aga einarist veel??
kuhu kadusid??
Ma veel elan oma valudes edasi, aga probleemid on samad, need valusad tõsiasjad, mis mind piinavad. See on seletamatu. Minu üksindust, vaesust jne ei ole võimalik mõõta ja seda ei ole võimalik valemites väljendada. Ma saan rääkida sellest, mida ma tean ja mida ma olen kogemas oma kehas ja vaimus, sest kui ma hakkan rääkima asjadest, mida paljud ei tea ja mida teised ei ole kogenud, kuhu neil ei ole sissepääsu, siis on see ju otsatu spekulatsioonide allikas või võimalus teistele olla pisut parem minust.Ma lugesin eile üksinda - eurooplase mälestusi. See on Stefan Zweigi: ,,Eilne maailm,,. Ja ta kirjeldab elu Austrias ja ta kirjeldab elu Euroopas üldse- Saksamaal ja Inglismaal ka. Ta kirjutas selle raamatu põhinedes ainult oma mälestustele. Ta kirjutas selle eksiilis Brasiilias ja selle raamatu ees on avaldus- miks ta täie teadmise ja täie mõistuse juures lahkub elust, sest ta ei näe (deklaratio on selle raamatu ees seal ), ta ei näe enam oma elamise mõtet. Üks minu lemmik kirjanikke. Ma väga naudin seda kirjanikku kui ma loen või tema mõtlen enda olemisele. Minu viimased kuud ja päevad, kui ma taas neid raamatuid loen, siis sa näed, et see on ju vaimu asi kõik. Ka ekstreemsed nähtused. Igasugused kannatused on ju ka vaimset laadi asjad. Ma ei tea kuidasmoodi loomariik näiteks reageeriks mõnedele sellistele nähtustele vähk, vaesus ja üksindus.Ma olen täna taas siin oma armetus toas lugenud surmahirmu kohta. Ma olen väga ebaturvaline olend. Disharmooniline. Ja üks minu disharmoonijaid, üks ebakõlasid minu olemuses on see, et mida mõttetumaks muutub minu elu bioloogilises mõttes, seda tugevamini ma sellest armetus elust hoian kinni, milline iroonia surma jaoks. Ma tean, et saame ainult kasutada lähenemisväärtusi, sest ka kahe inimese üksindus on väga erinev. Mul on ka aeg surmaks ja mul on ka oma palve selleks, aga see on teistmoodi, kui kristluses tavaks. ...saab elada ilma..., aga ei saa elada ilma usuta. Aga see usk, millest ma praegu räägin või püüan kõnelda, see ongi minu seisund. Tunnetades oma elu ajalikkust. Tunnetades seda, et sa allud seadustele, millest sa väljaspool elada ei saa.Jah on ikkagi väga oluline, et inimene ei unustaks rohtu, millel ta käib, et ta ei unustaks vett mida ta joob, mis annab talle elu. Et ta ei unustaks pilvi taevas. Et ta vahel vaataks, tõstaks silmad ka vahel taeva poole. Ka vahel lihtsalt selleks, et vaadata pilvede liikumist. Ma arvan, et pilgu maksab tõsta nii üles kui horisondi poole. Ka siis kui sa ei ole just niisugustest mõtetest ja tunnetest haaratud. See kuulub ka tervikusse.