Mida teha, kui oled vaene, väga haige ja üksinda. Kas tõesti nöör kaela, enam vist pole pääsu, reaalus on juba kohutavaks kujunenud.

Ära nüüd meelt heida, homme hommikuks on see trall ja möll läbi ning elu läheb edasi. Süda kõvaks!

Teha pole midagi, siis oledki vaene, haige ja üksinda. Ütlen sulle lohutuseks, et peale sinu on selliseid veel väga palju.

joo vähem, siis võtab mõni naine su vägisi ära

Maine on mööduv - oleme siin ainult lyhikest aega. Pane oma lootus Jumalale - igavene elu on k6ige tähtsam. Kui palvetad, hakkad tasapisi muutuma ka sisemiselt - muutub ka väline. Mitte kiiresti, aga muutub.

Mul sama, eluisu ei ole ammu.

Mis tervisemure sind vaevab?

Kallistus kõigile üksikutele ja üksildastele, järgmine aasta tuleb parem! :)

sul on arvuti...mine jutukasse...vestle teistega :-)¨

isegi istun siin ,kallim on kaugel ja löbutseb hetkel koos teistega ,lapsed suured ja omaette,liiga vaene ,et kodumaal elada ja tervis? :-)see on nii ja naa,hetkel näen aga oht on...

niiet...meid on palju
millegipärast ma ikkagi ootan ja ei taha selle eluga löpetada....

ootan homset...mingit imet?,mis muudaks elu...hommikut igastahes ja kevadet ja suve...

Mis haigus sul on teemaalgataja, kas ravida ei anna kuidagi?
Ja sina ka - üksik noor neiu - noorel inimesel on ju kõik veel ees, rohkem positiivset proovi leida..

Haige olen ka mina, üksi ka. Tervis ongi kõige tähtsam ma mõtlen. Ilma selleta ei õnnestu ju miskit. Raha aga - see ei too õnne kellegi hoovi pääle.
Mingi rikkur ma pole, aga heal järjel siiski...ometi, see ei avita. Mõttetu. Annaks kogu papi kui vaid saaks olla normaalne ja eluterve kodanik. Nii füüsiliselt kui ka vaimselt.

mina olen ka üksi ja haige. aga ma liikuda saan. lihtsalt olen tihti nõrk. samas oleks tore kui endasuguse inimesega sõbraks saaksin. näiteks võiks vahel kellegagi koos teatris käia või kui on mingeid muid huvisid, siis neid üksteisega arutada. iseasi kas inimesed ainult kokku sobivad. haigel inimesel võib-olla on hea kui ka tema sõbrad on pisut haiged, sest päris terved inimesed on väga jõulised ja energilised ja haiged ei jõua nendega sammu pidada. kus te kallid haiged ja üksikud elate?

Näiteks mina pesitsen Harjumaal, Tallinnast 50 km eemal.

Wismar pole kaugel seega. See aasta algas ja ma lootsin, et ma suudan end parandada, et suudan leida jõudu jätta halvad harjumused, enesehävituse...aga kus sa sellega, sellel aastal polegi ma näinud veel päeva, mil olen täiesti kaine olnud. Hommikuti tõusen ja isegi pohmakat pole ja siis ma mõtlen, et ega ma täna õhtul ikka enam miskit ei võta. Aga nii kui ligi hiilib õdak, nii ma poest ka need õlled kaasa haaran; suudan käia tööl ja teha nägu, et olen no niivõrd ontlik kodanik, et lausa uskumatuna see näib. Tegelikult aga jõuab vaevalt Reporter alata, kui ma juba esimest õltsi naha vahele kugistan. Mul pole sõpru ega kedagi, emakesele ka ei taha haiget teha ja kõneleda, et selline saast olen. Tuttavatele ka ei julge tunnistada. Kolleegidele. Ei.
Ma mõtlen, et ei taha niimoodi lõpetada, aga samas, mu elul ei ole ju mõtet. Olen määratud hukule nii või naa, samas oma ema ja õekeste nimel ei julge ma lõpuni minna. Tahaks siiski pääseda...paraneda.
Mis minust küll saab? Ma tõesti ei tea.
Terviseks.

Magadan: Mul on poeg, kellel sama probleem, aga temal vist sellest et liialt palju sõpru, kes armastavad juua päevast- päeva.
Aga, uurisin netist, et võimalik parandada olukorda nõelraviga. Pidavat aitama.
http://idamaa.com/Teraapia/noelravi-vabanemiseks-soltuvustest.html
Kui muu ei aita, et ise üle ei saa- tasub vist proovida.
Dr. Veskimägi oli veel ka, kes tegeles samaga.

Kui on haigus,siis on vaja ravida ,et tervex saada või vähemalt mingi stabiilsus saada!Kui oled üksi ,siis ei pea olema...alati võib mõne ammuse koolikaaslase,sõbra külla kutsuda ja kohe saab paremaks...Uskuge,kallid inimesed väga palju on meie mõtlemises kinni ja meil on
kõigil väga palju kasutamata energiat ,mida me saame iseenda heaks tööle panna ja see ongi peamine.Keegi teine ei saa ju teie eest seda ära teha! Ja ma usun kui inimene on jõudnud juba siia foorumisse tulla ja kurta,siis pole veel hullu midagi...!??(olen ise olnud elu jooksul nii füüsiliselt läbi,et jõudsin vaevu WC-sse ja vaimselt nii läbi,et ei tahtnudki nädalate kaupa
voodistki välja tulla,,,)

Mina kahjuks asun Magadanist liiga palju kaugemal. Tallinnast 80 km Virumaa poole. Muidu oleksin hea meelega sinuga tuttavaks saanud.

Aga kas keegi oskab anda nõu, et kust endale sõpru leida kui oled tõesti haige nii füüsiliselt kui on ka suhtlemisel raskusi? Kuhu võiks minna, et selliseid inimesi kohata? Mina olen näiteks Lääne-Virumaalt.

..soovitaks muuta oma perspektiivi, väljavaadet /arusaamist elust - aga seda juhul, kui sa midagi muuta tahad!

Muuda või ära muuda, see ei avita. Sõpru pole niisama võimalik leida. Mida vanemaks inimene saab, seda raskemaks see muutub. Ma pean silmas just tõelise sõbra leidmist. Tuttavaid ja töö juurest häid kolleege on meil enamusel ma arvan, aga sõpra, seda päris ühte ja ainsat, seda pole paljudel. Minu tõelised sõbrad jäid ka ikkagi kooliaega. Elutee viis meid lahku ja nüüd ma siis olen omaette. Argipäevadel on täiesti ükskõik sellest, sest töö võtab kogu energia, aga nädalavahetused on küll õudsad, kogu suhtlus piirdub poekäiguga. Tere ja tänan. Kõik.
Üks inimene, kellega sai ka päris mõnusalt aega veedetud vahest, tema paneb ka varsti välismaale ajama. Phh, nii ta läheb...

Inimestel on üldse sihuke komme, et nad lahutavad kõigest kõik. Nagu ei oskaks elu tervikuna hinnata... seda füüsilist kogemust siin vaimse olendina, seda lahusolu ja äralõigatust, mida kusagil mujal maailmades kogeda ei saa!
Saavutaks siis võidu iseenda üle? Saaks endaga sõbraks või..?

Kui vana Sa to Magadan oled?

Kolmekümbine. Ilus ümmargune number.

Magadan, kas sa pole mõelnud sellele, et võiksid näiteks endale väikse tütrekese lapsendada? Mulle tundub, et see võiks anda sulle motivatsiooni alkoholist loobumiseks ja üleüldse elule mõtte. Aga see soov peab muidugi tulema südamest. Kui ikka titeisu ei ole, siis pole mõtet seda ka vägisi endale sisendada.

Paraku ei. Ma ei julge isegi lemmiklooma võtta, üks põhjusi on see, et mu töö toob kaasa üsna sagedasi komandeeringuid. Vahest olen välismaal isegi lausa kuude kaupa.
Ja kuna ma suudan veel üsna normaalselt funktsioneerida, siis järele mõeldes, ei olegi ju mul kõige halvem ja oleks aeg end kokku võtta ja elama hakata. Nautida seda, mis mul juba olemas on: olen veel üsna noor ning tervis ka seni alt pole vedanud, majanduslik kindlus on olemas. Töö on. Tähtsad asjad ju, kuigi no neis kahes viimases...öeldakse, et õnne ei peitu. Aga no kui ma ei oska õnnelik olla, võiks proovida lihtsalt rahul olla.
On palju hullemaid olukordi, kui segane minevik, mis segab elamast. On palju hullemaid tõbesid, kui frigiidsus. Üksindusele ei oskagi võrdlust tuua.

jah, frigiidsus võib muidugi jätta ilma sellest, mis on ikkagi inimeste elus väga oluline. armastus, lähedus, teineteise nautimine. see ei ole sugugi vähetähtis. ma ei tea kas frigiidsus ikka kaitseb südant näiteks armumise eest? ja kui see tunne on vastastikune ja sa pead selle endas alla suruma, varjama oma tegelikke põhjusi ja endast jätma seetõttu teisele vale mulje... see on küllalt frustreeriv, et ennast kokku võtta ja elama hakata. inimene pole siiski robot vaid emotsionaalne olevus. ehk aastatega on võimalik sellega paremini leppida ja kohaneda. professionaalse abi võiksid sa ikka ära proovida kui seda veel teinud pole. äkki annab midagi muuta.

aga einarist veel??
kuhu kadusid??

aga einarist veel??
kuhu kadusid??

Ma veel elan oma valudes edasi, aga probleemid on samad, need valusad tõsiasjad, mis mind piinavad. See on seletamatu. Minu üksindust, vaesust jne ei ole võimalik mõõta ja seda ei ole võimalik valemites väljendada. Ma saan rääkida sellest, mida ma tean ja mida ma olen kogemas oma kehas ja vaimus, sest kui ma hakkan rääkima asjadest, mida paljud ei tea ja mida teised ei ole kogenud, kuhu neil ei ole sissepääsu, siis on see ju otsatu spekulatsioonide allikas või võimalus teistele olla pisut parem minust.Ma lugesin eile üksinda - eurooplase mälestusi. See on Stefan Zweigi: ,,Eilne maailm,,. Ja ta kirjeldab elu Austrias ja ta kirjeldab elu Euroopas üldse- Saksamaal ja Inglismaal ka. Ta kirjutas selle raamatu põhinedes ainult oma mälestustele. Ta kirjutas selle eksiilis Brasiilias ja selle raamatu ees on avaldus- miks ta täie teadmise ja täie mõistuse juures lahkub elust, sest ta ei näe (deklaratio on selle raamatu ees seal ), ta ei näe enam oma elamise mõtet. Üks minu lemmik kirjanikke. Ma väga naudin seda kirjanikku kui ma loen või tema mõtlen enda olemisele. Minu viimased kuud ja päevad, kui ma taas neid raamatuid loen, siis sa näed, et see on ju vaimu asi kõik. Ka ekstreemsed nähtused. Igasugused kannatused on ju ka vaimset laadi asjad. Ma ei tea kuidasmoodi loomariik näiteks reageeriks mõnedele sellistele nähtustele vähk, vaesus ja üksindus.Ma olen täna taas siin oma armetus toas lugenud surmahirmu kohta. Ma olen väga ebaturvaline olend. Disharmooniline. Ja üks minu disharmoonijaid, üks ebakõlasid minu olemuses on see, et mida mõttetumaks muutub minu elu bioloogilises mõttes, seda tugevamini ma sellest armetus elust hoian kinni, milline iroonia surma jaoks. Ma tean, et saame ainult kasutada lähenemisväärtusi, sest ka kahe inimese üksindus on väga erinev. Mul on ka aeg surmaks ja mul on ka oma palve selleks, aga see on teistmoodi, kui kristluses tavaks. ...saab elada ilma..., aga ei saa elada ilma usuta. Aga see usk, millest ma praegu räägin või püüan kõnelda, see ongi minu seisund. Tunnetades oma elu ajalikkust. Tunnetades seda, et sa allud seadustele, millest sa väljaspool elada ei saa.Jah on ikkagi väga oluline, et inimene ei unustaks rohtu, millel ta käib, et ta ei unustaks vett mida ta joob, mis annab talle elu. Et ta ei unustaks pilvi taevas. Et ta vahel vaataks, tõstaks silmad ka vahel taeva poole. Ka vahel lihtsalt selleks, et vaadata pilvede liikumist. Ma arvan, et pilgu maksab tõsta nii üles kui horisondi poole. Ka siis kui sa ei ole just niisugustest mõtetest ja tunnetest haaratud. See kuulub ka tervikusse.

nii ilusad mõtted. ma olen ka pannud tähele, et keset lootusetust, üksindust ja kurbust, muutuvad tähtsaks pisiasjad. need igapäevased imed - pilvede liikumine, muld, mis väikestest seemnekestest meile maitsvaid vilju kasvatab jne. see vist ongi vaimne valgus, mida tõttav ja ruttav inimene ei märka. temal on teised eesmärgid, teised väärtused.
teeksin sulle Einar kõva kalli kui ulataksin sinuni.

SÕBRANNASID ON KÜLL HILJEM VÕIMATU LEIDA .
Mul kahjuks ei ole mitte ühtegi sõbrannat .
Olen eluaeg põdenud sellepärast .
Noorena olin häbelik ja kohmetu , ei julgenud suhelda .
Hiljem aga ei saa sõbrannasid , neid ei teki enam .

Heameelega suhtleks mõne naisega , aga just naised on väga hõivatud ja ma ainult segaks neid .

Mu arust on meestel sõprade leidmine lihtsam , sest mehed on sõbralikumad ja lihtsamad .

Tegelikult tunnen väga üksikuna .