Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 29. mai 2016, kl 21.46 |
Ärimees sõitis naisega Pariisi. Päevade viisi oli ta sunnitud saatma naist kauplustes, siis sai endale ühe vaba päeva ja läks baari. Seal tekkis tal tutvus kauni pariisitariga. Muidu laabus kõik kenasti, kuid kui jõuti rahaasjadeni, tekkis lahkheli: neiu soovis saada 50 dollarit, mees pakkus talle 10. Järgmisel õhtul läks ameeriklane oma naisega kallisse restorani ja kohtas seal sedasama pariislannat. Kui nad hetkeks omavahele jäid, ütles neiu hapult naeratades: „Näete nüüd, mida te olete saanud kümne dollari eest...“
| und pole 29. mai 2016, kl 22.03 |
Ühest India kolkakülast ehitati läbi raudtee. See avas külaelanikele, kes kusagil kaugemal polnud käinud, täiesti uue maailma. Kaks vana sõpra, kaks vanameest, otsustasid sõita rongiga suurlinna, mis asus ainult paarisaja kilomeetri kaugusel, kuid kus varem keegi nende külast polnud käinud...
Rongis pakuti müüa limonaadi – jälle midagi uut ja enneolematut. Sõbrad ostsid kahepeale pudeli. Üks jõi lonksu ja ulatas teisele. Parajasti sel ajal sööstis rong tunnelisse. Esimene sõber haaras teiselt pudeli tagasi. „Ära joo, ma jäin pimedaks!“
Linnas astusid nad sisse kõrghoonesse jaama lähedal ja jäid silmitsema lifti, teadmata, mis see on. Üks vana naine vajutas nupule. Uksed avanesid. Eit astus sisse, uksed sulgusid ja kostis mingi vaikne surin.
„Mis küll sellest naisest sai?“ hüüatas üks sõpradest kohkunult. Natukese aja pärast avanesid liftiuksed jälle ja välja astus kena noor neiu.
„Oo! Vaat see on juba midagi! Oleksin ma oma naise ka kaasa võtnud!“ õhkas teine sõber kahetsevalt.
Rongis pakuti müüa limonaadi – jälle midagi uut ja enneolematut. Sõbrad ostsid kahepeale pudeli. Üks jõi lonksu ja ulatas teisele. Parajasti sel ajal sööstis rong tunnelisse. Esimene sõber haaras teiselt pudeli tagasi. „Ära joo, ma jäin pimedaks!“
Linnas astusid nad sisse kõrghoonesse jaama lähedal ja jäid silmitsema lifti, teadmata, mis see on. Üks vana naine vajutas nupule. Uksed avanesid. Eit astus sisse, uksed sulgusid ja kostis mingi vaikne surin.
„Mis küll sellest naisest sai?“ hüüatas üks sõpradest kohkunult. Natukese aja pärast avanesid liftiuksed jälle ja välja astus kena noor neiu.
„Oo! Vaat see on juba midagi! Oleksin ma oma naise ka kaasa võtnud!“ õhkas teine sõber kahetsevalt.
| und pole 29. mai 2016, kl 22.47 |
Rippumine juuksekarva otsas
Suur tark saatis oma õpilase kuningas Janaki õukonda õppima midagi sellist, mis noormehel puudus.
Noormees ütles: „Kui sina ei oska mind õpetada, kuidas siis see Janak suudab mind õpetada? Sina oled suur tark, tema on ainult kuningas. Mida teab ta meditatsioonist ja teadlikkusest?“
Tark vastas: „Sa lihtsalt järgi minu juhtnööre. Mine tema juurde, kummarda tema ees maani; ära ole egoistlik, mõeldes, et sina oled sannyasi ja tema on lihtsalt tavaline majaperemees, et ta elab maailmas ja on maine ning sina oled spirituaalne. Unusta see kõik. Ma saadan su tema juurde midagi õppima, nii et praegu on ta sinu õpetaja. Janaki õukond ja palee annavad sulle vajaliku konteksti. Lihtsalt mine, kummarda tema ees maani. Nende mõne päeva jooksul asendab ta mind.“ Vastu tahtmist noormees läks. Ta oli brahmiin, kõrgest kastist! Ja kes oli Janak? Ta oli rikas, tal oli suur kuningriik, aga mida võiks ta brahmiinile õpetada? Brahmiinid mõtlevad alati, et nemad suudavad inimesi õpetada. Janak polnud brahmiin, vaid kšatrija, India sõjameeste kastist. Arvatakse, et nad on brahmiinidest järgmised, brahmiinid on esimesed, ülim, kõrgeim kast. Selle mehe ees maani kummardada? Seda pole kunagi varem tehtud! Brahmiini maani kummardus kšatrija ees käib indialastel üle mõistuse.
Aga õpetaja oli nii öelnud, niisiis tuli seda teha. Noormees läks vastu tahtmist ja kummardas vastu tahtmist maani. Kummardades oli ta oma õpetaja peale vihane, sest Janaki ees kummardamine tundus talle nii inetu. Õukonnas oli üks kaunis naine tantsimas ja joodi veini ning Janak istus koos seltskonnaga. Noormees tundis teravat hukkamõistu – aga kummardas ikkagi maani.
Janak naeris ja ütles: „Sul pole vaja minu ees maani kummardada, kui sinus on nii suur hukkamõist. Ja ära ole nii eelarvamuslik, enne kui sul on minuga kogemusi. Sinu õpetaja tunneb mind hästi, sellepärast saatiski ta su siia. Ta on saatnud sind midagi õppima, aga see pole õppimiseks õige viis.“
Noormees ütles: „Ma ei hooli sellest. Tema saatis mind, ma tulin, aga hommikuks lähen ma tagasi, sest ma ei usu, et võiksin siin midagi õppida. Tegelikult, kui ma sinult midagi õpin, läheb kogu mu elu raisku! Ma pole tulnud õppima veinijoomist ja kaunite naiste tantsu vahtimist ning kogu seda mõnulemist.“
Janak naeratas ja ütles. „Sa võid hommikul minna. Aga kuna sa oled nii väsinud ... siis puhka vähemalt öösel, ja hommikul võid minna. Ja kes teab - see öö võib olla kuidagi seotud õppimisega, mille pärast su õpetaja sind minu juurde saatis.“
Oli alles salapärane lugu. Kuidas võiks öö talle midagi õpetada? Aga hästi, ta pidi seal ühe öö olema, nii et polnud vaja sellest suurt numbrit teha. Ta jäi. Kuningas korraldas nii, et ta saaks lossi kõige kaunima ja luksuslikuma toa. Kuningas läks koos noormehega, hoolitses igati tema söögi ja mugavuse eest ning kui noormees oli voodisse läinud, Janak lahkus.
Kuid noormees ei saanud terve öö magada, sest nagu ta üles vaatas, nägi ta pea kohal rippumas paljastatud mõõka; see rippus peenikese niidi otsas ta pea kohal. See oli väga ohtlik, sest iga hetk võis mõõk alla kukkuda ja noormehe tappa. Ta jäi terveks ööks ärkvele, valvele, et õnnetust ära hoida, kui mõõk peaks kukkuma.
Hommikul küsis kuningas: „Kas voodi oli mugav, kas tuba oli mugav?“ Noormees ütles: “Mugav! Kõik oli mugav – aga milleks see mõõgavärk? See oli nii julm! Ma olin väsinud, olin tulnud siia jalgsi metsast oma õpetaja juurest kaugest ašramist, ja teie viskasite sellist julma nalja. Mis see siis olgu, riputada mõõk peenikese niidi otsa, nii et ma kartsin – tuleb väike tuuleiil ja ma olen läinud, minuga on lõpp, ma pole tulnud siia enesetappu sooritama.“
Kuningas ütles: „Ma tahan sinult üht asja küsida. Sa olid nii väsinud, oleksid võinud kergesti magama jääda, aga ei saanud. Mis juhtus? Oht oli suur, see oli elu ja surma küsimus. Sellepärast olid sa teadlik, ärkvel. See on minu õpetus. Sa võid minna. Või kui tahad, võid mõneks päevaks siia jääda ja mind jälgida.
Ehkki ma istusin õukonnas, kus tantsis kaunis naine, olin ma teadlik mõõgast oma pea kohal. See on nähtamatu, tema nimi on surm. Ma ei vaadanud noort naist. Just nagu sina ei suutnud nautida selle toa luksust, ei joonud mina veini. Ma olin teadlik surmast, mis võib tulla iga hetk: ma olen pidevalt surmast teadlik; seepärast olen ma ikkagi erak, kuigi elan lossis. Sinu õpetaja tunneb ja mõistab mind. Ta saab minu arusaamisest aru. Sellepärast ta saatiski su siia.“
Suur tark saatis oma õpilase kuningas Janaki õukonda õppima midagi sellist, mis noormehel puudus.
Noormees ütles: „Kui sina ei oska mind õpetada, kuidas siis see Janak suudab mind õpetada? Sina oled suur tark, tema on ainult kuningas. Mida teab ta meditatsioonist ja teadlikkusest?“
Tark vastas: „Sa lihtsalt järgi minu juhtnööre. Mine tema juurde, kummarda tema ees maani; ära ole egoistlik, mõeldes, et sina oled sannyasi ja tema on lihtsalt tavaline majaperemees, et ta elab maailmas ja on maine ning sina oled spirituaalne. Unusta see kõik. Ma saadan su tema juurde midagi õppima, nii et praegu on ta sinu õpetaja. Janaki õukond ja palee annavad sulle vajaliku konteksti. Lihtsalt mine, kummarda tema ees maani. Nende mõne päeva jooksul asendab ta mind.“ Vastu tahtmist noormees läks. Ta oli brahmiin, kõrgest kastist! Ja kes oli Janak? Ta oli rikas, tal oli suur kuningriik, aga mida võiks ta brahmiinile õpetada? Brahmiinid mõtlevad alati, et nemad suudavad inimesi õpetada. Janak polnud brahmiin, vaid kšatrija, India sõjameeste kastist. Arvatakse, et nad on brahmiinidest järgmised, brahmiinid on esimesed, ülim, kõrgeim kast. Selle mehe ees maani kummardada? Seda pole kunagi varem tehtud! Brahmiini maani kummardus kšatrija ees käib indialastel üle mõistuse.
Aga õpetaja oli nii öelnud, niisiis tuli seda teha. Noormees läks vastu tahtmist ja kummardas vastu tahtmist maani. Kummardades oli ta oma õpetaja peale vihane, sest Janaki ees kummardamine tundus talle nii inetu. Õukonnas oli üks kaunis naine tantsimas ja joodi veini ning Janak istus koos seltskonnaga. Noormees tundis teravat hukkamõistu – aga kummardas ikkagi maani.
Janak naeris ja ütles: „Sul pole vaja minu ees maani kummardada, kui sinus on nii suur hukkamõist. Ja ära ole nii eelarvamuslik, enne kui sul on minuga kogemusi. Sinu õpetaja tunneb mind hästi, sellepärast saatiski ta su siia. Ta on saatnud sind midagi õppima, aga see pole õppimiseks õige viis.“
Noormees ütles: „Ma ei hooli sellest. Tema saatis mind, ma tulin, aga hommikuks lähen ma tagasi, sest ma ei usu, et võiksin siin midagi õppida. Tegelikult, kui ma sinult midagi õpin, läheb kogu mu elu raisku! Ma pole tulnud õppima veinijoomist ja kaunite naiste tantsu vahtimist ning kogu seda mõnulemist.“
Janak naeratas ja ütles. „Sa võid hommikul minna. Aga kuna sa oled nii väsinud ... siis puhka vähemalt öösel, ja hommikul võid minna. Ja kes teab - see öö võib olla kuidagi seotud õppimisega, mille pärast su õpetaja sind minu juurde saatis.“
Oli alles salapärane lugu. Kuidas võiks öö talle midagi õpetada? Aga hästi, ta pidi seal ühe öö olema, nii et polnud vaja sellest suurt numbrit teha. Ta jäi. Kuningas korraldas nii, et ta saaks lossi kõige kaunima ja luksuslikuma toa. Kuningas läks koos noormehega, hoolitses igati tema söögi ja mugavuse eest ning kui noormees oli voodisse läinud, Janak lahkus.
Kuid noormees ei saanud terve öö magada, sest nagu ta üles vaatas, nägi ta pea kohal rippumas paljastatud mõõka; see rippus peenikese niidi otsas ta pea kohal. See oli väga ohtlik, sest iga hetk võis mõõk alla kukkuda ja noormehe tappa. Ta jäi terveks ööks ärkvele, valvele, et õnnetust ära hoida, kui mõõk peaks kukkuma.
Hommikul küsis kuningas: „Kas voodi oli mugav, kas tuba oli mugav?“ Noormees ütles: “Mugav! Kõik oli mugav – aga milleks see mõõgavärk? See oli nii julm! Ma olin väsinud, olin tulnud siia jalgsi metsast oma õpetaja juurest kaugest ašramist, ja teie viskasite sellist julma nalja. Mis see siis olgu, riputada mõõk peenikese niidi otsa, nii et ma kartsin – tuleb väike tuuleiil ja ma olen läinud, minuga on lõpp, ma pole tulnud siia enesetappu sooritama.“
Kuningas ütles: „Ma tahan sinult üht asja küsida. Sa olid nii väsinud, oleksid võinud kergesti magama jääda, aga ei saanud. Mis juhtus? Oht oli suur, see oli elu ja surma küsimus. Sellepärast olid sa teadlik, ärkvel. See on minu õpetus. Sa võid minna. Või kui tahad, võid mõneks päevaks siia jääda ja mind jälgida.
Ehkki ma istusin õukonnas, kus tantsis kaunis naine, olin ma teadlik mõõgast oma pea kohal. See on nähtamatu, tema nimi on surm. Ma ei vaadanud noort naist. Just nagu sina ei suutnud nautida selle toa luksust, ei joonud mina veini. Ma olin teadlik surmast, mis võib tulla iga hetk: ma olen pidevalt surmast teadlik; seepärast olen ma ikkagi erak, kuigi elan lossis. Sinu õpetaja tunneb ja mõistab mind. Ta saab minu arusaamisest aru. Sellepärast ta saatiski su siia.“
| und pole 30. mai 2016, kl 22.47 |
Suur filosoof ja maailmakuulus matemaatik on lennuki pardal. Matemaatik istub ja mõtleb suurtest matemaatilistest probleemidest, kui kaptenilt tuleb äkki teade: „Ma vabandan väikese viivituse pärast. Mootor number üks on rivist väljas ja me lendame kolme mootoriga.“.
Umbes kümne minuti pärast tuleb teine teade: „Ma kardan, et viivitus venib veelgi pikemaks – mootorid number kaks ja kolm on rivist väljas ja ainult number neli töötab.“.
Filosoof pöördub oma naabri poole ja ütleb: „Issanda vits! Kui see ka rivist välja langeb, siis me oleme siin üleval terve öö.“.
Umbes kümne minuti pärast tuleb teine teade: „Ma kardan, et viivitus venib veelgi pikemaks – mootorid number kaks ja kolm on rivist väljas ja ainult number neli töötab.“.
Filosoof pöördub oma naabri poole ja ütleb: „Issanda vits! Kui see ka rivist välja langeb, siis me oleme siin üleval terve öö.“.
| und pole 30. mai 2016, kl 23.20 |
Katoliiklane, protestant ja juut rääkisid sõbraga, kes ütles, et talle anti elada veel kuus kuud.
„Mida sina teeksid,“ küsis mees katoliiklaselt, „kui su arst ütleks, et sul on jäänud elada kuus kuud?“
„Ah!“ ütles katoliiklane, „Ma annaksin kõik kirikule, mis mul on, käiksin igal pühapäeval armulaual ja loeksin pidevalt maarjapalvet.“
„Ja sina?“ küsis mees protestandilt.
„Ma müüksin kõik ära ja läheksin ümbermaailmakruiisile ning tunneksin end hästi.“
„Ja sina?“ küsis ta juudilt.
„Mina? Ma läheksin teise arsti juurde.“
„Mida sina teeksid,“ küsis mees katoliiklaselt, „kui su arst ütleks, et sul on jäänud elada kuus kuud?“
„Ah!“ ütles katoliiklane, „Ma annaksin kõik kirikule, mis mul on, käiksin igal pühapäeval armulaual ja loeksin pidevalt maarjapalvet.“
„Ja sina?“ küsis mees protestandilt.
„Ma müüksin kõik ära ja läheksin ümbermaailmakruiisile ning tunneksin end hästi.“
„Ja sina?“ küsis ta juudilt.
„Mina? Ma läheksin teise arsti juurde.“
| und pole 30. mai 2016, kl 23.31 |
Kord kogunenud kuradid nõu pidama, kuidas oleks kergem kogu see maailm kihva keerata. Küll lubas üks minna ja külvata hävingut, teine teha inimesed hästi ahneks ja piitsutada üles nende muidki ihasid, kuid koosoleku juhataja raputas vaid pead.
Siis astus esile üks eriliselt libekeelne kurat ja kõneles: „Mina lähen ja räägin inimestele, et see, mida nad on kuulnud vaimulikust elust ja valgustatuse poole pürgimisest on kõik täiesti õige, kuid kiiret sellega pole, väga hästi võib selle ka homseni edasi lükata. Niisuguseid asju lükkavad inimesed isegi meelsasti edasi, kuna neile tundub ikka, et hetkel on midagi vajalikumat teha – ja kui neile seda veel kõrva sosistada....“
Koosoleku juhatajale meeldis see mõte väga ja ta ütles: „Just sina lähed maa peale ja teed selle mõtte teoks!“.
Siis astus esile üks eriliselt libekeelne kurat ja kõneles: „Mina lähen ja räägin inimestele, et see, mida nad on kuulnud vaimulikust elust ja valgustatuse poole pürgimisest on kõik täiesti õige, kuid kiiret sellega pole, väga hästi võib selle ka homseni edasi lükata. Niisuguseid asju lükkavad inimesed isegi meelsasti edasi, kuna neile tundub ikka, et hetkel on midagi vajalikumat teha – ja kui neile seda veel kõrva sosistada....“
Koosoleku juhatajale meeldis see mõte väga ja ta ütles: „Just sina lähed maa peale ja teed selle mõtte teoks!“.
| und pole 30. mai 2016, kl 23.50 |
Ühel päeval oli mulla Nasreddin väga mures, sügavas mõttes. Igaüks, kes tema nägu nägi, sai aru, et ta on kadunud kusagile oma mõtetesse, et ta on suure pinge all ja mures.
Tema naine oli sellest häiritud. Ta küsis: „Mis sinuga lahti on, Nasreddin? Mida sa mõtled? Mis probleem see on, mille üle sa muretsed?“
Mulla ütles: „See on õige olulisem probleem. Ma mõtlen, kuidas inimene teab, et ta on surnud. Kui ma suren, siis kuidas ma aru saan, et ma surnud olen – kui ma ei tunne surma ära. Äratundmine tähendab seda, et oled midagi enne tundnud.
Ma näen sind ja saan aru, et oled A, B või C, sest ma tunnen sind. Surma ma ei tunne,“ ütles mulla Nasreddin. „Ja kui see tuleb, kuidas ma ta ära tunnen? See on küsimus ja ma olen väga mures. Kui ma surnud olen, ei saa ma kelleltki teiselt küsida, see uks on samuti kinni. Ma ei saa ühestki pühakirjast järele vaadata, ükski õpetaja ei saa mind kuidagi aidata.“
Naine naeris ja ütles: „Sa muretsed ilmaasjata. Kui surm tuleb, teab inimene seda otsekohe. Kui surm sinu juurde tuleb, siis tead sa seda, sest sa lähed täiesti külmaks, jääkülmaks.“ Mulla tundis kergendust – märk, võti oli tal käes.
Kahe-kolme kuu pärast tegi ta metsas puid. Oli talvehommik ja väljas oli külm. Ta märkas, et käed on külmad ja äkki talle meenus. Ta ütles: „Hästi! Nüüd tuleb surm ja ma olen kodust nii kaugel, et ei saa seda kellelegi öelda. Mis ma nüüd teen? Ma unustasin naiselt küsida. Ta rääkis, kuidas inimene end tunneb, aga mida peaks tegema, kui surm tuleb? Siin pole kedagi ja nii külm on.“.
Siis turgatas talle üks mõte pähe. Ta oli näinud paljusid surnud inimesi, niisiis ta mõtles: „Tuleks pikali heita.“ See oli ainus asi, mida ta oli surnute puhul tähele pannud ja ta heitis pikali. Muidugi hakkas tal veel külmem – surm on ju tulemas! Eesel puhkas tema kõrval puu all. Kaks hunti, arvates, et mulla on surnud, läksid eeslile kallale.
Mulla tegi silmad lahti, nägi seda ja arvas: „Surnud inimesed ei saa midagi teha. Oleks ma elus olnud, siis, hundid, te poleks saanud minu eesli suhtes endale sellist vabadust võtta. Aga nüüd ei saa ma midagi teha. Pole kuskil kuulda olnud, et surnud inimesed midagi teeksid. Ma võin ainult pealt vaadata.“
---
Niisamuti kui te ei saa korraga olla surnud ja elus või unes ja ärkvel, ei saa te korraga mõelda ja vaadelda.
Tema naine oli sellest häiritud. Ta küsis: „Mis sinuga lahti on, Nasreddin? Mida sa mõtled? Mis probleem see on, mille üle sa muretsed?“
Mulla ütles: „See on õige olulisem probleem. Ma mõtlen, kuidas inimene teab, et ta on surnud. Kui ma suren, siis kuidas ma aru saan, et ma surnud olen – kui ma ei tunne surma ära. Äratundmine tähendab seda, et oled midagi enne tundnud.
Ma näen sind ja saan aru, et oled A, B või C, sest ma tunnen sind. Surma ma ei tunne,“ ütles mulla Nasreddin. „Ja kui see tuleb, kuidas ma ta ära tunnen? See on küsimus ja ma olen väga mures. Kui ma surnud olen, ei saa ma kelleltki teiselt küsida, see uks on samuti kinni. Ma ei saa ühestki pühakirjast järele vaadata, ükski õpetaja ei saa mind kuidagi aidata.“
Naine naeris ja ütles: „Sa muretsed ilmaasjata. Kui surm tuleb, teab inimene seda otsekohe. Kui surm sinu juurde tuleb, siis tead sa seda, sest sa lähed täiesti külmaks, jääkülmaks.“ Mulla tundis kergendust – märk, võti oli tal käes.
Kahe-kolme kuu pärast tegi ta metsas puid. Oli talvehommik ja väljas oli külm. Ta märkas, et käed on külmad ja äkki talle meenus. Ta ütles: „Hästi! Nüüd tuleb surm ja ma olen kodust nii kaugel, et ei saa seda kellelegi öelda. Mis ma nüüd teen? Ma unustasin naiselt küsida. Ta rääkis, kuidas inimene end tunneb, aga mida peaks tegema, kui surm tuleb? Siin pole kedagi ja nii külm on.“.
Siis turgatas talle üks mõte pähe. Ta oli näinud paljusid surnud inimesi, niisiis ta mõtles: „Tuleks pikali heita.“ See oli ainus asi, mida ta oli surnute puhul tähele pannud ja ta heitis pikali. Muidugi hakkas tal veel külmem – surm on ju tulemas! Eesel puhkas tema kõrval puu all. Kaks hunti, arvates, et mulla on surnud, läksid eeslile kallale.
Mulla tegi silmad lahti, nägi seda ja arvas: „Surnud inimesed ei saa midagi teha. Oleks ma elus olnud, siis, hundid, te poleks saanud minu eesli suhtes endale sellist vabadust võtta. Aga nüüd ei saa ma midagi teha. Pole kuskil kuulda olnud, et surnud inimesed midagi teeksid. Ma võin ainult pealt vaadata.“
---
Niisamuti kui te ei saa korraga olla surnud ja elus või unes ja ärkvel, ei saa te korraga mõelda ja vaadelda.
| und pole 31. mai 2016, kl 00.19 |
| öö. 31. mai 2016, kl 15.40 |
| und pole 31. mai 2016, kl 23.05 |
Räägin loo sellest, kuidas ajakirjanik suri ja jõudis paradiisi väravate juurde. Ajakirjanikud ei tohiks sinna minna – kuidas see juhtus, ma ei tea. Väravavaht vaatas teda ja ütles: “Kas sa oled ajakirjanik?“.
Mees vastas: „Muidugi, ning pressiesindajana lubatakse mind igale poole. Lase mind sisse.“.
Väravavaht ütles: „Sellega on probleem. Esiteks, paradiisis pole meil ühtki ajalehte, sest siin pole mingeid uudiseid... ei kuritegusid, ei joodikuid, ei vägistamisi. Siin on ainult pühakud, kuivatatud, külmutatud ühest igavikust teise. Mis uudiseid siin on? Meil on kümne ajakirjaniku kvoot, aga see on algusest peale täis olnud. Sa pead minema teise värava juurde teisel pool teed.“.
Ajakirjanik ütles: „Kas sa võiksid mulle väikese teene teha? Ma lahkun 24 tunni pärast, aga anna mulle võimalus vähemalt ringi vaadata. Kui sa ei saa mulle anda alalist, residendi rohelist kaarti, las ma siis teen 24-tunnise ekskursiooni. Seda pole palju palutud. Kuna ma tulen nii kaugelt, halasta mu peale. Ja anna mulle lubadus, kui ma suudan üht ajakirjanikku veenda enda asemel põrgusse minema, kas sa siis lased mul siia jääda?“.
Väravavaht ütles: „Pole probleemi. Kui sa suudad kedagi veenda mujale minema, siis võid sa tema koha endale saada. Meil on ükskõik, kümme on kvoot.“.
Mees ütles: „Siis anna mulle need 24 tundi.“.
Ta läks sisse ja hakkas vestlema kõigiga, keda kohtas. „Kas olete kuulnud, et põrgus hakkab ilmuma uus päevaleht, kõige suurem, mis kunagi on ilmunud? Ja neil on vaja peatoimetajat, toimetajaid ja kõiksugu ajakirjanikke... kas te pole kuulnud?“
Teised vastasid: „Meie pole midagi kuulnud, aga see on suurepärane. Selles neetud kohas ilmus ainult üks ajalehenumber, ammu enne aegade algust, aga sellest ajast saadik pole midagi juhtunud. Niisiis, me oleme seda esimest numbrit pidevalt lugenud, mis meil muud üle jääb? Uus ajaleht, see kõlab hästi!“.
Kõik kümme ajakirjanikku olid ärevil. Järgmisel päeval, pärast 24. tundi, läks ajakirjanik värava juurde tagasi. Väravavaht sulges kiiresti värava ja ütles: „Jää sisse.“.
Mees küsis: „Miks?“.
Väravavaht ütles: „Sa oled üks kaval tegelane. Kõik need kümme on teise kohta läinud, nüüd ma ei saa sinul enam minna lasta. Siin peab olema vähemalt üks ajakirjanik.“.
Ajakirjanik lausus: „Aga ma ei saa siia jääda! Sa pead mul minna laskma!“.
Väravavaht ütles: „Kas sa oled hull? Sina levitasid juttu, mis on absoluutselt vale. Neil tekkis mõte, et nad saavad põrgus suurepärased töökohad, ja sattusid vaimustusse – aga miks sina tahad ära minna?“.
Mees vastas:“ Kes teab, seal võib midagi olla. Ma ei saa siia jääda, ma jään sellest ilma. Igal juhul sa ei saa mind takistada, sest ma ei tohiks siin olla, ma olen ainult 24-tunni turist. Pea meeles, see oli meie algne kokkulepe – 24 tundi olen siin ja siis lähen välja. Sa ei saa mind peatada – sa ei saa oma sõna murda.“.
Aga väravavaht püüdis endale kindlaks jääda. „Sa oled kuulujutte levitanud ja see on absoluutselt vale. Ära too mulle häda kaela, sest ülemused, bürokraatia küsib minult: „Kus on kõik need kümme ajakirjanikku?“. Aeg-ajalt korraldatakse rahvaloendusi ja siis öeldakse: „Mitte ühtki ajakirjanikku? Kogu kvoot on kadunud? Kuhu nad läksid? Ma võin neile vähemalt näidata meest, kes neid põgenema veenis. Ja et kunagi varem pole seda juhtunud – keegi põgeneb paradiisist põrgusse - , siis ei hoia me väravaid seestpoolt lukus. Keegi ei põgene kunagi, igaüks võib värava lahti teha ja välja vaadata, sellega pole mingit probleemi. Kes tahab põrgusse minna? Ja kolmandat kohta pole olemas. Nii et väravad olid nagu alati avatud ja nad põgenesid. Nad ütlesid mulle lihtsalt: „Head aega, me ei tule enam tagasi.“.
Ma ei saa sul minna lasta.
Aga ajakirjanik oli kangekaelne. Ta ütles: „Siis lähen otsekohe ülemuste juurde ja teen asja selgeks – mul pole õigust siin olla, mul pole rohelist kaarti – ma olen lihtsalt turist ja – väravavaht ei lase mul välja minna. Sa oled sooritanud kaks kuritegu: esiteks lasid sa mu sisse ja teiseks ei lase sa mind välja.“.
Väravavaht sai aru, et mehel oli täiesti õigus. Ta ütles: „Hästi, mine. Rahvaloendus võtab terve igaviku – kõik võtab siin terve igaviku. Vahepeal ehk ilmub mõni teine ajakirjanik. Aga see on imelik, et sa oled veendunud kuulujutus, mille sa ise lendu lasid.“.
Mees ütles: „Kui kümme ajakirjanikku seda usub, siis peab selles midagi olema. Mingi osa sellest peab tõsi olema, kuidas sa muidu veenad kümmet ajakirjanikku paradiisist põrgusse minema? Selles on kindlasti mingi osa tõtt.“.
Mees vastas: „Muidugi, ning pressiesindajana lubatakse mind igale poole. Lase mind sisse.“.
Väravavaht ütles: „Sellega on probleem. Esiteks, paradiisis pole meil ühtki ajalehte, sest siin pole mingeid uudiseid... ei kuritegusid, ei joodikuid, ei vägistamisi. Siin on ainult pühakud, kuivatatud, külmutatud ühest igavikust teise. Mis uudiseid siin on? Meil on kümne ajakirjaniku kvoot, aga see on algusest peale täis olnud. Sa pead minema teise värava juurde teisel pool teed.“.
Ajakirjanik ütles: „Kas sa võiksid mulle väikese teene teha? Ma lahkun 24 tunni pärast, aga anna mulle võimalus vähemalt ringi vaadata. Kui sa ei saa mulle anda alalist, residendi rohelist kaarti, las ma siis teen 24-tunnise ekskursiooni. Seda pole palju palutud. Kuna ma tulen nii kaugelt, halasta mu peale. Ja anna mulle lubadus, kui ma suudan üht ajakirjanikku veenda enda asemel põrgusse minema, kas sa siis lased mul siia jääda?“.
Väravavaht ütles: „Pole probleemi. Kui sa suudad kedagi veenda mujale minema, siis võid sa tema koha endale saada. Meil on ükskõik, kümme on kvoot.“.
Mees ütles: „Siis anna mulle need 24 tundi.“.
Ta läks sisse ja hakkas vestlema kõigiga, keda kohtas. „Kas olete kuulnud, et põrgus hakkab ilmuma uus päevaleht, kõige suurem, mis kunagi on ilmunud? Ja neil on vaja peatoimetajat, toimetajaid ja kõiksugu ajakirjanikke... kas te pole kuulnud?“
Teised vastasid: „Meie pole midagi kuulnud, aga see on suurepärane. Selles neetud kohas ilmus ainult üks ajalehenumber, ammu enne aegade algust, aga sellest ajast saadik pole midagi juhtunud. Niisiis, me oleme seda esimest numbrit pidevalt lugenud, mis meil muud üle jääb? Uus ajaleht, see kõlab hästi!“.
Kõik kümme ajakirjanikku olid ärevil. Järgmisel päeval, pärast 24. tundi, läks ajakirjanik värava juurde tagasi. Väravavaht sulges kiiresti värava ja ütles: „Jää sisse.“.
Mees küsis: „Miks?“.
Väravavaht ütles: „Sa oled üks kaval tegelane. Kõik need kümme on teise kohta läinud, nüüd ma ei saa sinul enam minna lasta. Siin peab olema vähemalt üks ajakirjanik.“.
Ajakirjanik lausus: „Aga ma ei saa siia jääda! Sa pead mul minna laskma!“.
Väravavaht ütles: „Kas sa oled hull? Sina levitasid juttu, mis on absoluutselt vale. Neil tekkis mõte, et nad saavad põrgus suurepärased töökohad, ja sattusid vaimustusse – aga miks sina tahad ära minna?“.
Mees vastas:“ Kes teab, seal võib midagi olla. Ma ei saa siia jääda, ma jään sellest ilma. Igal juhul sa ei saa mind takistada, sest ma ei tohiks siin olla, ma olen ainult 24-tunni turist. Pea meeles, see oli meie algne kokkulepe – 24 tundi olen siin ja siis lähen välja. Sa ei saa mind peatada – sa ei saa oma sõna murda.“.
Aga väravavaht püüdis endale kindlaks jääda. „Sa oled kuulujutte levitanud ja see on absoluutselt vale. Ära too mulle häda kaela, sest ülemused, bürokraatia küsib minult: „Kus on kõik need kümme ajakirjanikku?“. Aeg-ajalt korraldatakse rahvaloendusi ja siis öeldakse: „Mitte ühtki ajakirjanikku? Kogu kvoot on kadunud? Kuhu nad läksid? Ma võin neile vähemalt näidata meest, kes neid põgenema veenis. Ja et kunagi varem pole seda juhtunud – keegi põgeneb paradiisist põrgusse - , siis ei hoia me väravaid seestpoolt lukus. Keegi ei põgene kunagi, igaüks võib värava lahti teha ja välja vaadata, sellega pole mingit probleemi. Kes tahab põrgusse minna? Ja kolmandat kohta pole olemas. Nii et väravad olid nagu alati avatud ja nad põgenesid. Nad ütlesid mulle lihtsalt: „Head aega, me ei tule enam tagasi.“.
Ma ei saa sul minna lasta.
Aga ajakirjanik oli kangekaelne. Ta ütles: „Siis lähen otsekohe ülemuste juurde ja teen asja selgeks – mul pole õigust siin olla, mul pole rohelist kaarti – ma olen lihtsalt turist ja – väravavaht ei lase mul välja minna. Sa oled sooritanud kaks kuritegu: esiteks lasid sa mu sisse ja teiseks ei lase sa mind välja.“.
Väravavaht sai aru, et mehel oli täiesti õigus. Ta ütles: „Hästi, mine. Rahvaloendus võtab terve igaviku – kõik võtab siin terve igaviku. Vahepeal ehk ilmub mõni teine ajakirjanik. Aga see on imelik, et sa oled veendunud kuulujutus, mille sa ise lendu lasid.“.
Mees ütles: „Kui kümme ajakirjanikku seda usub, siis peab selles midagi olema. Mingi osa sellest peab tõsi olema, kuidas sa muidu veenad kümmet ajakirjanikku paradiisist põrgusse minema? Selles on kindlasti mingi osa tõtt.“.
| und pole 31. mai 2016, kl 23.39 |
Lisa postitus