Kirjutan need read siia kellelegi ainsale mõeldes veel. Mõtlesin, et miks olen sulle andeks andnud ja andestanud, kuigi oled palju haiget teinud. Sulle oli see kasulik ja vajasid kedagi siia. Olin olemas sinu jaoks. Kahtlesin ikka pidevalt, et sa mängid. Korduvalt mingi teatud hetke saabudes su meel muutus ja pea kuu aega tagasi sa ütlesid mulle, et sul ei ole minu vastu tundeid ja sa ise seda vist ei mäleta, aga lõid minusse selle tunde, et millest on raske vabaneda, aga võitlen iseendaga. Mulle piisas sinu ütlusest ja siin sulle ei järgne enam, sest minu tunded ei ole siin raisata enam. Ei tea, et kellelt soovid siin veel võimalust ja ei saa end tunda puudutatuna. Minule pole siinseid sõnu vaja ja loevad teod. Siin mingeid probleeme ei lahenda enam ja ära kujuta endale midagi ette siin. Saab sinust ka hea inimene ja soovin ikka palju tervist sulle ja õnne eluteel! Eks ma proovin seda mõista, et sinu tunded minu vastu muutusid, et sa ei tunne minu vastu enam midagi. Ei saa mainimatta jätta, et sinus oli ka häid omadusi ja on veelgi kindlasti. Aeg on mindki muutnud siin. Ära hüüa,kutsu mind siia enam. Mina ei ole sind sind siin vajanud. Ei saa öelda, et kui siin loobutakse millegist, siis ei hooli-see ei ole nii. Lõpmatuseni siin kirjutada ka ei saa, nagu magnet arvutis kinni näiteks. Kõik ei peagi sellest aru saama, mis kirjutasin ja pole vaja ka vastust sellele siin. Ma ei pea siin vastama ja olen kõik öelnud, aga kes, mida mõelda tahab, see on iga inimese enda asi. Nagu sa ütlesid, et sul läheb ikka kõikuvalt ja loodan, et sul see kõikumine ka ära kaob sul. Astun siin sinu teelt ära.