Mul on hea meel endale teatada, et homme olen olnud juba kuu aega suitsuvaba mees. Ei, ärge arvake, et see periood on olnud minu jaoks lihtne, kuid siiski osutus see oodatust kergemaks, pärast mitmekordset proovimist. Suitsumees olen olnud 6 aastat, kiskusin päevas vähemalt paki suitsu.

Suitsutee sai alguse 15 aastaselt sõpruskonnas, kus enamus kamraade tossasid ja tihti mullegi pakkusid kuni ma viimaks eneselegi märkamatult juba suitsetasin. Alguses tundus, et on võimatu niisugusest tegevusest sõltuvusse jääda, kuid mõne aja järel sai selgeks, et see on siiski võimalik. Hakkasin peagi ka üksinda suitsetama, siis kui nälga tundsin, samuti kujunes see harjumuseks: hommiku esimene suitsu enne kooliminekut, suits peale sööki, hiljem ka suits peale seksi jne. Nüüdseks siis vanust 21 aastat ning paljud asjad on selgemaks saanud, eelkõige teadmine, et just nüüd on õige aeg maha jätta - hiljem võib see võimatuks osutuda, kui staazi juba rohkem on.

Kuidas see mul siis õnnestus? Teadmine, et pean sellest halvast pahest loobuma, oli mul juba paar aastat. Eelkõige on vaja endale teadvustada, miks on tossamine vaja lõpetada. Olin mõned korrad üritanud: näiteks võtsin eesmärgiks, et proovin ühe päeva ilma suitsuta olla, kuid sama päeva õhtul tabasin end ikka poes sabas seismas, et pakike sigarette endale lubada. Samuti katsetasin nö järk-järgult maha jätmist, võttes eesmärgiks, et teen vaid 5 suitsu päevas ja vähendan järjest koguseid. See ei õnnestunud, kuna 5-st suitsust päevas sai 7 jne. Lõpuks olin omadega jälle alguses tagasi.
Suitsetamisest õnnestus mul loobuda peale pidu, mille tulemusena mul järgmisel päeval megapohmakas oli. Pidu kujutas endast tavalist korteriläbu kitsukeses toas, kus rahvast oli palju ja isegi hiired käisid küürus. Kuna kõik tegelased kordamööda ka suitsetasid, siis oli äärmiselt raske läbi suitsuvine nägusid eristada. Ja seal peol said mul suitsud otsa, mistõttu ma järgmisel päeval oma suure pohmelusega lihtsalt ei viitsinud enam poodi minna järjekordse suitsupaki järgi. Ja saabus järgmine päev, mil ma mõtlesin, et kui suutsin juba eile ilma olla, miks siis mitte ka täna. Kui olin umbes nädal aega suutnud oma suitsunälga taltsutada, siis hakkas mind loobumine tõsiselt huvitama: hakkasin internetist suitsetamisest loobumiseks infot otsima, samuti lugesin põhjalikult suitsetamise kahjulikkusest. Seejärel koostasin endale pisikese kalendri, kuhu hakkasin iga suitsuvaba päeva möödudes ristikesi tõmbama. Kalendri pöördele kirjutasin üles, miks suitsetamisest loobumine on mulle hea ning lõpuks sain ma neid punkte enda imestuseks päris palju. Kõige enam innustas mu majajätmise katseid ikkagi tuttavate imestus, et seda suutsin, seega võisin enda üle uhkust tunda. Kusjuures tuleb tõdeda, et teiste inimeste kiitus annab indu ja enesekindlust tohutult juurde, see on igati vajalik.

Nüüdseks siis juba kuu aega ilma ning mida päev edasi, seda enam tunnen, et see võibki mul õnnestuda. Muidugi võivad vanad suitsupeerud, kes aastakümneid priima filtrita sigaretti mälund, öelda, et mis mul viga oli maha jätta, kui mul staazi vaid 6 aastat. Kuid ma ütleks, et kui oled 6 a harjunud iga päev teatud momentidel pläru ette panema, siis on sellest väga raske loobuda. Üks asi on harjumus, mis kujutab endast suitsuvajadust vaimsel tasandil, teine asi on aga nikotiinisõltuvus, mis kujutab endast füüsilist vajadust. Samuti on mul õnnestunud suitsust eemale hoida ka pidudel ning koosviibimistel, kus alkoholi pakutakse. Teatavast alkoholi mõju all on kiusatus suits ette panna suurem. Ja mingil määral hakkavad mahajätmise tulemused endast juba märku andma: kadunud on pidev uimasus ja ähmasus, rögaeritus, puudub suitsuhais riietelt ja sõrmedelt, samuti ei ole enam sõrmeotsad kollased. Ning muidugi võit majanduslikus mõttes - suitsuraha eest võin kinkida naisele lilleõie või osta autosse bensiini. Nii või teisiti on loobumine mulle mitmes mõttes kasuks tulnud.

Nüüd sain kõik südamelt ära rääkida, kusjuures eelneva jutu mõte ei olnud suitsetajate ees miskitmoodi kelkida vaid mõista anda, et see siiski on võimalik. Hakkan juba suitsetamist vaikselt ära unustama, vaid mõned korrad päevas tuletab see end veel meelde ning sellistel juhtudel pistan suhu pastilli või tic-taci. Ja minuvanustele noortele inimestele ütleks seda, et just praegu on õige aeg suitsetamisest loobuda: me kõik teeme vigu ja oleme näiteks murdeeas suitsetamise ära õppinud, kuid peaksime mõtlema tulevikule, sest mida kauem ollakse suitsetanud, seda raskem on sellest loobuda. Eriti kurb vaatepilt on suitsetavad noored naised/tüdrukud. Mina soovin küll, et minu kodu oleks suitsuvaba, et minu lapsed elaks suitsuvabas keskkonnas ning et ma ise enne pensionile jäämist ära ei sureks, sest suitsetamine lühendab tunduvalt eluiga, seda enam, et teatud elujärgul võib meessugu impotendiks jääda. Seetõttu julgen ma aastaid oma elust ette mõelda ning ignoreerida selliseid situatsioone. Proovin ka järgmised kuud (võib-olla ka aastad) vastu pidada ning kiusatusele mitte järgi anda ning soovin kõigile loobujatele tahtejõudu ning enesekindlust.

Tubli ;) Tõsiselt. Mul on täna küll alles 6 päev käimas. Ei julge rõõmustada ega kilgata... kuid kõhus on mõnus tunne, et ma olen ikkagi siiamaani suutnud ilma olla. Ma käin nõelravis. Tegelt 3 korda olen käinud, siis tuli näd.vahetus.. täna hommikul magasin sisse..aga kolm. lähen jälle. See aitab. Kui muidu ma läksin närviliseks ja ikka päris pahuraks, siis tänu nõelravile ma pole kordagi vist seda tunnet tundnud. Vähemalt ei meenu ;).
Igatahes soovin edu kõigile suitsust loobujatele.. sh. ma ise.

;)

Oli lõpu klass ja närvid üpriski läbi.
Hakkasin suitsetama ja mõneks ajaks olid "närvid korras"
Pärast aga olid närvid veel rohkem läbi ja otsustasingi suitsetamise maha jätta ja igakord kui õhtuti mõtlesin, et enam ei suuda, läksin jooksma.
Nagu öeldakse sain ühe sõltuvusega teist ravida.
Praegu siiamaani on häbi, et olin nii nõrk ja läksin kergema vastupanu teed.
Suitsetamisest vabaks saamine oli parim mida sain teha!
Inimesed ärge suitsetage!Suitsetamisse ei suhtuta hästi
ja see on kõigest nõrkuse märgiks!

Hoian igal juhul pöialt, et õnnestuks vastu pidada! Pole vahet, kas oled suitsetanud aasta, 6a või 20 aastat, raske on igast sõltuvusest vabaneda! Suitsetamine on sõltuvus ja iga sõltuvus on haigus! Iga haigus vajab ravi, on see siis psühholoogiline või füüsiline ravi, aega kulub mõlemat pidi!
Oluline on tahe saada terveks!
Mul saab 2 päeva pärast kuu aega täis ja ega just lihtne pole olnud omi 20 aasta harjumusi muuta hakata...
Veelkord on kõige olulisem enda sisene soov-tahe sõltuvusest vabaks saada, -see aitab!
Jaksu kõigile maha jätjatele!

oleks minul teie kindlameelsus ja jõuaks ka mõtlemisest kaugemale ehk siis reaalsete tegudeni :( nõrk olen, nõrk...ärrr

Suitsust loobusin aasta alguses. Ehk siis pea 2 kuud suitsuvaba olnud. Suitsetanud olin ca 9a pakk päevas. Ei uskunud et nädalatki vastu pean, aga sisendasin iga päev et suudan seda . Ja siin ma siis solen, loodan et ei alusta kunagi enam suitsetamist.
Edu kõigile kes otsustavad maha jätta!

http://naistekas.delfi.ee/foorum/read.php?f=60&i=179&t=179