Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 22. mai 2016, kl 01.19 |
| und pole 22. mai 2016, kl 01.47 |
Hiina keiser lasi kord oma riigi parimal kunstnikul maalida terve lossiseina. Kunstnik hindas töö mahtu ja ütles, et see võtab tal aega kolm aastat ja et enne töö lõplikku valmimist ei tohi keegi, ka keiser ise, seda vaatama tulla. Keiser oli juba väga vana ja polnud kindel, kas nii kaua elabki. Seepärast nõustus ta kunstniku pakutud tähtajaga väga vastumeelselt, kud nõustus siiski. Kolme aasta möödudes teatas kunstnik, et töö on valmis. Keiser vaatas maali ja jäi hämmastunult seisma. Tervet seina kattis suur maastikumaal. Väike teerada lookles metsas, tõusis siis mägedesse, ilmudes aegajalt jälle nähtavale ja kadudes taas. Kõik oli maalitud väga loomutruult. Keiser unustas täiesti, et seisab maali ees.
"Kuhu see teeke viib?" küsis ta kunstnikult.
"Seda saate teada vaid siis, kui käite sel teel."
Keiser võttis kunstnikul käest ja nad läksid koos seda teed ja kadusid mägedesse. Sellest ajast pole keegi neid kumbagi näinud.
Selline on müstiku tee.
"Kuhu see teeke viib?" küsis ta kunstnikult.
"Seda saate teada vaid siis, kui käite sel teel."
Keiser võttis kunstnikul käest ja nad läksid koos seda teed ja kadusid mägedesse. Sellest ajast pole keegi neid kumbagi näinud.
Selline on müstiku tee.
| und pole 22. mai 2016, kl 02.19 |
| und pole 22. mai 2016, kl 02.40 |
Aleksander Suur külastas kord filosoof Diogenest, kes peesitas mererannal oma tünni kõrval.
"Kas ma võiksin midagi sinu heaks midagi teha?" küsis suur valitseja murelikult, nähes teise elamise armetust.
"Ei muud, kui et ehk astuksid päikese eest kõrvale," vastas filosoof. Aleksander ei vihastanud. Talle imponeeris see seesmine rahu, mida Diogenesest kiirgas, kuigi ta elamine oli tõesti armetu.
"Kui ma olen kogu maailma vallutanud, siis tahaksin minagi liivale pikali heita ja tunda end nagu sina," õhkas Aleksander.
"Aga miks sa ei võiks seda kohe teha? Selleks pole ju sugugi tarvis maailma vallutada!"
"Kas ma võiksin midagi sinu heaks midagi teha?" küsis suur valitseja murelikult, nähes teise elamise armetust.
"Ei muud, kui et ehk astuksid päikese eest kõrvale," vastas filosoof. Aleksander ei vihastanud. Talle imponeeris see seesmine rahu, mida Diogenesest kiirgas, kuigi ta elamine oli tõesti armetu.
"Kui ma olen kogu maailma vallutanud, siis tahaksin minagi liivale pikali heita ja tunda end nagu sina," õhkas Aleksander.
"Aga miks sa ei võiks seda kohe teha? Selleks pole ju sugugi tarvis maailma vallutada!"
| und pole 22. mai 2016, kl 03.01 |
Sultan nõudis oma riigi tarkadelt, et need annaksid talle nõuande, mis aitab igas olukorras, teatava meistrivõtme, mis avab kõik lukud. Targad mõtlesid kaua. Kui sultan ilmutas juba kärsituse märke, ulatas üks sufist pühamees talle medaljoni: "Siin sees on see nõuanne kirjas. Kuid ava see medaljon ainult siis, kui oled tõeliselt väljapääsmatus olukorras. Kui suudad olukorra ka ise lahendada, siis ära ava.".
Sultan lubas.
Raskeid olukordi kerkis esile lausa ridamisi, kuid kuidagi sai sultan nendega hakkama ja kuigi kiusatus medaljoni avada oli suur, ei teinud ta seda siiski. Siis sattus ta aga tõeliselt väljapääsmatusse olukorda. Kaotanud lahingu, põgenes ta jälitajate eest mägedesse. Ees haigutas kuristik. Polnud enam kusagile taganeda. Sultan avas medaljoni. Selles oli paberitükk sõnadega: "Ka see möödub.". Sultan ei varjanud oma pettumust. Ta oli lootnud midagi enamat. Ent tagaajajate kabjaplagin kaugenes - nad olid pöördunud kusagile kõrvale. Sultan redutas mõnda aega mägedes. Ta sõbrad olid selle ajaga kogunud uue sõjaväe ja tulid teda päästma. Uus lahing vaenlasega oli edukas ja sultan pöördus võitjana tagasi pealinna. Tänavad ta ees kaeti lilledega. Sultan oli nii õnnelik, et tundis end suurest erutusest surevat. Jälle avas ta medaljoni ja luges: "Ka see möödub.".
Sultan lubas.
Raskeid olukordi kerkis esile lausa ridamisi, kuid kuidagi sai sultan nendega hakkama ja kuigi kiusatus medaljoni avada oli suur, ei teinud ta seda siiski. Siis sattus ta aga tõeliselt väljapääsmatusse olukorda. Kaotanud lahingu, põgenes ta jälitajate eest mägedesse. Ees haigutas kuristik. Polnud enam kusagile taganeda. Sultan avas medaljoni. Selles oli paberitükk sõnadega: "Ka see möödub.". Sultan ei varjanud oma pettumust. Ta oli lootnud midagi enamat. Ent tagaajajate kabjaplagin kaugenes - nad olid pöördunud kusagile kõrvale. Sultan redutas mõnda aega mägedes. Ta sõbrad olid selle ajaga kogunud uue sõjaväe ja tulid teda päästma. Uus lahing vaenlasega oli edukas ja sultan pöördus võitjana tagasi pealinna. Tänavad ta ees kaeti lilledega. Sultan oli nii õnnelik, et tundis end suurest erutusest surevat. Jälle avas ta medaljoni ja luges: "Ka see möödub.".
| und pole 22. mai 2016, kl 03.25 |
Mulla Nasredin kõndis oma pojaga eesli taga. Tee ääres seisev mees lausus teisele: "Näe, kui rumalad inimesed, neil on eesel ja ometi nad kõnnivad jala.".
Seda kuuldes ronisid mulla ja ta poeg eesli selga ja sõitsid nii läbi järgmise küla. Seal rääkisid inimesed: "Vaene loom, peab kandma kahte oma seljas...".
Mulla ronis eesli seljast maha. Kui nad jõudsid järgmisse külla, kuulsid inimesi arutamas: "Vaene vanamees... Poisil peaks häbi olema...".
Ronis siis poiss eesli seljast maha ja Nasredin ratsutas. Järgmises külas kuulsid nad: "Sitke vanamees losutab eeslil, aga nõrk poiss peab jala käima...".
Kunagi ei saa kõigi meele järele olla...
Seda kuuldes ronisid mulla ja ta poeg eesli selga ja sõitsid nii läbi järgmise küla. Seal rääkisid inimesed: "Vaene loom, peab kandma kahte oma seljas...".
Mulla ronis eesli seljast maha. Kui nad jõudsid järgmisse külla, kuulsid inimesi arutamas: "Vaene vanamees... Poisil peaks häbi olema...".
Ronis siis poiss eesli seljast maha ja Nasredin ratsutas. Järgmises külas kuulsid nad: "Sitke vanamees losutab eeslil, aga nõrk poiss peab jala käima...".
Kunagi ei saa kõigi meele järele olla...
| und pole 22. mai 2016, kl 03.29 |
| und pole 22. mai 2016, kl 03.36 |
| und pole 22. mai 2016, kl 22.59 |
Lisa postitus