Saatmata kirjad
mälestustes
| Loe lambaid 22. mai 2016, kl 23.19 |
| und pole 22. mai 2016, kl 23.19 |
Üks kuningas laskis kord ma lossi saali seinad katta tuhandete peeglitega. Kord jooksis sellesse saali koer. Korraga nägi ta enda ümber tuhandeid teisi koeri. Et neid hirmutada, hakkas ta haukuma. Kuid need tuhanded koerad hakkasid ka kohe tema peale haukuma. Koer haukus nüüd kõigest jõust ja tuhanded koerad tegid sedasama. Teisel hommikul leiti koer surnuna. Ja ometi oli ta olnud seal saalis üksinda.
| und pole 22. mai 2016, kl 23.43 |
Immanuel Kant oli üks suurimaid filosoofe. Kord armus üks naine temasse. Kuna filosoofist polnud eriti loota, et ta armastust avaldaks ja abieluettepaneku teeks, tegi naine selle ise.
„Ma pean järele mõtlema,“ vastas Kant. Kolme aasta pärast läks ta naise juurde, et öelda: „Vabanda mind, ma ei suuda otsustada, sest poolt ja vastuargumente näib olevat võrdselt.“.
Kuid naine oli selleks ajaks juba teise kohta kolinud, oli abielus ja tal oli kaks last. Uksel seisis naise ema, kes ütles: „Nüüd ei ole teil minu tütrega küll enam midagi tegemist. Mõelge nüüd kolm aastat selle üle järele!“.
„Ma pean järele mõtlema,“ vastas Kant. Kolme aasta pärast läks ta naise juurde, et öelda: „Vabanda mind, ma ei suuda otsustada, sest poolt ja vastuargumente näib olevat võrdselt.“.
Kuid naine oli selleks ajaks juba teise kohta kolinud, oli abielus ja tal oli kaks last. Uksel seisis naise ema, kes ütles: „Nüüd ei ole teil minu tütrega küll enam midagi tegemist. Mõelge nüüd kolm aastat selle üle järele!“.
| und pole 23. mai 2016, kl 00.02 |
Kord juhtus nii
Mulla Nasreddin istus kohvikus ja rääkis oma suuremeelsusest. Rääkides liialdas ta kõvasti nagu kõik teisedki, sest ta unustas, mida rääkis. Siis ütles keegi: „Nasreddin, kui sa oled nii suuremeelne, võiksid meid endale külla kutsuda. Sa pole meid kunagi sööma kutsunud. Kuidas sellega oleks?“
Nasreddin oli oli nii erutatud, et unustas täiesti oma naise. Ta ütles. “Tulge kohe praegu!“ Mida lähemale ta kodule jõudis, seda kainemaks ta sai. Siis tuli talle naine meelde ja ta hakkas kartma – tuleb kolmkümmend inimest. Maja juures ta ütles: „Oodake! Ma pean naisega rääkima. Teil on samuti naised, nii et te teate. Lihtsalt oodake. Las ma lähen esimesena sisse ja veenan teda, siis kutsun teid sisse.“. Ta läks ja kadus.
Mehed ootasid ja ootasid ja ootasid, aga mulla ei tulnud ning nad koputasid uksele. Nasreddin oli naisele täpselt ära rääkinud, mis oli juhtunud, et ta oli liiga palju suuremeelsusest pajatanud ja lõksu jäänud. Naine ütles: „Aga meil pole kolmekümne inimese jaoks midagi ja nii hilja õhtul pole võimalik enam midagi saada.“.
Nasreddin sõnas: „Kui nad koputavad, siis lihtsalt mine ütle neile, et Nasreddini pole kodus.“
Ja kui mehed koputasid, läkski naine ja ütles „Nasreddini pole kodus.“
Nad ütlesid: „See on hämmastav, sest me tulime temaga koos ja ta läks sisse ja me pole näinud teda välja tulemas ja me istume trepil, kolmkümmend inimest – ta peab sees olema. Mine otsi ta üles. Küllap ta peidab end kuskil.“.
Naine läks tuppa. Ta küsis: „Mida teha?“
Nasreddin sattus ärevusse. Ta ütles: „Oota!“. Läks välja ja ütles. „Kuidas te küll ei taipa? Ta võis ju tagauksest välja minna!“.
Mulla Nasreddin istus kohvikus ja rääkis oma suuremeelsusest. Rääkides liialdas ta kõvasti nagu kõik teisedki, sest ta unustas, mida rääkis. Siis ütles keegi: „Nasreddin, kui sa oled nii suuremeelne, võiksid meid endale külla kutsuda. Sa pole meid kunagi sööma kutsunud. Kuidas sellega oleks?“
Nasreddin oli oli nii erutatud, et unustas täiesti oma naise. Ta ütles. “Tulge kohe praegu!“ Mida lähemale ta kodule jõudis, seda kainemaks ta sai. Siis tuli talle naine meelde ja ta hakkas kartma – tuleb kolmkümmend inimest. Maja juures ta ütles: „Oodake! Ma pean naisega rääkima. Teil on samuti naised, nii et te teate. Lihtsalt oodake. Las ma lähen esimesena sisse ja veenan teda, siis kutsun teid sisse.“. Ta läks ja kadus.
Mehed ootasid ja ootasid ja ootasid, aga mulla ei tulnud ning nad koputasid uksele. Nasreddin oli naisele täpselt ära rääkinud, mis oli juhtunud, et ta oli liiga palju suuremeelsusest pajatanud ja lõksu jäänud. Naine ütles: „Aga meil pole kolmekümne inimese jaoks midagi ja nii hilja õhtul pole võimalik enam midagi saada.“.
Nasreddin sõnas: „Kui nad koputavad, siis lihtsalt mine ütle neile, et Nasreddini pole kodus.“
Ja kui mehed koputasid, läkski naine ja ütles „Nasreddini pole kodus.“
Nad ütlesid: „See on hämmastav, sest me tulime temaga koos ja ta läks sisse ja me pole näinud teda välja tulemas ja me istume trepil, kolmkümmend inimest – ta peab sees olema. Mine otsi ta üles. Küllap ta peidab end kuskil.“.
Naine läks tuppa. Ta küsis: „Mida teha?“
Nasreddin sattus ärevusse. Ta ütles: „Oota!“. Läks välja ja ütles. „Kuidas te küll ei taipa? Ta võis ju tagauksest välja minna!“.
| und pole 23. mai 2016, kl 00.11 |
| öö. 23. mai 2016, kl 09.23 |
https://www.youtube.com/watch?v=YJ3ChumeN8s
https://www.youtube.com/watch?v=YJ3ChumeN8s
..huvitavaid palu oled kirjutanud...lugesin kõik läbi,aitäh! Oled huvitav tegelane...ma istusin arvuti taha ja tahtsin loobumisest teatada, kuid lugedes ja kuulates Teie üllitusi...loobusin.
Lükkan natukeseks loobumise edasi.
Aga kõike head Teile, und pole!:)
https://www.youtube.com/watch?v=YJ3ChumeN8s
..huvitavaid palu oled kirjutanud...lugesin kõik läbi,aitäh! Oled huvitav tegelane...ma istusin arvuti taha ja tahtsin loobumisest teatada, kuid lugedes ja kuulates Teie üllitusi...loobusin.
Lükkan natukeseks loobumise edasi.
Aga kõike head Teile, und pole!:)
| to öö 23. mai 2016, kl 14.55 |
| Loe lambaid kirjutab :D 23. mai 2016, kl 15.35 |
Unenägusid on huvitav jälgida, kui elus on perioode, mil motivatsiooni ei ole ja sihuke uina-muina on olla, siis tundub unenäomaailm isegi põnevam ja rahuldust pakkuvam olevat. Tore oleks muidugi elada nii, et uni oleks ainult kosutuseks. Tore muidugi, välja kukub, nagu alati :).
Kaunist päeva ja ikka rõõmuga edasi, eks ole :P.
Kaunist päeva ja ikka rõõmuga edasi, eks ole :P.
| und pole 23. mai 2016, kl 23.19 |
Mulla Nasreddin ratsutas eesli seljas. Eesel liikus väga tarmukalt ja eesli seljas kõlkuv mulla oli samuti väga otsusekindla näoga.
Sõber hõikas teda: „Hei, kuhu kiirustad?“.
„Ahh, sina!... Kui ausalt öelda, siis ma ei tea. Vaid sulle kui sõbrale tunnistan seda. Eeslid on ju väga tujukad elajad nagu igaüks teab... minu oma veel eriti. Kui ma hakkaksin nüüd temaga jagelema, ütleksid inimesed, et näe isegi oma eesliga ei saa ta hakkama... Nii ma lasen tal täna minna, kuhu ta ise tahab. Loom on õnnelik ja minu prestiiž ei kannata...“.
Sõber hõikas teda: „Hei, kuhu kiirustad?“.
„Ahh, sina!... Kui ausalt öelda, siis ma ei tea. Vaid sulle kui sõbrale tunnistan seda. Eeslid on ju väga tujukad elajad nagu igaüks teab... minu oma veel eriti. Kui ma hakkaksin nüüd temaga jagelema, ütleksid inimesed, et näe isegi oma eesliga ei saa ta hakkama... Nii ma lasen tal täna minna, kuhu ta ise tahab. Loom on õnnelik ja minu prestiiž ei kannata...“.
| und pole 23. mai 2016, kl 23.48 |
Juut läks Pariisi lõbumajja ja nõudis endale Isabella-nimelist tüdrukut. Talle öeldi, et Isabella on kinni, kuid kui juut lubas anda 1000 dollarit, saabus tüdruk silmapilk. Pärast huvitus tüdruk, miks klient oli soovinud just teda.
„No vaadake, ma olen Iisraelist....
„Seda küll, aga ikkagi?“
„Asi on väga lihtne. Teie vanaema elab minuga ühes majas ja saatis minuga tuhat dollarit, mida te olite temalt palunud.“
„No vaadake, ma olen Iisraelist....
„Seda küll, aga ikkagi?“
„Asi on väga lihtne. Teie vanaema elab minuga ühes majas ja saatis minuga tuhat dollarit, mida te olite temalt palunud.“
| und pole 23. mai 2016, kl 23.57 |
| Lammas siin jälle :D 24. mai 2016, kl 15.38 |
| und pole 24. mai 2016, kl 23.53 |
Jaapanis oli kaks templit, teineteise vaenlased, nagu templid on olnud aegade algusest peale. Preestrid olid teineteise suhtes nii vaenulikud, et nad isegi ei vaadanud teineteisele otsa. Kui nad tee peal vastamisi juhtusid, siis nad ei rääkinud; juba sajandeid polnud nende templite preestrid teineteisega rääkinud. Kuid mõlemal preestril oli teener – väike poiss, kes täitis väiksemaid ülesandeid. Mõlemad preestrid kartsid, et poisid on ikkagi poisid ja võivad teineteisega sõbraks saada.
Üks preester ütles oma poisile: „Pea meeles, et teine tempel on meie vaenlane. Ära kunagi teise templi poisiga räägi. Nad on ohtlikud inimesed - väldi neid nagu katku!“
Poisis tärkas huvi... sest ta oli väsinud vanade tarkade meeste kuulamisest. Ta ei saanud neist aru. Loeti imelikke pühakirju, ta ei saanud sellest keelest aru; arutleti suurte probleemide üle. Polnud kedagi, kellega mängida või jutte rääkida. Ja kui talle öeldi: „Ära kunagi räägi teise templi poisiga“, siis tärkas temas suur kiusatus. Sel päeval ei suutnud ta teise poisiga rääkimata jätta. Kui ta teda tee peal nägi, siis ta küsis: „Kuhu sa lähed?“.
Teine poiss oli pisut filosoofilise mõttelaadiga, suure filosoofia kuulamisega oli ta pisut filosoofilisemaks muutunud. Ta ütles: “Lähen? Pole kedagi, kes tuleks ja läheks! Liigun – kuhu tuul mind viib.“. Ta oli palju kordi kuulnud oma isandat ütlemas, et niimoodi elab Buddha – nagu surnud leht, mis läheb sinna, kuhu tuul ta viib. Niisiis ütles poiss: „Mind pole olemas! Pole tegijat, kuidas saaksin ma siis minna? Mis mõttetust sa räägid? Ma olen surnud leht. Tuul viib mind kuhu tahes...“.
Teine poiss oli tummaks löödud. Ta ei suutnud isegi vastata. Ta ei osanud midagi öelda. Tal oli väga piinlik ja ta tundis: „Minu isandal oli õigus, et nende inimestega ei maksa rääkida – nad on tõesti ohtlikud inimesed. Mis jutt see on? Ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“. Tegelikult ma teadsin, kuhu ta läheb, sest me mõlemad läksime turule köögivilja ostma. Lihtsast vastusest oleks piisanud.“.
Poiss läks tagasi ja ütles oma isandale: „Palun vabandust, andke andeks. Te keelasite mind, aga ma ei kuulanud sõna. Tegelikult olin ma teie keelu pärast kiusatuses. See oli esimene kord, kui ma nende ohtlike inimestega rääkisin. Ma küsisin lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“ ja ta hakkas imelikke asju rääkima: „Pole olemas minemist ega tulemist. Kes tuleb? Kes läheb? Ma olen täielik tühjus,“ ütles ta, „lihtsalt surnud leht tuules. Ja tuul viib mind kuhu tahes...“.
Õpetaja ütles.“Ma ju rääkisin sulle. Homme seisa samas kohas ja kui ta tuleb, siis küsi tema käest uuesti: „Kuhu sa lähed?“ Ja kui ta räägib neid asju, siis lihtsal ütle: „See on tõsi. Jah, sa oled surnud leht, ja mina ka. Aga kui tuul ei puhu, kuhu sa siis lähed? Kuhu sa siis võiksid minna?“ Lihtsalt ütle seda ja see paneb ta piinlikku olukorda, – ja tal peabki piinlik olema, ta tuleb võita. Me oleme pidevalt vaielnud – ja need inimesed pole suutnud meid üheski vaidluses võita. Niisiis, homme tuleb seda teha!“
Poiss tõusis varakult üles, valmistas oma vastuse ette, kordas seda mitu korda ja läks. Ta seisis samal kohal, kus teine poiss pidi üle tee minema, kordas ikka ja jälle, valmistas end ette, ja siis nägi ta teist poissi tulemas. Ta hõikas: „Hei, pea kinni!“.
Poiss seisatas. Esimene poiss küsis:“Kuhu sa lähed?“ ja lootis, et nüüd tuleb tema võimalus.
Kuid teine poiss vastas: “Sinna, kuhu jalad mind viivad.“. Ta ei maininudki tuult, ei rääkinud eimiskist ega mittetegijast ... Mis nüüd siis teha? Valmis mõeldud vastus tundus absurdne. Nüüd poleks tuulest rääkimine olnud asjakohane. Poisil hakkas häbi, et on lihtsalt rumal ja ta mõtles: „See poiss teab tõesti imelikke asju. Nüüd ta ütles: „Kuhu jalad mind viivad.“.“
Poiss läks tagasi õpetaja juurde. Õpetaja ütles: „Ma ju ütlesin sulle, et ei tohi nende inimestega rääkida! Nad on ohtlikud, see on meie sajanditepikkune kogemus. Kuid nüüd tuleb midagi ette võtta. Homme küsi: „Kuhu sa lähed?“ ja kui ta ütleb: „Sinna,kuhu jalad mind viivad,“ siis ütle talle: „Kui sul jalgu poleks, mis siis?“ Nii või teisiti tuleb tal suu kinni panna.“.“
Niisiis järgmisel päeval küsis poiss jälle: „Kuhu sa lähed?“ ja jäi vastust ootama.
Ning teine poiss vastas: „Ma lähen turule köögivilju ostma.“
Üks preester ütles oma poisile: „Pea meeles, et teine tempel on meie vaenlane. Ära kunagi teise templi poisiga räägi. Nad on ohtlikud inimesed - väldi neid nagu katku!“
Poisis tärkas huvi... sest ta oli väsinud vanade tarkade meeste kuulamisest. Ta ei saanud neist aru. Loeti imelikke pühakirju, ta ei saanud sellest keelest aru; arutleti suurte probleemide üle. Polnud kedagi, kellega mängida või jutte rääkida. Ja kui talle öeldi: „Ära kunagi räägi teise templi poisiga“, siis tärkas temas suur kiusatus. Sel päeval ei suutnud ta teise poisiga rääkimata jätta. Kui ta teda tee peal nägi, siis ta küsis: „Kuhu sa lähed?“.
Teine poiss oli pisut filosoofilise mõttelaadiga, suure filosoofia kuulamisega oli ta pisut filosoofilisemaks muutunud. Ta ütles: “Lähen? Pole kedagi, kes tuleks ja läheks! Liigun – kuhu tuul mind viib.“. Ta oli palju kordi kuulnud oma isandat ütlemas, et niimoodi elab Buddha – nagu surnud leht, mis läheb sinna, kuhu tuul ta viib. Niisiis ütles poiss: „Mind pole olemas! Pole tegijat, kuidas saaksin ma siis minna? Mis mõttetust sa räägid? Ma olen surnud leht. Tuul viib mind kuhu tahes...“.
Teine poiss oli tummaks löödud. Ta ei suutnud isegi vastata. Ta ei osanud midagi öelda. Tal oli väga piinlik ja ta tundis: „Minu isandal oli õigus, et nende inimestega ei maksa rääkida – nad on tõesti ohtlikud inimesed. Mis jutt see on? Ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“. Tegelikult ma teadsin, kuhu ta läheb, sest me mõlemad läksime turule köögivilja ostma. Lihtsast vastusest oleks piisanud.“.
Poiss läks tagasi ja ütles oma isandale: „Palun vabandust, andke andeks. Te keelasite mind, aga ma ei kuulanud sõna. Tegelikult olin ma teie keelu pärast kiusatuses. See oli esimene kord, kui ma nende ohtlike inimestega rääkisin. Ma küsisin lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“ ja ta hakkas imelikke asju rääkima: „Pole olemas minemist ega tulemist. Kes tuleb? Kes läheb? Ma olen täielik tühjus,“ ütles ta, „lihtsalt surnud leht tuules. Ja tuul viib mind kuhu tahes...“.
Õpetaja ütles.“Ma ju rääkisin sulle. Homme seisa samas kohas ja kui ta tuleb, siis küsi tema käest uuesti: „Kuhu sa lähed?“ Ja kui ta räägib neid asju, siis lihtsal ütle: „See on tõsi. Jah, sa oled surnud leht, ja mina ka. Aga kui tuul ei puhu, kuhu sa siis lähed? Kuhu sa siis võiksid minna?“ Lihtsalt ütle seda ja see paneb ta piinlikku olukorda, – ja tal peabki piinlik olema, ta tuleb võita. Me oleme pidevalt vaielnud – ja need inimesed pole suutnud meid üheski vaidluses võita. Niisiis, homme tuleb seda teha!“
Poiss tõusis varakult üles, valmistas oma vastuse ette, kordas seda mitu korda ja läks. Ta seisis samal kohal, kus teine poiss pidi üle tee minema, kordas ikka ja jälle, valmistas end ette, ja siis nägi ta teist poissi tulemas. Ta hõikas: „Hei, pea kinni!“.
Poiss seisatas. Esimene poiss küsis:“Kuhu sa lähed?“ ja lootis, et nüüd tuleb tema võimalus.
Kuid teine poiss vastas: “Sinna, kuhu jalad mind viivad.“. Ta ei maininudki tuult, ei rääkinud eimiskist ega mittetegijast ... Mis nüüd siis teha? Valmis mõeldud vastus tundus absurdne. Nüüd poleks tuulest rääkimine olnud asjakohane. Poisil hakkas häbi, et on lihtsalt rumal ja ta mõtles: „See poiss teab tõesti imelikke asju. Nüüd ta ütles: „Kuhu jalad mind viivad.“.“
Poiss läks tagasi õpetaja juurde. Õpetaja ütles: „Ma ju ütlesin sulle, et ei tohi nende inimestega rääkida! Nad on ohtlikud, see on meie sajanditepikkune kogemus. Kuid nüüd tuleb midagi ette võtta. Homme küsi: „Kuhu sa lähed?“ ja kui ta ütleb: „Sinna,kuhu jalad mind viivad,“ siis ütle talle: „Kui sul jalgu poleks, mis siis?“ Nii või teisiti tuleb tal suu kinni panna.“.“
Niisiis järgmisel päeval küsis poiss jälle: „Kuhu sa lähed?“ ja jäi vastust ootama.
Ning teine poiss vastas: „Ma lähen turule köögivilju ostma.“
| und pole 25. mai 2016, kl 00.06 |
Lisa postitus