Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 04. juuni 2016, kl 23.41 |
Diogenes elas alasti, sest nagu ta ütles: "Inimene on sündinud alasti ja muutub nõrgemaks kui on riietega kaitstud.". Ta oli tugev mees.
Neli meest, kes inimesi röövisid ja neid turul orjadeks müüsid, mõtlesid: „See on hea saak, see mees võib meile palju raha tuua. Me oleme palju orje müünud, aga keegi neist pole olnud nii tugev, nii ilus, nii noor. Me võime tema eest saada hinna, mis me küsime ja turuplatsil tuleb veel suur võistlus kui me selle mehe müügiks välja paneme,“ mõtlesid nad. „Aga neljakesi me teda küll kätte ei saa. Ta võib üksi meid kõiki maha lüüa.“
Diogenes kuulis, mida mehed temast rääkisid. Ta istus jõe ääres puu all ja nautis jahedat õhtutuult ning puu taga pidasid need neli meest plaani, mida teha.
Diogenes ütles: „Ärge muretsege. Tulge siia! Te ei pea muretsema, et ma teid ära tapan, ma ei tapa kunagi kedagi. Ja te ei pea muretsema, et ma vastu hakkan või võitlen – ei. Ma ei võitle millegagi, ma ei hakka kellelegi vastu. Te tahate mind orjaks müüa?“
Häbistatud ja hirmul olid need neli meest ja ütlesid: „Seda me mõtlesime jah. Me oleme vaesed ... kui sa tahaksid?“
Diogenes ütles. „Muidugi tahan. Kui ma võin teid teie vaesuses kuidagi aidata, siis on tore.“
Niisiis tõid nad ahelad. Diogenes ütles: "Visake need jõkke, mind need ei pea. Ma kõnnin teie ees. Ma ei usu millegi eest põgenemisse. Tegelikult hakkab mulle see mõte huvi pakkuma, saada maha müüdud, seista kõrgel poodiumil ja sajad inimesed tahavad mind endale saada. Ma olen sellest oksjonist elevil – ma tulen!“
Neli meest hakkasid veel rohkem kartma: see mees pole mitte ainult tugev ja ilus, ta näib olevat ka hull, ta võib olla ohtlik. Aga nüüd polnud neil enam taganemisteed. Ta ütles: „Kui te püüate põgeneda, siis riskite oma eluga. Järgnege mulle, kõik neli. Pange mind turul poodiumile.“
Nad järgnesid talle vastutahtmist. Nad tahtsid teda viia, aga ta läks nende ees! Kas tabate tuuma? Isegi sellises olukorras võttis ta enda eest vastutuse. Ta oli vaba mees isegi sellises olukorras, kus inimesed pidasid vandenõu ja püüdsid teda turuplatsil maha müüa, mis on kõige inetum asi, mis võib kellegagi juhtuda – et teda müüakse nagu mõnda asja, enampakkumisel.
Ent ta ütles neile meestele: „Ärge kartke ja ärge püüdke põgeneda. Te olete andnud mulle suurepärase idee ja ma olen teile tänulik. Ma vastutan ise, ma lähen turuplatsile. Teie panete mu oksjonile.“
Mis inimene see selline küll on, mõtlesid mehed. Kuid tagasiteed nüüd enam polnud, niisiis nad järgnesid talle. Ja kui ta pandi kõrgele poodiumile, et kõik võiksid teda näha, siis võttis maad vaikus, nii et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Inimesed polnud seal kunagi näinud nii heade proportsioonidega kaunist keha – nagu terasest tehtud, tugevat.
Enne kui oksjonipidaja sai midagi öelda, teatas Diogenes: „Kuulake inimesed! Siin on isand, et müüa teda mis tahes orjale, sest need neli vaest meest vajavad raha. Paljud inimesed olid huvitatud, ent lõpuks anti neile neljale mehele summa, mis oli suurem igast varemkuuldud summast. Diogenes ütles neile: „Kas te olete nüüd õnnelikud? Te võite nüüd minna ja mina lähen koos selle orjaga.“
Teel lossi, kui nad kaarikuga sõitsid, ütles kuningas Diogenesele. „Kas sa oled hull? Sa pead end isandaks? Mina olen kuningas ja mind pead sa orjaks?“
Diogenes ütles. „Jah, ja mitte mina pole hull, vaid sina oled hull. Ma võin seda kohe praegu tõestada.“ Kaariku tagaosas oli kuniganna. Diogenes ütles: „Sinu kuninganna on minust juba huvitatud, ta on sinuga lõpetanud. Isandat osta on ohtlik.“
Kuningas oli rabatud. Muidugi polnud ta Diogenesega võrreldav. Ta võttis mõõga välja ja küsis kuningannalt: „Kas see on tõsi, mida ta räägib? Kui sa tõtt räägid, siis on su elu päästetud – ma luban seda. Aga kui sa tõtt ei räägi ja ma hiljem sellest teada saan, sisi raiun sul pea otsast.“
Kuniganna oli hirmul, aga ütles: "See on tõsi. Temaga võrreldes pole sa mitte midagi. Ma olen võlutud, sellel mehel on võluvõim. Sina oled temaga võrreldes lihtsalt vaene mees. See on tõsi.“
Muidugi peatas kuningas kaariku ja ütles Diogenesele: „Kasi siit kaarikust välja. Ma lasen su vabaks, ma ei taha oma lossis sellist riski võtta.“
Diogenes ütles: „Tänan sind. Ma olen inimene, kellest ei saa orja teha ja sel lihtsal põhjusel, et ma võtan kogu vastutuse enda peale. Ma pole lasknud neil neljal mehel, kes mu siia tõid, end süüdi tunda – nemad ei toonud mind, ma tulin vabatahtlikult. Nad on ilmselt tänulikud. Ja see on sinu kaarik, kui sa tahad, et ma välja läheksin, siis on väga hästi. Ma pole kaarikutega üldse harjunud, mu jalad on küllalt tugevad. Ma olen alasti ja see kuldne kaarik ei sobi minuga kokku.“
Neli meest, kes inimesi röövisid ja neid turul orjadeks müüsid, mõtlesid: „See on hea saak, see mees võib meile palju raha tuua. Me oleme palju orje müünud, aga keegi neist pole olnud nii tugev, nii ilus, nii noor. Me võime tema eest saada hinna, mis me küsime ja turuplatsil tuleb veel suur võistlus kui me selle mehe müügiks välja paneme,“ mõtlesid nad. „Aga neljakesi me teda küll kätte ei saa. Ta võib üksi meid kõiki maha lüüa.“
Diogenes kuulis, mida mehed temast rääkisid. Ta istus jõe ääres puu all ja nautis jahedat õhtutuult ning puu taga pidasid need neli meest plaani, mida teha.
Diogenes ütles: „Ärge muretsege. Tulge siia! Te ei pea muretsema, et ma teid ära tapan, ma ei tapa kunagi kedagi. Ja te ei pea muretsema, et ma vastu hakkan või võitlen – ei. Ma ei võitle millegagi, ma ei hakka kellelegi vastu. Te tahate mind orjaks müüa?“
Häbistatud ja hirmul olid need neli meest ja ütlesid: „Seda me mõtlesime jah. Me oleme vaesed ... kui sa tahaksid?“
Diogenes ütles. „Muidugi tahan. Kui ma võin teid teie vaesuses kuidagi aidata, siis on tore.“
Niisiis tõid nad ahelad. Diogenes ütles: "Visake need jõkke, mind need ei pea. Ma kõnnin teie ees. Ma ei usu millegi eest põgenemisse. Tegelikult hakkab mulle see mõte huvi pakkuma, saada maha müüdud, seista kõrgel poodiumil ja sajad inimesed tahavad mind endale saada. Ma olen sellest oksjonist elevil – ma tulen!“
Neli meest hakkasid veel rohkem kartma: see mees pole mitte ainult tugev ja ilus, ta näib olevat ka hull, ta võib olla ohtlik. Aga nüüd polnud neil enam taganemisteed. Ta ütles: „Kui te püüate põgeneda, siis riskite oma eluga. Järgnege mulle, kõik neli. Pange mind turul poodiumile.“
Nad järgnesid talle vastutahtmist. Nad tahtsid teda viia, aga ta läks nende ees! Kas tabate tuuma? Isegi sellises olukorras võttis ta enda eest vastutuse. Ta oli vaba mees isegi sellises olukorras, kus inimesed pidasid vandenõu ja püüdsid teda turuplatsil maha müüa, mis on kõige inetum asi, mis võib kellegagi juhtuda – et teda müüakse nagu mõnda asja, enampakkumisel.
Ent ta ütles neile meestele: „Ärge kartke ja ärge püüdke põgeneda. Te olete andnud mulle suurepärase idee ja ma olen teile tänulik. Ma vastutan ise, ma lähen turuplatsile. Teie panete mu oksjonile.“
Mis inimene see selline küll on, mõtlesid mehed. Kuid tagasiteed nüüd enam polnud, niisiis nad järgnesid talle. Ja kui ta pandi kõrgele poodiumile, et kõik võiksid teda näha, siis võttis maad vaikus, nii et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Inimesed polnud seal kunagi näinud nii heade proportsioonidega kaunist keha – nagu terasest tehtud, tugevat.
Enne kui oksjonipidaja sai midagi öelda, teatas Diogenes: „Kuulake inimesed! Siin on isand, et müüa teda mis tahes orjale, sest need neli vaest meest vajavad raha. Paljud inimesed olid huvitatud, ent lõpuks anti neile neljale mehele summa, mis oli suurem igast varemkuuldud summast. Diogenes ütles neile: „Kas te olete nüüd õnnelikud? Te võite nüüd minna ja mina lähen koos selle orjaga.“
Teel lossi, kui nad kaarikuga sõitsid, ütles kuningas Diogenesele. „Kas sa oled hull? Sa pead end isandaks? Mina olen kuningas ja mind pead sa orjaks?“
Diogenes ütles. „Jah, ja mitte mina pole hull, vaid sina oled hull. Ma võin seda kohe praegu tõestada.“ Kaariku tagaosas oli kuniganna. Diogenes ütles: „Sinu kuninganna on minust juba huvitatud, ta on sinuga lõpetanud. Isandat osta on ohtlik.“
Kuningas oli rabatud. Muidugi polnud ta Diogenesega võrreldav. Ta võttis mõõga välja ja küsis kuningannalt: „Kas see on tõsi, mida ta räägib? Kui sa tõtt räägid, siis on su elu päästetud – ma luban seda. Aga kui sa tõtt ei räägi ja ma hiljem sellest teada saan, sisi raiun sul pea otsast.“
Kuniganna oli hirmul, aga ütles: "See on tõsi. Temaga võrreldes pole sa mitte midagi. Ma olen võlutud, sellel mehel on võluvõim. Sina oled temaga võrreldes lihtsalt vaene mees. See on tõsi.“
Muidugi peatas kuningas kaariku ja ütles Diogenesele: „Kasi siit kaarikust välja. Ma lasen su vabaks, ma ei taha oma lossis sellist riski võtta.“
Diogenes ütles: „Tänan sind. Ma olen inimene, kellest ei saa orja teha ja sel lihtsal põhjusel, et ma võtan kogu vastutuse enda peale. Ma pole lasknud neil neljal mehel, kes mu siia tõid, end süüdi tunda – nemad ei toonud mind, ma tulin vabatahtlikult. Nad on ilmselt tänulikud. Ja see on sinu kaarik, kui sa tahad, et ma välja läheksin, siis on väga hästi. Ma pole kaarikutega üldse harjunud, mu jalad on küllalt tugevad. Ma olen alasti ja see kuldne kaarik ei sobi minuga kokku.“
| Lambake 04. juuni 2016, kl 23.53 |
Kui ma oma sisetunnet kuulan ja usaldan, siis panen alati täppi. Aga kui lasen kahtlustel end kõigutada, siis lähen rappa. Unenäod on veel omaette teema :D. Nägin muide unes, et üks isik kirjutas miski teksti heledale taustale. Ja järgmisel päeval olid Sina siin oma pikke tekste kirjutamas :D. Müstika ikka isegi minusuguse spirituaalse inimese jaoks nagu ma olen :D.
Kuidas Su endaga on, usaldad oma (sise)tundeid?
Ma nüüd Su tekste tagantjärgi lugema põnevusega :P
Kuidas Su endaga on, usaldad oma (sise)tundeid?
Ma nüüd Su tekste tagantjärgi lugema põnevusega :P
| und pole 05. juuni 2016, kl 00.00 |
| Lambake 05. juuni 2016, kl 00.01 |
| und pole 05. juuni 2016, kl 00.12 |
| und pole 05. juuni 2016, kl 00.29 |
See lugu juhtus Hiinas palju sajandeid tagasi.
Laozi sai väga kuulsaks, ta oli tark mees, kahtlemata üks targemaid inimesi üldse. Hiina keiser palus teda väga alandlikult, et ta hakkaks ülemkohust juhatama, sest keegi poleks osanud riigi seadustega paremini ringi käia kui tema. Laozi püüdis keisrit veenda: „Mina pole õige inimene!“, aga keiser käis muudkui peale.
Laozi ütles: „Kui sa mind ei kuula .... ma veedan ühe päeva kohtus ja siis sa veendud, et ma pole õige inimene, sest süsteem on vale. Tagasihoidlikkusest ei rääkinud ma sulle tõtt. Kas olen mina või on sinu seadus, sinu kord ja sinu ühiskond. Niisiis ... teeme proovi.“
Esimesel päeval toodi kohtu ette varas, kes oli varastanud peaaegu poole pealinna kõige rikkama mehe varandusest. Laozi kuulas asja arutamist ja ütles siis, et mõlemad, rikas mees ja varas, peavad kuueks kuuks vangi minema.
Rikas mees ütles: „Mis sa räägid?“ Minult on varastatud, mind on paljaks röövitud – mis õiglus see on, et sa saadad mind vanglasse sama pikaks ajaks kui varga?“
Laozi ütles: „Ma olen varga suhtes kindlasti ebaõiglane. Sinul oleks rohkem vaja vangis olla sest sa oled endale nii palju raha kogunud, jätnud nii paljud inimesed rahast ilma ... tuhanded inimesed on jalge alla tallatud ja sina muudkui kogud ja kogud raha. Milleks? Just sinu ahnus loobki selliseid vargaid. Sina vastutad selle eest. Esimese kuriteo sooritasid sina.“
Laozi loogika on täiesti selge. Senikaua kuni on nii palju vaeseid ja vaid mõned rikkad, ei saa vargaid peatada. Ainus viis nende peatamiseks on luua ühiskond, kus kõigil on piisavalt, et oma vajadusi täita ja kellelgi pole lihtsalt ahnuse tõttu ebavajalikku varandust kogunenud.
Rikas mees ütles: „Enne kui sa mind vanglasse saadad, tahan ma näha keisrit, sest su otsus ei vasta seadusele, see ei vasta meie riigi seadustele.“
Laozi ütles: „See on seaduste viga. Mina selle eest ei vastuta. Mine keisri juurde.“
Rikas mees ütles keisrile: „Kuule, see inimene tuleb oma ametikohalt otsekohe lahti lasta, ta on ohtlik. Täna lähen vangi mina, homme lähed vangi sina. Kui sa tahad end päästa, siis tuleb see mees välja visata, ta on väga ohtlik. Ta on väga loogiline. See, mis ta ütelb, on õige, ma saan sellest aru – aga ta hävitab meid!“
Keiser mõistis seda väga hästi. „Kui see rikas mees on kurjategija, siis mina olen siin maal kõige suurem kurjategija. Laozi ei kõhkle mind vanglasse saatmast.“
Laozi vabastati sellelt ametikohalt. Ta ütles keisrile: „Ma püüdsin sulle enne rääkida, et sa raiskad imaasjata minu aega. Ma ütlesin sulle, et ma pole selleks õige inimene. Asi on selles, et sinu ühiskond, seadused ja kord pole õiged. Sul on vaja valesid inimesi, et kogu seda valet süsteemi käigus hoida.“
Laozi sai väga kuulsaks, ta oli tark mees, kahtlemata üks targemaid inimesi üldse. Hiina keiser palus teda väga alandlikult, et ta hakkaks ülemkohust juhatama, sest keegi poleks osanud riigi seadustega paremini ringi käia kui tema. Laozi püüdis keisrit veenda: „Mina pole õige inimene!“, aga keiser käis muudkui peale.
Laozi ütles: „Kui sa mind ei kuula .... ma veedan ühe päeva kohtus ja siis sa veendud, et ma pole õige inimene, sest süsteem on vale. Tagasihoidlikkusest ei rääkinud ma sulle tõtt. Kas olen mina või on sinu seadus, sinu kord ja sinu ühiskond. Niisiis ... teeme proovi.“
Esimesel päeval toodi kohtu ette varas, kes oli varastanud peaaegu poole pealinna kõige rikkama mehe varandusest. Laozi kuulas asja arutamist ja ütles siis, et mõlemad, rikas mees ja varas, peavad kuueks kuuks vangi minema.
Rikas mees ütles: „Mis sa räägid?“ Minult on varastatud, mind on paljaks röövitud – mis õiglus see on, et sa saadad mind vanglasse sama pikaks ajaks kui varga?“
Laozi ütles: „Ma olen varga suhtes kindlasti ebaõiglane. Sinul oleks rohkem vaja vangis olla sest sa oled endale nii palju raha kogunud, jätnud nii paljud inimesed rahast ilma ... tuhanded inimesed on jalge alla tallatud ja sina muudkui kogud ja kogud raha. Milleks? Just sinu ahnus loobki selliseid vargaid. Sina vastutad selle eest. Esimese kuriteo sooritasid sina.“
Laozi loogika on täiesti selge. Senikaua kuni on nii palju vaeseid ja vaid mõned rikkad, ei saa vargaid peatada. Ainus viis nende peatamiseks on luua ühiskond, kus kõigil on piisavalt, et oma vajadusi täita ja kellelgi pole lihtsalt ahnuse tõttu ebavajalikku varandust kogunenud.
Rikas mees ütles: „Enne kui sa mind vanglasse saadad, tahan ma näha keisrit, sest su otsus ei vasta seadusele, see ei vasta meie riigi seadustele.“
Laozi ütles: „See on seaduste viga. Mina selle eest ei vastuta. Mine keisri juurde.“
Rikas mees ütles keisrile: „Kuule, see inimene tuleb oma ametikohalt otsekohe lahti lasta, ta on ohtlik. Täna lähen vangi mina, homme lähed vangi sina. Kui sa tahad end päästa, siis tuleb see mees välja visata, ta on väga ohtlik. Ta on väga loogiline. See, mis ta ütelb, on õige, ma saan sellest aru – aga ta hävitab meid!“
Keiser mõistis seda väga hästi. „Kui see rikas mees on kurjategija, siis mina olen siin maal kõige suurem kurjategija. Laozi ei kõhkle mind vanglasse saatmast.“
Laozi vabastati sellelt ametikohalt. Ta ütles keisrile: „Ma püüdsin sulle enne rääkida, et sa raiskad imaasjata minu aega. Ma ütlesin sulle, et ma pole selleks õige inimene. Asi on selles, et sinu ühiskond, seadused ja kord pole õiged. Sul on vaja valesid inimesi, et kogu seda valet süsteemi käigus hoida.“
| und pole 05. juuni 2016, kl 21.01 |
Lugu keskaegsest rüütlist, kes käis kohalikus lohetapmiskoolis. Ka teised noored rüütlid võtsid osa sellest erilisest kursusest, mida õpetas võlur Merlin.
Meie antikangelane läks kohe esimesel päeval Merlini juurde ja ütles, et ilmselt ei saa ta selle õppeainega hästi hakkama, sest ta oli argpüks ja ta oli kindel, et on liiga arg ja saamatu, et suudaks kunagi tappa lohe. Merlin ütles, et pole vaja muretseda, sest lohe tapmiseks on olemas võlumõõk, mille ta võib noorele kartlikule rüütlile anda. Sellise mõõgaga pole kellelgi ohtu, et ta ei saa lohe tapmisega hakkama.
Rüütlil oli hea meel, et tal on ametlik võluvahend, millega iga rüütel, olgu ta nii vilets kui tahes, võib lohe tappa. Esimesest võitlusest peale lõi arg rüütel ühe lohe teise järel mõõgaga surnuks, vabastades iga kord ühe neitsi.
Ühel päeval veerandi lõpus korraldas Merlin klassile, kus õppis ka noor rüütel, eksami. Õpilased pidid minema võitlusväljale ja tapma samal päeval lohe. Kogu selles elevuses ja saginas, millega kõik noored rüütlid kiirustasid oma osavust näitama, krabas meie antikangelane virnast vale mõõga. Varsti leidis ta end koopa eest, milles ootas vabastamist kinniseotud neitsi. Tuldsülgav lohe, neitsi vangistaja, tormas koopast välja.
Teadmata, et ta oli võtnud vale relva, tõmbas noor rüütel mõõga välja, et ründav lohe maha tappa. Valmistudes torkama, märkas ta, et oli valinud vale mõõga. See polnud mitte võlumõõk, vaid tavaline mõõk, mis sobis vaid headele rüütlitele.
Nüüd oli liiga hilja. Treenitud liigutusega haaras ta tavalise mõõga ning oma üllauseks ja rõõmuks suutis ka sellega lohel pea otsast lüüa.
Klassi tagasi minnes, lohe pea vöö küljes, mõõk käes ja neitsi slepis, kiirustas ta Merlinile oma veast ja seletamatust võidust rääkima.
Merlin naeris noore rüütli juttu kuulates. Ta vastas: „Ma arvan, et nüüd sa juba tead: ükski mõõk pole võlumõõk ja pole seda kunagi olnudki. Ainus võlujõud on uskumises.“
Meie antikangelane läks kohe esimesel päeval Merlini juurde ja ütles, et ilmselt ei saa ta selle õppeainega hästi hakkama, sest ta oli argpüks ja ta oli kindel, et on liiga arg ja saamatu, et suudaks kunagi tappa lohe. Merlin ütles, et pole vaja muretseda, sest lohe tapmiseks on olemas võlumõõk, mille ta võib noorele kartlikule rüütlile anda. Sellise mõõgaga pole kellelgi ohtu, et ta ei saa lohe tapmisega hakkama.
Rüütlil oli hea meel, et tal on ametlik võluvahend, millega iga rüütel, olgu ta nii vilets kui tahes, võib lohe tappa. Esimesest võitlusest peale lõi arg rüütel ühe lohe teise järel mõõgaga surnuks, vabastades iga kord ühe neitsi.
Ühel päeval veerandi lõpus korraldas Merlin klassile, kus õppis ka noor rüütel, eksami. Õpilased pidid minema võitlusväljale ja tapma samal päeval lohe. Kogu selles elevuses ja saginas, millega kõik noored rüütlid kiirustasid oma osavust näitama, krabas meie antikangelane virnast vale mõõga. Varsti leidis ta end koopa eest, milles ootas vabastamist kinniseotud neitsi. Tuldsülgav lohe, neitsi vangistaja, tormas koopast välja.
Teadmata, et ta oli võtnud vale relva, tõmbas noor rüütel mõõga välja, et ründav lohe maha tappa. Valmistudes torkama, märkas ta, et oli valinud vale mõõga. See polnud mitte võlumõõk, vaid tavaline mõõk, mis sobis vaid headele rüütlitele.
Nüüd oli liiga hilja. Treenitud liigutusega haaras ta tavalise mõõga ning oma üllauseks ja rõõmuks suutis ka sellega lohel pea otsast lüüa.
Klassi tagasi minnes, lohe pea vöö küljes, mõõk käes ja neitsi slepis, kiirustas ta Merlinile oma veast ja seletamatust võidust rääkima.
Merlin naeris noore rüütli juttu kuulates. Ta vastas: „Ma arvan, et nüüd sa juba tead: ükski mõõk pole võlumõõk ja pole seda kunagi olnudki. Ainus võlujõud on uskumises.“
| und pole 05. juuni 2016, kl 21.20 |
Üks vana mees oli suremas. Tema neli poega, kes elasid kõik oma majades, olid väga rikkad inimesed. Kuuldes, et nende isa on suremas, kiirustasid nad tema juurde.
Isa oli suremas, tegi voodis viimseid hingetõmbeid ja voodi kõrval istudes hakkasid pojad arutama, kuidas viia ta keha surnuaeda. Nad ei muretsenud mitte isa pärast – veel mõni minut ja ta on igaveseks läinud, enam pole temaga võimalik kohtuda ... aga see neile muret ei teinud. Neile tegi muret küsimus. „Kuidas ta sureb, kuidas me siis tema keha transpordime?“
Noorim poeg pani ette: „Ta tahtis endale alati Rolls Royce’i. Ja tal on piisavalt raha, meil on piisavalt raha; pole vaja, et ta kannataks ja oma süütu soovi alla suruks. Niisiis, me peame tooma vähemalt Rolls Royce’i ja viima ta keha sellega surnuaeda. Elus tal seda polnud, aga vähemalt pärast surma saab ta Rolls Royce’i.
Teine poeg ütles: „Sa oled liiga noor ja ei mõista asju, mis on seotud rahaga. See on puhas raiskamine. Ta on surnud – kas viia ta sinna Rolls Royce’iga või veoautoga, talle see ei loe. Ta ei saa seda teada, milleks siis raha raisata?“ Ta ütles: „Minu ettepanek on, et odav veoauto ajab sama hästi asja ära kui Rolls Royce – surnul pole vahet.“
Kolmas poeg ütles: „Sina oled samuti nii ebaküps. Milleks veoauto pärast muretseda, kui linna tervihoiuamet võtab ilma rahata vastu iga kerjuse, kes sureb? Lihtsalt pandagu ta välja tee peale! Hommikul tuleb prügiauto ja viib ta tasuta minema. Võimaldage talle tasuta sõit! Ja mida see surnud inimesele ka loeb, kas see on prügiauto või Rolls Royce?“
Samal hetkel avas vana mees silmad ja ütles. „Kus mu kingad on?“ Pojad olid hämmeldanud: „Mida sa kingadega teed? Sa hakkad surema.“
Ta ütles: „Ma olen ikka veel elus ja võib-olla on mul veel mõni hingetõmme järel. Tooge mu kingad, ma lähen surnuaeda. See on kõige odavam ja tervislikum viis. Te kõik olete ekstravagantsed priiskajad.“
Isa oli suremas, tegi voodis viimseid hingetõmbeid ja voodi kõrval istudes hakkasid pojad arutama, kuidas viia ta keha surnuaeda. Nad ei muretsenud mitte isa pärast – veel mõni minut ja ta on igaveseks läinud, enam pole temaga võimalik kohtuda ... aga see neile muret ei teinud. Neile tegi muret küsimus. „Kuidas ta sureb, kuidas me siis tema keha transpordime?“
Noorim poeg pani ette: „Ta tahtis endale alati Rolls Royce’i. Ja tal on piisavalt raha, meil on piisavalt raha; pole vaja, et ta kannataks ja oma süütu soovi alla suruks. Niisiis, me peame tooma vähemalt Rolls Royce’i ja viima ta keha sellega surnuaeda. Elus tal seda polnud, aga vähemalt pärast surma saab ta Rolls Royce’i.
Teine poeg ütles: „Sa oled liiga noor ja ei mõista asju, mis on seotud rahaga. See on puhas raiskamine. Ta on surnud – kas viia ta sinna Rolls Royce’iga või veoautoga, talle see ei loe. Ta ei saa seda teada, milleks siis raha raisata?“ Ta ütles: „Minu ettepanek on, et odav veoauto ajab sama hästi asja ära kui Rolls Royce – surnul pole vahet.“
Kolmas poeg ütles: „Sina oled samuti nii ebaküps. Milleks veoauto pärast muretseda, kui linna tervihoiuamet võtab ilma rahata vastu iga kerjuse, kes sureb? Lihtsalt pandagu ta välja tee peale! Hommikul tuleb prügiauto ja viib ta tasuta minema. Võimaldage talle tasuta sõit! Ja mida see surnud inimesele ka loeb, kas see on prügiauto või Rolls Royce?“
Samal hetkel avas vana mees silmad ja ütles. „Kus mu kingad on?“ Pojad olid hämmeldanud: „Mida sa kingadega teed? Sa hakkad surema.“
Ta ütles: „Ma olen ikka veel elus ja võib-olla on mul veel mõni hingetõmme järel. Tooge mu kingad, ma lähen surnuaeda. See on kõige odavam ja tervislikum viis. Te kõik olete ekstravagantsed priiskajad.“
| und pole 05. juuni 2016, kl 21.46 |
Üks mees, suurepärane inimene, vabadusvõitleja, rändas mägedes. Ta jäi ööseks karavanseirasse. Ta oli hämmastunud, et karavanserais oli kuldses puuris ilus papagoi, kes pidevalt kordas:“Vabadus! Vabadus!“ Ja see paik oli selline, et kui papagoi ütles: „Vabadus!“, siis kajas see sõna orgudes ja mägedes vastu.
Mees mõtles: „Ma olen näinud paljusid papagoisid ja arvanud, et nad tahavad puurist vabaks saada... aga ma pole kunagi näinud sellist papagoid, kes kogu päeva, hommikust õhtuni, kuni magamaminekuni hüüab vabaduse järele. Mehel tuli mõte. Keset ööd tõusis ta üles ja avas puuriukse. Omanik magas sügavalt ja mees ütles papagoile. „Tule nüüd välja.“
Aga ta imestas väga, et papagoi klammerdus puurivarbade külge. Ta ütles talle ikka ja jälle: „Kas sa oled hull?“ Ta püüdis papagoid puurist välja võtta, aga papagoi hakkas teda nokaga taguma, karjudes samal ajal: „Vabadus! Vabadus!“ Öös kajasid orud vastu. Aga mees oli kangekaelne, ta oli vabadusvõitleja. Ta võttis papagoi välja ja lennutas taevasse; ja ta oli väga rahul, ehkki ta käsi oli katki. Papagoi oli teda rünnanud nii kõvasti kui suutis, aga mees oli tohutult rahul, et oli elavale hingele vabaduse andnud. Ta läks magama.
Hommikul kui mees ärkas, kuulis ta, kuidas papagoi kisab: „Vabadus! Vabadus!“ Ta arvas, et võib-olla istub papagoi puu otsas või kivil. Ent mees nägi, et papagoi istub puuris. Uks oli lahti.
--
Sulle võib meeldida vaba olla, aga puur on turvaline, kaitstud. Puuris pole papagoil vaja muretseda toidu, vaenlaste ega üldse mitte ühegi asja pärast. See on mugav kuldne puur.
Mees mõtles: „Ma olen näinud paljusid papagoisid ja arvanud, et nad tahavad puurist vabaks saada... aga ma pole kunagi näinud sellist papagoid, kes kogu päeva, hommikust õhtuni, kuni magamaminekuni hüüab vabaduse järele. Mehel tuli mõte. Keset ööd tõusis ta üles ja avas puuriukse. Omanik magas sügavalt ja mees ütles papagoile. „Tule nüüd välja.“
Aga ta imestas väga, et papagoi klammerdus puurivarbade külge. Ta ütles talle ikka ja jälle: „Kas sa oled hull?“ Ta püüdis papagoid puurist välja võtta, aga papagoi hakkas teda nokaga taguma, karjudes samal ajal: „Vabadus! Vabadus!“ Öös kajasid orud vastu. Aga mees oli kangekaelne, ta oli vabadusvõitleja. Ta võttis papagoi välja ja lennutas taevasse; ja ta oli väga rahul, ehkki ta käsi oli katki. Papagoi oli teda rünnanud nii kõvasti kui suutis, aga mees oli tohutult rahul, et oli elavale hingele vabaduse andnud. Ta läks magama.
Hommikul kui mees ärkas, kuulis ta, kuidas papagoi kisab: „Vabadus! Vabadus!“ Ta arvas, et võib-olla istub papagoi puu otsas või kivil. Ent mees nägi, et papagoi istub puuris. Uks oli lahti.
--
Sulle võib meeldida vaba olla, aga puur on turvaline, kaitstud. Puuris pole papagoil vaja muretseda toidu, vaenlaste ega üldse mitte ühegi asja pärast. See on mugav kuldne puur.
| und pole 05. juuni 2016, kl 21.50 |
| und pole 05. juuni 2016, kl 21.58 |
| und pole 06. juuni 2016, kl 21.21 |
Üks kuningas läks zen-õpetaja juurde aiakunsti õppima. Ta õppis kolm aastat. Kuninga aed oli suur ja ilus, seal töötas tuhandeid aednikke ja kuningas katsetas seal kohe kõike, mida oli talle õpetatud.
Kolme aasta pärast oli aed täiesti valmis ja kuningas kutsus oma õpetaja seda vaatama. Ta oli väga mures, sest õpetaja oli hästi range ja külaskäik pidi kujunema omamoodi eksamiks. „Kas ta kiidab mu aia heaks? Kas ta ütleb: Jah, sina oled mu õpetust mõistnud?“.
Kõige eest kanti hoolt. Aed oli imekaunis ja täiuslik, sealt poolnud midagi puudu. Alles nüüd tõi kuningas oma õpetaja aeda vaatama. Aga õpetaja muutus kohe nukraks. Ta vaatas ringi, jalutas mitu korda läbi aia ja jäi järjest tõsisemaks. Kuningas kohkus. Veel kunagi polnud ta näinud õpetajat nii tõsisena. „Miks ta küll nii nukker on? Kas midagi on valesti läinud?“
Õpetaja aga muudkui raputas pead ja pomises omaette: “Ei, ei.“.
Kuningas küsis: „Vabandage, õpetaja, mis nüüd lahti on? Kas midagi on valesti? Miks te seda siis ei ütle? Olete nii tõsine ja nukker ja muudkui raputate pead. Miks? Mis on siin viga? Mina ei näe kuskil viga. Olen teinud kõik just nii nagu te mulle õpetasite.“
Õpetaja vastas: „See aed on nii lõpetatud, et ta on surnud. Ta on nii valmis – sellepärast ma raputangi pead ja ütlen ei. Kus on kuivanud lehed? Ma ei näe siin mitte ainsatki!“ Tõepoolest, kõik kuivanud lehed olid ära viidud – ei jalgradadel ega puude küljes polnud kuskil kolletanud vanu lehti. „Kuhu need lehed jäid?“
Kuningas vastas: „Käskisin aednikel kõik kuivanud lehed ära viia, et aed oleks nii täiuslik, kui üldse olla saab.“
Nüüd ütles õpetaja: „Sellepärast ongi ta nii igav, silmaga nähtavalt inimese tehtud. Jumalikud asjad pole kunagi lõpetatud.“ Õpetaja tormas aiast välja, kus oli hunnik kuivanud lehti. Ta tõi sealt ämbritäie lehti ja viskas need tuulde. Tuul pilutas kõik lehed jalgradadele laiali. Õpetaja oli vaimustuses ja hüüdis: „Näed nüüd, kui elavaks kõik muutus!“ Koos kuivanud lehtedega oli aeda tulnud üks hääl – kuivanud lehtede kahin, nende muusika tuules. Aed oli hakanud sosistama. Enne oli ta igav ja tardunud, otsekui surnud – tema vaikuses polnud elu.
Kolme aasta pärast oli aed täiesti valmis ja kuningas kutsus oma õpetaja seda vaatama. Ta oli väga mures, sest õpetaja oli hästi range ja külaskäik pidi kujunema omamoodi eksamiks. „Kas ta kiidab mu aia heaks? Kas ta ütleb: Jah, sina oled mu õpetust mõistnud?“.
Kõige eest kanti hoolt. Aed oli imekaunis ja täiuslik, sealt poolnud midagi puudu. Alles nüüd tõi kuningas oma õpetaja aeda vaatama. Aga õpetaja muutus kohe nukraks. Ta vaatas ringi, jalutas mitu korda läbi aia ja jäi järjest tõsisemaks. Kuningas kohkus. Veel kunagi polnud ta näinud õpetajat nii tõsisena. „Miks ta küll nii nukker on? Kas midagi on valesti läinud?“
Õpetaja aga muudkui raputas pead ja pomises omaette: “Ei, ei.“.
Kuningas küsis: „Vabandage, õpetaja, mis nüüd lahti on? Kas midagi on valesti? Miks te seda siis ei ütle? Olete nii tõsine ja nukker ja muudkui raputate pead. Miks? Mis on siin viga? Mina ei näe kuskil viga. Olen teinud kõik just nii nagu te mulle õpetasite.“
Õpetaja vastas: „See aed on nii lõpetatud, et ta on surnud. Ta on nii valmis – sellepärast ma raputangi pead ja ütlen ei. Kus on kuivanud lehed? Ma ei näe siin mitte ainsatki!“ Tõepoolest, kõik kuivanud lehed olid ära viidud – ei jalgradadel ega puude küljes polnud kuskil kolletanud vanu lehti. „Kuhu need lehed jäid?“
Kuningas vastas: „Käskisin aednikel kõik kuivanud lehed ära viia, et aed oleks nii täiuslik, kui üldse olla saab.“
Nüüd ütles õpetaja: „Sellepärast ongi ta nii igav, silmaga nähtavalt inimese tehtud. Jumalikud asjad pole kunagi lõpetatud.“ Õpetaja tormas aiast välja, kus oli hunnik kuivanud lehti. Ta tõi sealt ämbritäie lehti ja viskas need tuulde. Tuul pilutas kõik lehed jalgradadele laiali. Õpetaja oli vaimustuses ja hüüdis: „Näed nüüd, kui elavaks kõik muutus!“ Koos kuivanud lehtedega oli aeda tulnud üks hääl – kuivanud lehtede kahin, nende muusika tuules. Aed oli hakanud sosistama. Enne oli ta igav ja tardunud, otsekui surnud – tema vaikuses polnud elu.
| und pole 06. juuni 2016, kl 21.26 |
| und pole 06. juuni 2016, kl 21.28 |
| Unenägu 06. juuni 2016, kl 21.36 |
Lisa postitus