada.Ühesõnaga jõudu kõigile mahajätjatele elu on tõesti ilusam ja inimesed vestlevad sinuga peale seda natuke kauem ja meeldivamalt.

mina jätsin suitsetamise maha kaks aastat tagasi ja see on kõige targem otsus mis ma oma elus teinud olen. See ei olnud muidugi kerge,aga tagantjärele mõeldes ei olnud ju midagi rasket ka. Tervis on mitu korda parem. Tean,et naisi hirmutab see,et kaal pisut tõuseb,aga see läheb pärast tagasi,no mitte küll kõik kilod,aga pooled ja kui trenni teed,siis ei juhtu figuuriga midagi hullu. Soovin jõudu kõigile loobujatele. Tehke endale üks suurepärane jõulukink ja jätke see pahe. Jõudu ja jaksu!

Mina olen mitu korda suitsetamist maha jätnud. Suitsetanud olen umbes 14. eluaastast (praegu olen 25) Mitte koguaeg, on olnud nädalasi, 2 nädalasi, paarikuiseid ja isegi -aastaseid vaheaegu. Põhjused erinevad: rasedus, imetamine, mees ei suitsetanud jne. Need on valed põhjused, miks suitsetamist maha jätta. Sellepärast, et need on kaduvad tegurid.

Kui maha jätad, tee seda iseenda pärast. Ma jätsin maha septembris. Nüüd siis enamvähem 2 kuud tagasi juba. Lihtsalt ühel õhtul töölt tulles ei viitsinud poodi minna, suitsud olid otsas. Järgnes paar vaba päeva, poodi polnud vaja minna, tegelesin muude asjadega. Mulle oli suitsetamine juba enne vastumeelne, esimene sigarett tekitas pearinglust (kusjuures tõmbasin kõige lahjemaid). Kõige raskem oli loobuda suitsetamisest tööl. Ja peol, kui olin tarbinud alkoholi. Alguses saigi peol paar suitsu tehtud ja tööl pingelisest olukorrast eemaldumiseks töökaaslasega tossutamas käidud. Nojah, endale ma pakki osta ei saanud, siis oleks kõik luhta läinud. Lõpuks kadus tung käia teistega koos suitsetamas (tööl) ja alkoholi juues ei taha ma ka enam suitsetada. Samas suitsetajate endi vastu mul ei ole midagi. Käin niisama seltsiks vahel neil seal suitsuruumis, kuid ise ei taha enam tõmmata. Ma ei ole endale ühtegi lubadust andnud (siis ei saa neid ka murda), ütlen endale, et praegu ma ei suitseta. Endas pettumine ongi see kõige valusam - ma jälle ei suutnud! Alguses aitas ka see, et nn "lükkasin edasi" järgmist sigaretti.

Maha jättes muutsin oma elustiili, hakkasin käima trennis, piirasin toitumist. Paar kg on juurde tulnud, kuid mitte oluliselt. Ja ma saan nüüd hingata :)

Edu kõigile praegustele ja tulevastele mahajätjatele!

K.

Jah, eks ta ikka erinevalt tuleb. See mahajätmine. Minul kahjuks suht viletsalt. Plaanitud oli muidugi juba ammu, et võiks ju maha jätta jne.. aga selleni ei jõudnud. Siinkohal lisan, et seda hullust olin teinud 29 aastat. Ja reeglina ikka selliseid kangeid... meeste värk. Ilusal juunikuu õhtul tundsin, et rinnus on kuidagi kitsas. Mingi tuim tükk nagu pressiks kusagil seespool. usun, et see sarnanes millegile sellisele, nagu oleks midagi kusagil sisemuses sooltesse kinni jäänud. Oli ilus õhtune aeg, kell umbes 11.30 ringis. Kuna elan eramajas, ja looduse keskel, siis muidugi õue ja ... suitsetama. Teinekord räägin ehk edasi, aga lõppes see asi Mustamäe haiglas. Tegemist siis infarktiga. Aastaid- 42, sugu-mees. vara raisk. Tõeliselt kahju hakkas endast. Ja loobusin. Suitsetamisest. Ei plaastreid, ei nätsu. Kilod jah natsa juures, aga elus!!!. Ja enesetunne on oiiii kui häää!

suitsetasin 15a nii, et keegi ei saanud mulle selgeks teha, et ära enam tee. aga 6 ba tagasi vedasid mind sõbrannad paastulaagrisse.ostsin sinna ploki suitsu kaasa. neljandal päeval, kui olin jalutanud järve jäärde ja enne tagasi minekut hakkasin tegema suitsu, siis peale 3 mahvi tundsin, et küik, enam ei taha. ei mingid vaevasid. ja suits läks kohe nii vastikuks, et kui proovisin vahel mõne sõbra sigaretti süüdata, siis läks süda pahaks. nüüd 6 aastat hiljem ei talu üldse suitsu lõhna- kõrtsides enam käia ei saa, sest saan kohe meeletu pohmaka ka vett aint juues. suitsetavatel sõpradel külas käies ajan nad toast välja suitsetama, kuna vastasel juhul ähvardan lahkuda. torisedes kobivad nad siis kuskile välja suitsetama. kõige jubedam on minu meelest suust tulev suitsuhais. vahel kui räägin mõne suitsetava sõbraga, siis hoian hästi kaugele või keeran pea eemale. aga selle eest on tervis hoopis parem ja nina nagu hagijal. olen väga rahul, et sellest halvast harjumusest lahti sain!

mina jätsin mahapaar aastat tagasi. tegelikult soovisin seda juba ammu. kogemused olid seks ajaks juba ligi 10 a.
püüdsin mis ma püüdsin aga maha jätta ei saanud kuidagi. ikka mõtlesin, et teen 1 ja siis kõik, aga natukese aja pärast tahtsin juba teist ja siis läks kolmaski käiku jne...
aga....
minu elu muutus siis kui kohtasin mittesuitsetavat noormeest. tahtsin talle niiväga meeldida ja ei tahtnud oma hingeõhuga eemale peletada. otsustasin, et proovin nüüd tõsiselt asja. ja ennäe imet, saingi hakkama. mitte miski asi ei ajanud armunud olekus närvi ka. kõik oli häppi ja tore ja nii ma suitsust lahti saingi :)
kindlasti tuleb püstitada omale eesmärk, et mille pärast maha jätta tahad:
1. saada ilusamaks ja jumet juurde ja näonahk pringimaks
2. köhast lahti ja hingamine avatuks
3. soov lõhnu tunda uuesti ja halvast suitsuhaisust enda juures lahti saada
4. riided ja mööbliesemed ei haise enam ja on hoopis kirkama värviga
Niiet, tasub proovida !!!

ma jätsin maha 29.okt 2006. , kartsin ka ,et hakkan jubedalt pugima, nagu varasematel katsetel, kuid olen pannud kogu energia dieedi pidamisele ja suitsuvõitlus on jäänud tagaplaanile- pole aega sellele mõeldagi. tundub lihtne ja -3 kg.

No mul käis see suitsetamine rohkem hoo kaupa ja seda vist nimetatakse pühapäevasuitsetamiseks. Nikotiini vajadus oli eriti suur töö juures,(eks see oli ka üks väike põhjus pause rohkem võtta..nali :D). Suitsetasin nii paar kuud ja siis kuu aega jälle ei teinud.. no umbes sellises taktis oma 10 aastat. sain aru, et kõik on inimese peas kinni. Kui tahan suitsetan, ei taha ei suitseta..ja nii lihtne see ongi! Nüüdseks pole suitu poolteist aastat teinud..võtke õppust! ;-)

Jätsin maha täpselt samal päeval, mil tarkusehammas välja tõmmati. Tegelikult olin juba varemgi mahajätmisele mõelnud (samas ütlen, et ega ma mingi ahelsuitsetaja pole iialgi olnud, tõmbasin nii umbes 1-3 suitsu õhtu jooksul), aga ei leidnud piisavat põhjust selleks (kartsin ka kõhukinnisust ja kehakaalu suurenemist). Kuna aga pärast hamba väljatõmbamist pikemat aega kohutavates valudes piinlesin, ei olnud mul isegi söögiisu, rääkimata suitsunäljast. Kõht kippus küll algul kinni olema, aga õnneks ei kestnud see periood üle paari nädala.
Nii lihtne see minu lugu siis oligi.

Olen ka mina proovinud suitsust loobuda viimen kord oli 2 aastat tegasi olin pea et 3 kuud ilma seni kui sain meeletu shoki osaliseks oma abielust ja esimene reageering oli suits ette.Olin nii vihane ja samas nii pettunud et tundsin et kõik see 3 kuud ilma suitsuta olid mõtetud miks ma yldse nii lolli mõttele tulin jne jne .Nüüd olen uuel katsel sutistsut loobumisel lihtsatajab marru kuidas tunnen, oma nahal on meeletu nikotiini lõhn küljes kui räige see on kui magama hakkad minema poed puhaste linade vahele ja siis tunned oma käsivarrelt nikotiini lõhna mis organismeist läbi tungib RÕVE !!Otsustasin juba ammu et aitab sellest,aga küll oli hea edasi lükata.Täna siis teine päev ja tunne suht norm kui välja arvata see et tahtmine suitsu KÄES hoida on suurem kui selle sisse vedamine .Kui aastaid 2 tagasi maha jätisn siis paksuks minemise oht puudus ,kuidagi vastupidine oli hakkasin hoopis kaalus alla võtma ja kontrollima rohkem seda mida suust sisse ajasin.psühholoogiline regeering kõik räägivad et oi nyyd siis lähed paksuks jne aga siis kontroll ka suurem sellest et äkki lähedki.Igathaes olen otsustanud et ei taha enam suitsetada ja üritan seda ka mitte teha kui ka abikaasa saaks nii kaugele siis oleks kõik ok ...

Ei mina suuda maha jätta, viimati kui olin ühe päeva ilma suitsuta, mõtlesin, et lähen kohe lolliks! Ma ei suutnud midagi teha ilma, et ma närvi oleksin läinud! Teisel päeval kiskus juba asi hullemaks. Läksin riidu oma kallite inimestega, siis sõpradega nign otsustasin, et maha jätmine ei ole väärt kalleid inimesi ja sõpru.

Mõni päev veel ja ma võin öelda et olen 23 aastat suutnud elada suitsetamata.Septembris 23 aastat tagasi sündis meie perre poeg. Järgneval aastavahetusel otsustasin et laps ei pea elama tubakasuitsu sees.Kusjuures sele otsuse tegin nn. täispeaga. ühesõnaga tahtejõudu peab olema metsikult. Lõpplahendus on siis selline,et seesama poeg- hüüd juba ka noorem ,mõlemad suitsetsvad. Vanamees ikka ei suitseta,kes ütleks, kus ma tegin vea,et poisid suitsetama hakkasid?

On juba 21 aastat tommatud punast LEEKi 30tk päevas, korra proovitud 48h olla ilma sigaretita.Ma pole enam siis ise...enesetapu mõtted kohe,kättemaks kõigile,seletamatu tigedus...parem kärvata kopsuvähki ja elada veel kiirelt viimased 5 aastat ! Mida võidan pikalt elades ...töö , kohustused ....pohhui

maku35, punane LEEK. kõige parem koma. munni minge oma maha jätmisega

eelmisel aastal suutsin nädala ilma suitsuta olla. jube mõnus oli. lõhnad ja maitsed! aga vestlushoos (suitsunurgas) sai endale ka pläru ette noritud.
aga mäletan mõnd nippi: süüa taimetoitu (juurikaid jne) ning olla värkes õhus.
aga need nipid ei aita. täna proovin taasmaha jätta. mõtlesin pikalt ette jne. tõeliselt kohutav on olla, kuigi esimene päev alles algas. jube. arvutis ja autos olen harjunud pläru näos olema, tänaval kõndides ka. 15 aastat ja kaks pakki päevas, nädalavahetustel rohkem.
õnneks olen hetkel nö töötu, ei pea kontoris käima. seal vist ei suudaks vastu panna.

ka mina 24- aastane naine, suitsetanud 1, 5 aastat, püüan maha jätta...või mõtlen iga päev kui suitsu teen, et kui nõme see on ja veel eriti, et olen naine, kellel pole lapsigi veel ja suitsetan.
Hakkasin suitsetama, kui läksin oma elukaaslasest lahku, kellega oli pea 6 aastat koos elanud. Kui olime veel koos, aga asjad olid juba halvad, siis tegin salaja päeval, kui ta tööl ja hiljem, kui ta aru sai, et ma suitsetasin, siis veel õigustasin, et vaata, milline sa ise oled ja mina võin teha, mida tahan! Aga sellega ma teen ju ainult endale kõige rohkem kahju, sest teda enam minuga pole, aga mina ikka suitsetan ja nüüd ikka umbes 10 suitsu päevas...
Aga iga suitsu tõmbamise ajal mõtlen, kui nõme see on ja miks seda teen.Sellest teavad ainult mu parimad sõbrannad ja ma suitsetan salaja kodus ja sellistes kohtades, kus tuttavatega kokku ei satu.
Nii kahju, et lasin asjadel nii kaugele minna, sest nüüd on väga raske maha jätta.
Iga päev vaatan peeglisse, kas hambad on juba kollasemaks läinud ja kui mitu kortsu on juurde tulnud. Võib-olla polegi veel midagi muutunud, aga kui peeglisse vaatan, siis tundub, et on.
Ma kavatsen kindlasti maha jätta, aga ma ei ole veel suutnud oma peas korda luua, kuidas ma seda teen ja see on õige, et kõik algab MÕTLEMISEST!
Igatahes hea on lugeda, et inimesed, kes on nii kaua suitsetanud, on saanud hakkama, siis ma olen kindel, et saan ka mina, aga kardan kõige rohkem, et kui ma suudan ilma olla pool aastat, ja siis tuleb tuju sigar ette toppida...ja kõik vaev võib kokku vajuda - see on minu suurim hirm...
Aga hoian iseendale praegu kõige rohkem pöialt, aga mitte isekusest:D