Saatmata kirjad
Mõtetes !
| to Tahaks teada... 20. oktoober 2012, kl 20.50 |
| kui on oluline kellelegi 20. oktoober 2012, kl 20.55 |
| kui on oluline kellelegi 20. oktoober 2012, kl 21.01 |
| mõistatus 20. oktoober 2012, kl 21.38 |
| Nõus!!! 20. oktoober 2012, kl 21.42 |
| vist ei ole oluline, aga mine tea 20. oktoober 2012, kl 22.59 |
Jah, kordamine on tarkuse ema. Teaks keegi, KUI oluline on minu jaoks praegu üks teatav kordamine - see on teatavas mõttes nagu Ariadne lõng ja teeb rõõmu! Pärast sellist põhjalikku ettevalmistust julgen ehk järgmisel suvel proovida seda, mille ees möödnud suvel värisema lõin. (Kui õnnestub, on mul parimal juhul ka üks (loodetavasti) meeldiv üllatus varuks.)
| on oluline kellelegi 20. oktoober 2012, kl 23.39 |
| on oluline kellelegi 20. oktoober 2012, kl 23.48 |
| parimale 21. oktoober 2012, kl 01.52 |
| Soovin, et sa teaksid 21. oktoober 2012, kl 11.10 |
| eelmine 21. oktoober 2012, kl 12.05 |
Ise sa kirjutad siia, järelikult kohalik! Ja sulle kehtib sama jutt:
ma ei vaja oma ellu arga ja saamatut, vajan enda kõrvale võrdväärset, tegusat, ausat ja hoolivat kaaslast.
Siinsete seas selliseid ei ole, siin on ajuinvaliidid, mullipuhujad, kes tegelikult ei tea armastusest mõhkugi.
ma ei vaja oma ellu arga ja saamatut, vajan enda kõrvale võrdväärset, tegusat, ausat ja hoolivat kaaslast.
Siinsete seas selliseid ei ole, siin on ajuinvaliidid, mullipuhujad, kes tegelikult ei tea armastusest mõhkugi.
| Soovin, et sa teaksid 21. oktoober 2012, kl 12.57 |
kle eelmine
ütlen ausalt. Ma pole siin kohalik, lihtsalt ajaviiteks lugesin teemasid.
Ma ei mõista, milleks siin salaja kedagi taga nutta, julgete päralt on maailm:)
Siin ei ole tõsiselt võetavaid inimesi, kes siiralt oma armastuse eest võitlevad ja kallile inimesele ennast märgatavaks teeb, siin vaid halisetakse.
ütlen ausalt. Ma pole siin kohalik, lihtsalt ajaviiteks lugesin teemasid.
Ma ei mõista, milleks siin salaja kedagi taga nutta, julgete päralt on maailm:)
Siin ei ole tõsiselt võetavaid inimesi, kes siiralt oma armastuse eest võitlevad ja kallile inimesele ennast märgatavaks teeb, siin vaid halisetakse.
| to Soovin, et sa teaksid 21. oktoober 2012, kl 21.35 |
| segaks vahele 21. oktoober 2012, kl 22.33 |
ma arvan, et inimene, kes teisest inimesest piisavalt hoolib, ei käi teisele peale ja ei hakka siin mingit õiglust taga ajama.
vahet pole.
kui inimene armastab, siis las armastab
armastus on tunne, mis on südames.
kui palju inimesed tegelikult neid sõnu tahavad kuulda ja neid ütlevad? ja siis poole kuu pärast juba kellelegi teisele.
tuleks selgeks teha eelkõige, mis on armastus.
ja see, et armastus ei ole mingisugune kangutaja, kes nagu naela liistu seest tahab välja tõmmata
armastus on armastus
see lihtsalt on
mida rohkem seda korrutatakse seda väärtusetumaks ja tavalisemaks see muutub
ajaviiteks või mitte ajaviiteks
sellelgi pole vahet
pikemas perspektiivis
vahet pole.
kui inimene armastab, siis las armastab
armastus on tunne, mis on südames.
kui palju inimesed tegelikult neid sõnu tahavad kuulda ja neid ütlevad? ja siis poole kuu pärast juba kellelegi teisele.
tuleks selgeks teha eelkõige, mis on armastus.
ja see, et armastus ei ole mingisugune kangutaja, kes nagu naela liistu seest tahab välja tõmmata
armastus on armastus
see lihtsalt on
mida rohkem seda korrutatakse seda väärtusetumaks ja tavalisemaks see muutub
ajaviiteks või mitte ajaviiteks
sellelgi pole vahet
pikemas perspektiivis
| IFF24 22. oktoober 2012, kl 06.19 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,171 |
to segaks vahele
tänapäeval on üldse nii, nooremate inimeste seas, et nad on kellegist sisse võetud ja siis omast arust on neil kohe tohutu elu armastus käes. :D Tõsi.. mõne kuu pärast ollakse lahus ja ega uus eluarmastus, või totaalne hingesugulane (ehk google otsing) ka natu aja pärast olemas jälle. Olen seda jama näinud fb's mõne inimese puhul. Noored nagu mina võikski aru saada, et aega ju on.. õppige teist ja omi tundeid tundma normaalselt, pärast kui välja tuleb, et teine on li*ts või ho*ormees.. siis nutt lahti kohe. ha iroonia-aroonia.. oli ka minul, või siis mitte, ei tea, nutt küll oli!:D siiski ma ei lahmi armastust lambist, ma tean seda ja teen vahet.. haruldased, kellele olen maininud.
Muidugi kah.. loodad ja ootad midagi, näiteks siin foorumis ja siis reaalselt asjad lahenevad. Siis sa lihtsalt mõtled.. fa*kkk.. kuhu mu tunded ja huvi kadusid.. lihtne.. probleemi lahenemine võtab ka kaasa need tunde jupid mis on igatsusega segunenud ja sa ei saagi sit*tagi aru, mida sa tegelikult tunned või tahad.
ja veel, see lause sul
"inimene, kes teisest inimesest piisavalt hoolib, ei käi teisele peale ja ei hakka siin mingit õiglust taga ajama."
Sa räägid natukene madalast astmest, tunde/emotsiooni/tahte vms astmest.. said pihta vist..?
Ma tahan ütelda et, ma teen natukene ümber selle lause, mis arvate sellest?
"inimene, kes teisest inimesest ühepoolselt armastab, käib teisele peale ja hakkab siin mingit õiglust taga ajama." (siia ka need murtud südamed, keda "armastati" vastu)
nuh? Ma olen seda täitsa ise kogenud ja ma ei süüdista mitte kedagi, ei pea kedagi ka halvemaks, süüdi.
"armastus on armastus
see lihtsalt on"
- Kui sa seda lauset tõsiselt võtad, nagu mina. Siis pole ju seda esimest lauset vajagi.
seda enam, et - "ja see, et armastus ei ole mingisugune kangutaja, kes nagu naela liistu seest tahab välja tõmmata"
- Ma jahun natu omast kogemusest, a kuula ära mu "loeng" Pahatihti juhtub, et keegi armub ühepoolselt, olgu siis heasüdamlik, või mitte see armastatu..
ja kui nad teavad seda, et neid armastatakse, siis oleneb iseloomust. Kas siis on mingi bit.ch, kellel ükstapuha.. on vaikus. Või siis normaalne inimene, kes ei taha haiget teha.. samuti vaikus.. minu süda oli kellegi käes tükk aega, ma ei käinud maniakaalselt peale, üpris suured vahed, see armastus ei lasknud lihtsalt küsimusi lahti.. vastuseid ma ei saanudki..
ma ei süüdistanud üldse, hoidsin vägagi tagasi.. süda veritses ja kriipis koguaeg, oodates ja mõeldes, kumb ta siis on, kas normaalne, kes ei taha haiget teha, või siis mõtetu li.ta, kes ei hooli. Selle kõigega on tohutult raske hakkama saada.. sellel ajal nõmedat madalat ehitustööd, kuus üles ja kuus koju.. koguaeg silmad vesised ja kaastöölised hui aru saavad, koperdad seal omas mullis ja saad vastu pead koguaeg uimamise eest.
Vahid kõrgelt tellingutelt alla, lollid mõtted peas..
ma pidasin vastu ja see periood sai läbitud, kuid niii eba inimlikult vastik aeg.. hardcore..
Palun, kui sa tead, et kellegi süda on sinu käes, sa ei taha seda hoida, õigem, sa ei saa, kuna see ei sobi paraku sinu südamega. Andke see tagasi, lihtsalt... sa annad vastu näppe teisele, väga hea, mainisid, et ei tunne. Teine on pöördes, kindlasti jäi veel küsimusi.
No kui sa kolm korda eemale oled lükkanud, siis vist tõesti hull järel jah, kes ei taha aru saada. Vastake ära, öelge ära, kaks, kolm korda. Konkreetselt, keeruta matta.. sest see armastus leiab sinu vastustest alati kõik detalid, mis mõne asjaga pole kooskõlas, seda eriti, kui sa üritad valetada, keerutada välja ennast, pole minu probleem jne. Siis on teil hull valmis, savi see armastus, nüüd on ju pettumus ja ma ei tea mis veel. Asi kasvab üha hullemaks ja hullemaks, kuni ükskord tuleb ultimaatum ja siis sa ärkad ja märkad.
No minul, ma üritasin olla nice, kuid lõppus ma lihtsalt saatsin kuhugi, mainisin midagi ja haige pettunud inimese tekst juurde. Praegu mõeldes.. päris fak.ing nõme.. ja lapsik nii sealt kui siit. Samas, tänapäeval on niipalju lolle, argu ja õelaid, et see on praktiliselt võimatu. See ei võtta ju tükki küljes? Iroonia jah,, teisel hammustab tükki südamest.
Aga.. see on 1000X valutum, niiütelda korraga kindlalt selgeks teha, kui jätta teine piinlema. Ma oleks nii õnnelik hetkel, kui kõik luhta läinud asjad oleks konkreetselt selgeks tehtud, üks tugev löök südamesse, oi neid aastaid, mida ma oleksin kokku hoidnud, sama aegselt süda kui nõelapadi.
Nüüd ma olen selles lollis ja hirmutavas punktis tagasi, kus mul on üpris lai ja hea väljavaade naiste puhul, ma niiütelda ka "sebin".. kuid ma ei tunne mitte kui midagi.. puhas surm.. ja siis ma lihtsalt mõtlen, et kui keegi tunnebki midagi, mida ma talle ütlen? Ma olen väga selline "vaimse valu" vastane, ei soovi kellelegi seda. Arvatavasti ma käitun nii, nagu kirjutasin, hoides ära uue zombi tekkimist, paljud ju muutuvad õelaks selle tõttu, kibestuvad, no see on lihtsalt nõrkus. Pole midagi parata. Seda ka võimalik teha, selle ühe äraütlemisega, kuna keegi ei tea, just uute tutvuste puhul, mida teine läbi elanud varem.
Ootad seda "fööniksi" hetke, et sa tõused ja särad taas..
seekord on see hilinenud väga-väga kaua ja mina kui võitleja lihtsalt sebin edasi (üks konkreetne objekt) , et noh, varsti ma saan selle kivist südame tööle jälle.. see on nii nõmedalt hirmutav, et ma ei "ela", silmad võtab märjaks, ka hetkel jah, ohh.. :/
Kuna ma niiütelda üritan, siis ka lubanud üht-teist juba. Ma ei taha mõeldagi, kui palju küsimusi tekkib teisel, kui ma lihtsalt nüüd ei ütlen, kuna ma ei tunne midagi, kellegi vastu, mitte kellegi. Ma olen täielikult üksi hetkel. Võtke mult ära kõik, kes minust hetkel hoolivad reaalselt, ma ei paneks seda tähelegi.
Varem olnud olukordades, kus külm ja surnud, okey, see võtab aega.. õige rohkem kolm kuud oli.. selle eelmise pärast (armastus, mitte inimene) läheb juba üle aasta.
Hetkel olen tujutu, pole head ega halba. Kui mul hea tuju on, siis ma hakkangi selle inimesega latrama, tundma õppima, käekäik on üsna selge juba.. ja juhtub, et ma ignoreerin mingi nädala ja kui siis märkan, et teine on väga kurb. Ma kukkun vestlema jälle ja asi muutubki, tema suhtes.. mis minu suhtes, need eelmainitud mõtted süvenevad.. sest ma ju näen, et tal hakkab parem, aga ma ei anna kunagi alla, alati on mõtet võidelda. Väga raske on, kui sul on suur süda, kuna sellist inimest on hea ära kasutada, ma ei näitagi seda koguaeg välja. Netis oli see video, kus see kätetu jalutu mees rääkis, et kui ta leiab õige armastuse, pole ta vaja käsi ja jalgu, et teda hoida, ta hoiab teda oma südames - lahe veel, et see kutt abiellus sellel aastal. Kui inimesed ei saa aru südamest, ei väärtusta seda, siis ei teata ka midagi armastusest ja teisel juhul kaasnevast valust. Ma tean, tihti mainitakse, mu sees on midagi väga head, aga mu hoiak on hoopis teistsugune, kuid kui juba juttu teed, siis vastan malbelt. See ülemõtlemine ka osade inimeste puhul, kas ta nüüd tõesti vajab abi või tahab petta.. kõik see on väga keeruline, ma mõtlengi liiga palju, kuna mul on ainukene hirm.. läbi kukkuda, haiget saada. Paraku juhtub seda kõike paha tihti minuga ja lihtsalt sa aegade jooksul hakkad analüüsima kõike ja kõiki, ma olengi väga teistsugune ja hoian kõiki oma analüüse enda teada. Mu hing on suur varakamber ja neist asjadest seal ma kindlasti tahaksin kirjutada raamatut.
Ma ei pea ka imelikuks mainida, et postituse autori tekst puudutas mind.. mis lükkas kirjutama.. Lõpetuseks mainiks ka sellele järgnevalt,
ma ei süüdista "sind" ja mul on vägagi kahju, et nii läks. Kui te saate aru, mida ma läbi olen elanud ja kuhu jõudnud, milline vaade on säilinud ja mis hoiakut hoitud. siis te teate ka õiget südame väärtust ja mis on armastus. Palun ärge tulge mulle rääkima kusagilt armastuse perioodist mingit lõiku, et ainult valu või niinii hea jne.. paljud kirjeldavad ainult ühte osa sellest. võib olla ma teatsin neid asju juba enne reaalseid kogemusi, kuna mu instinkt pole kunagi lasknud valele inimesele ütelda, et "ma armastan sind" .Esimese armastusega põhikoolist jäin sõbraks.. ja kaugeks ja kaugeks ja kaugeks.. kuigi ta on koguaeg reaalselt olemas olnud, kui tahta siis rääkida.. see on nii mark, ja mul endal on ka mark ja ma ei julgegi uurida, et kuidas tal läheb.. see on teine asi, mis mind närib.. ma jään kaugeks ja ta kaobki.. kuid sellest mõni teinekord. Ma ei üritagi kedagi veenda, muuta. see oleks lihtlabane lollus, kui sa arvad, et käitud teisiti õieti, aga palun, ning palu ära tule mingit jama ajama, et teisiti ongi kõige õigem ja nii peabki. Nagu usuhullud ukse taga. Sa ei saa kellegi eest mõelda, öelda, tunda, sa ei saa seda muuta ja suruda kellelegi midagi. Kõik need ilma asjata kommenteeriad, ehk trollid, kellel aimugi asjadest pole ja lihtsalt norivad, nõmetsevad, lihtsalt nähvake neile vastu ja ignoreerige, ärge söötke neile oma närve. Lihtsalt mõtlemisainet. See on väga suur maailm me ümber ja sisimas sa oled suurelt ajalt alati üksi. Väga raske on kedagi täielikult usaldada või astuda samm kuhugi poole, kus on pime.
Käib paljude kohta siin, eriti sinu, Gretty.
Mul kah igast lolle vigu, tunnistage endale ja teistele oma vigasi, teist saab parem inimene. Ma ei ütlegi nüüd, et ma parem, see veerand sajandit elatud ja kogetud on väike-väike kogus, ma ei tea veel paljusi asju. Kindlasti pole mu süda igavesti surnud ja see "kala" periood möödub nagu nad tavaliselt.. sa ei sa arugi, kui sa naerad ja hoiad kellegist ümbert kinni.. mitte midagi kartes.. kuni järgmise korrani. Ma ei saa vältida halbu perioode oma elus, aga ma vähemalt tean, kuidas neid kiiremini läbida.
Mis põhiline.. ma ei anna Mitte.. Kunagi.. Alla..
Alati kui ma tõusen taas üless, see tunne on uskumatult võimas.. allakäimised on ka suht julmad, nagu Kukumägi. :D Hetkel rahul ja rahulik, tean, et peale sellist torkivat ja kriipivat aastat tuleb midagi väga head.
Sa tõused, oled lõbus ja positiivne, nii ta käibki, ei lähe kaua, kui su heameel kellelegi silma jääb ja sealt sebib igaüks juba ise. Hetkel on jah midagi muud ees, kui mul tunded ka oleksid, siis see hetke tüdruk täitsa minu tass teed!:) Olge mõnusad.
tänapäeval on üldse nii, nooremate inimeste seas, et nad on kellegist sisse võetud ja siis omast arust on neil kohe tohutu elu armastus käes. :D Tõsi.. mõne kuu pärast ollakse lahus ja ega uus eluarmastus, või totaalne hingesugulane (ehk google otsing) ka natu aja pärast olemas jälle. Olen seda jama näinud fb's mõne inimese puhul. Noored nagu mina võikski aru saada, et aega ju on.. õppige teist ja omi tundeid tundma normaalselt, pärast kui välja tuleb, et teine on li*ts või ho*ormees.. siis nutt lahti kohe. ha iroonia-aroonia.. oli ka minul, või siis mitte, ei tea, nutt küll oli!:D siiski ma ei lahmi armastust lambist, ma tean seda ja teen vahet.. haruldased, kellele olen maininud.
Muidugi kah.. loodad ja ootad midagi, näiteks siin foorumis ja siis reaalselt asjad lahenevad. Siis sa lihtsalt mõtled.. fa*kkk.. kuhu mu tunded ja huvi kadusid.. lihtne.. probleemi lahenemine võtab ka kaasa need tunde jupid mis on igatsusega segunenud ja sa ei saagi sit*tagi aru, mida sa tegelikult tunned või tahad.
ja veel, see lause sul
"inimene, kes teisest inimesest piisavalt hoolib, ei käi teisele peale ja ei hakka siin mingit õiglust taga ajama."
Sa räägid natukene madalast astmest, tunde/emotsiooni/tahte vms astmest.. said pihta vist..?
Ma tahan ütelda et, ma teen natukene ümber selle lause, mis arvate sellest?
"inimene, kes teisest inimesest ühepoolselt armastab, käib teisele peale ja hakkab siin mingit õiglust taga ajama." (siia ka need murtud südamed, keda "armastati" vastu)
nuh? Ma olen seda täitsa ise kogenud ja ma ei süüdista mitte kedagi, ei pea kedagi ka halvemaks, süüdi.
"armastus on armastus
see lihtsalt on"
- Kui sa seda lauset tõsiselt võtad, nagu mina. Siis pole ju seda esimest lauset vajagi.
seda enam, et - "ja see, et armastus ei ole mingisugune kangutaja, kes nagu naela liistu seest tahab välja tõmmata"
- Ma jahun natu omast kogemusest, a kuula ära mu "loeng" Pahatihti juhtub, et keegi armub ühepoolselt, olgu siis heasüdamlik, või mitte see armastatu..
ja kui nad teavad seda, et neid armastatakse, siis oleneb iseloomust. Kas siis on mingi bit.ch, kellel ükstapuha.. on vaikus. Või siis normaalne inimene, kes ei taha haiget teha.. samuti vaikus.. minu süda oli kellegi käes tükk aega, ma ei käinud maniakaalselt peale, üpris suured vahed, see armastus ei lasknud lihtsalt küsimusi lahti.. vastuseid ma ei saanudki..
ma ei süüdistanud üldse, hoidsin vägagi tagasi.. süda veritses ja kriipis koguaeg, oodates ja mõeldes, kumb ta siis on, kas normaalne, kes ei taha haiget teha, või siis mõtetu li.ta, kes ei hooli. Selle kõigega on tohutult raske hakkama saada.. sellel ajal nõmedat madalat ehitustööd, kuus üles ja kuus koju.. koguaeg silmad vesised ja kaastöölised hui aru saavad, koperdad seal omas mullis ja saad vastu pead koguaeg uimamise eest.
Vahid kõrgelt tellingutelt alla, lollid mõtted peas..
ma pidasin vastu ja see periood sai läbitud, kuid niii eba inimlikult vastik aeg.. hardcore..
Palun, kui sa tead, et kellegi süda on sinu käes, sa ei taha seda hoida, õigem, sa ei saa, kuna see ei sobi paraku sinu südamega. Andke see tagasi, lihtsalt... sa annad vastu näppe teisele, väga hea, mainisid, et ei tunne. Teine on pöördes, kindlasti jäi veel küsimusi.
No kui sa kolm korda eemale oled lükkanud, siis vist tõesti hull järel jah, kes ei taha aru saada. Vastake ära, öelge ära, kaks, kolm korda. Konkreetselt, keeruta matta.. sest see armastus leiab sinu vastustest alati kõik detalid, mis mõne asjaga pole kooskõlas, seda eriti, kui sa üritad valetada, keerutada välja ennast, pole minu probleem jne. Siis on teil hull valmis, savi see armastus, nüüd on ju pettumus ja ma ei tea mis veel. Asi kasvab üha hullemaks ja hullemaks, kuni ükskord tuleb ultimaatum ja siis sa ärkad ja märkad.
No minul, ma üritasin olla nice, kuid lõppus ma lihtsalt saatsin kuhugi, mainisin midagi ja haige pettunud inimese tekst juurde. Praegu mõeldes.. päris fak.ing nõme.. ja lapsik nii sealt kui siit. Samas, tänapäeval on niipalju lolle, argu ja õelaid, et see on praktiliselt võimatu. See ei võtta ju tükki küljes? Iroonia jah,, teisel hammustab tükki südamest.
Aga.. see on 1000X valutum, niiütelda korraga kindlalt selgeks teha, kui jätta teine piinlema. Ma oleks nii õnnelik hetkel, kui kõik luhta läinud asjad oleks konkreetselt selgeks tehtud, üks tugev löök südamesse, oi neid aastaid, mida ma oleksin kokku hoidnud, sama aegselt süda kui nõelapadi.
Nüüd ma olen selles lollis ja hirmutavas punktis tagasi, kus mul on üpris lai ja hea väljavaade naiste puhul, ma niiütelda ka "sebin".. kuid ma ei tunne mitte kui midagi.. puhas surm.. ja siis ma lihtsalt mõtlen, et kui keegi tunnebki midagi, mida ma talle ütlen? Ma olen väga selline "vaimse valu" vastane, ei soovi kellelegi seda. Arvatavasti ma käitun nii, nagu kirjutasin, hoides ära uue zombi tekkimist, paljud ju muutuvad õelaks selle tõttu, kibestuvad, no see on lihtsalt nõrkus. Pole midagi parata. Seda ka võimalik teha, selle ühe äraütlemisega, kuna keegi ei tea, just uute tutvuste puhul, mida teine läbi elanud varem.
Ootad seda "fööniksi" hetke, et sa tõused ja särad taas..
seekord on see hilinenud väga-väga kaua ja mina kui võitleja lihtsalt sebin edasi (üks konkreetne objekt) , et noh, varsti ma saan selle kivist südame tööle jälle.. see on nii nõmedalt hirmutav, et ma ei "ela", silmad võtab märjaks, ka hetkel jah, ohh.. :/
Kuna ma niiütelda üritan, siis ka lubanud üht-teist juba. Ma ei taha mõeldagi, kui palju küsimusi tekkib teisel, kui ma lihtsalt nüüd ei ütlen, kuna ma ei tunne midagi, kellegi vastu, mitte kellegi. Ma olen täielikult üksi hetkel. Võtke mult ära kõik, kes minust hetkel hoolivad reaalselt, ma ei paneks seda tähelegi.
Varem olnud olukordades, kus külm ja surnud, okey, see võtab aega.. õige rohkem kolm kuud oli.. selle eelmise pärast (armastus, mitte inimene) läheb juba üle aasta.
Hetkel olen tujutu, pole head ega halba. Kui mul hea tuju on, siis ma hakkangi selle inimesega latrama, tundma õppima, käekäik on üsna selge juba.. ja juhtub, et ma ignoreerin mingi nädala ja kui siis märkan, et teine on väga kurb. Ma kukkun vestlema jälle ja asi muutubki, tema suhtes.. mis minu suhtes, need eelmainitud mõtted süvenevad.. sest ma ju näen, et tal hakkab parem, aga ma ei anna kunagi alla, alati on mõtet võidelda. Väga raske on, kui sul on suur süda, kuna sellist inimest on hea ära kasutada, ma ei näitagi seda koguaeg välja. Netis oli see video, kus see kätetu jalutu mees rääkis, et kui ta leiab õige armastuse, pole ta vaja käsi ja jalgu, et teda hoida, ta hoiab teda oma südames - lahe veel, et see kutt abiellus sellel aastal. Kui inimesed ei saa aru südamest, ei väärtusta seda, siis ei teata ka midagi armastusest ja teisel juhul kaasnevast valust. Ma tean, tihti mainitakse, mu sees on midagi väga head, aga mu hoiak on hoopis teistsugune, kuid kui juba juttu teed, siis vastan malbelt. See ülemõtlemine ka osade inimeste puhul, kas ta nüüd tõesti vajab abi või tahab petta.. kõik see on väga keeruline, ma mõtlengi liiga palju, kuna mul on ainukene hirm.. läbi kukkuda, haiget saada. Paraku juhtub seda kõike paha tihti minuga ja lihtsalt sa aegade jooksul hakkad analüüsima kõike ja kõiki, ma olengi väga teistsugune ja hoian kõiki oma analüüse enda teada. Mu hing on suur varakamber ja neist asjadest seal ma kindlasti tahaksin kirjutada raamatut.
Ma ei pea ka imelikuks mainida, et postituse autori tekst puudutas mind.. mis lükkas kirjutama.. Lõpetuseks mainiks ka sellele järgnevalt,
ma ei süüdista "sind" ja mul on vägagi kahju, et nii läks. Kui te saate aru, mida ma läbi olen elanud ja kuhu jõudnud, milline vaade on säilinud ja mis hoiakut hoitud. siis te teate ka õiget südame väärtust ja mis on armastus. Palun ärge tulge mulle rääkima kusagilt armastuse perioodist mingit lõiku, et ainult valu või niinii hea jne.. paljud kirjeldavad ainult ühte osa sellest. võib olla ma teatsin neid asju juba enne reaalseid kogemusi, kuna mu instinkt pole kunagi lasknud valele inimesele ütelda, et "ma armastan sind" .Esimese armastusega põhikoolist jäin sõbraks.. ja kaugeks ja kaugeks ja kaugeks.. kuigi ta on koguaeg reaalselt olemas olnud, kui tahta siis rääkida.. see on nii mark, ja mul endal on ka mark ja ma ei julgegi uurida, et kuidas tal läheb.. see on teine asi, mis mind närib.. ma jään kaugeks ja ta kaobki.. kuid sellest mõni teinekord. Ma ei üritagi kedagi veenda, muuta. see oleks lihtlabane lollus, kui sa arvad, et käitud teisiti õieti, aga palun, ning palu ära tule mingit jama ajama, et teisiti ongi kõige õigem ja nii peabki. Nagu usuhullud ukse taga. Sa ei saa kellegi eest mõelda, öelda, tunda, sa ei saa seda muuta ja suruda kellelegi midagi. Kõik need ilma asjata kommenteeriad, ehk trollid, kellel aimugi asjadest pole ja lihtsalt norivad, nõmetsevad, lihtsalt nähvake neile vastu ja ignoreerige, ärge söötke neile oma närve. Lihtsalt mõtlemisainet. See on väga suur maailm me ümber ja sisimas sa oled suurelt ajalt alati üksi. Väga raske on kedagi täielikult usaldada või astuda samm kuhugi poole, kus on pime.
Käib paljude kohta siin, eriti sinu, Gretty.
Mul kah igast lolle vigu, tunnistage endale ja teistele oma vigasi, teist saab parem inimene. Ma ei ütlegi nüüd, et ma parem, see veerand sajandit elatud ja kogetud on väike-väike kogus, ma ei tea veel paljusi asju. Kindlasti pole mu süda igavesti surnud ja see "kala" periood möödub nagu nad tavaliselt.. sa ei sa arugi, kui sa naerad ja hoiad kellegist ümbert kinni.. mitte midagi kartes.. kuni järgmise korrani. Ma ei saa vältida halbu perioode oma elus, aga ma vähemalt tean, kuidas neid kiiremini läbida.
Mis põhiline.. ma ei anna Mitte.. Kunagi.. Alla..
Alati kui ma tõusen taas üless, see tunne on uskumatult võimas.. allakäimised on ka suht julmad, nagu Kukumägi. :D Hetkel rahul ja rahulik, tean, et peale sellist torkivat ja kriipivat aastat tuleb midagi väga head.
Sa tõused, oled lõbus ja positiivne, nii ta käibki, ei lähe kaua, kui su heameel kellelegi silma jääb ja sealt sebib igaüks juba ise. Hetkel on jah midagi muud ees, kui mul tunded ka oleksid, siis see hetke tüdruk täitsa minu tass teed!:) Olge mõnusad.
| Arvamus 22. oktoober 2012, kl 23.17 |
| IFF24 22. oktoober 2012, kl 23.47 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,171 |
| IFF24 22. oktoober 2012, kl 23.57 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,171 |
| IFF24 24. oktoober 2012, kl 04.23 | Registreerus: 13 aastat tagasi Postitusi: 4,171 |
| mõistatus 24. oktoober 2012, kl 08.08 |
| --- 24. oktoober 2012, kl 15.53 |
Lisa postitus