Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 09. juuni 2016, kl 00.09 |
| und pole 09. juuni 2016, kl 00.19 |
Professor sunniti vabatahtlikuna armeesse astuma. Ta ütles: „Ma ei ole inimene, kes suudaks sõdida. Ma võin argumenteerida, ma olen loogik. Kui te vajate kedagi vaenlastega argumenteerima, siis olen ma valmis, aga sõdimine pole minu ala. Sõdimine on barbaarne.“
Kuid keegi ei kuulanud teda ja lõpuks viidi ta paraadväljakule. Rividrill algas ja komandör ütles: „Vasakule pöörd!“. Kõik pöördusid vasakule, aga professor jäi seisma nagu ta oli.
Komandör oli pisut mures: „Mis viga on? Võibolla on see mees kurt.“ Niisiis karjus ta jälle kõvasti: „Vasakule pöörd!“. Kõik pöördusid jälle vasakule, aga mees jäi kohale nagu poleks midagi kuulnud. Ette, taha... anti kõiksugu käsklusi ja kõik järgisid neid. Mees seisis endiselt oma kohal.
Ta oli kuulus professor, isegi komandör teadis seda. Teda ei võinud kohelda nagu iga teist sõdurit, ta tekitas teatud austust. Lõpuks kui rividrill lõppes ja kõik läksid tagasi sinna, kust nad olid alustanud, astus komandör professori juurde ja küsis: „Kas teil on kõrvadega mingi probleem? Kas te ei kuule?“
Mees ütles: „Kuulen küll.“
„Aga miks siis,“ küsis komandör, „te seisma jäite? Miks te käsklusi ei täitnud?“.
Mees lausus: „Mis mõtet sel on? Kui kõik peavad samas asendis olema pärast kõiki neid liigutusi ette ja taha, vasakule ja paremale, siis mida nad on saavutanud?“
Komandör ütles: „Siin pole küsimus saavutamises, vaid drillis!“.
Professor sõnas: „Mul pole mingit drilli tarvis. Te olete pärast kõigi nende rumalate asjade tegemist samal kohal tagasi ja ma ei näe sel mingit mõtet. Kas te võiksite mulle selgitada, miks ma pean pöörduma vasakule ja mitte paremale?“.
Komandör ütles: „Kummaline, ükski sõdur ei küsi selliseid küsimusi.“.
Professor ütles: „Ma ei ole sõdur, ma olen professor. Mind sunniti siia tulema, aga te ei saa mind sundida tegema asju, mis käivad minu intelligentsi vastu.“.
Komandör läks ülemuste juurde ja ütles:“Mida selle mehega peale hakata? Ta võib teised ära rikkuda – sest kõik naeravad minu üle ja ütlevad: „Tubli, professor!“ Ma ei saa selle mehega hakkama. Ta küsib selliseid küsimusi ja igat asja on vaja selgitada, aga tema: „Kui ma sellest aru ei saa, kui mu intelligents seda ei toeta, siis ma ei tee seda.““
Ülemjuhataja ütles: „Ma tunnen seda meest. Ta on suur loogik. Kogu tema elu seisneb küsimuste esitamises. Ma kannan ise tema eest hoolt, ärge muretsege.“
Ta kutsus professori oma kabinetti ja ütles: „Palun vabandust, aga me ei saa midagi teha. Teid on sõjaväkke kutsutud, sest riik vajab sõdureid. Kuid ma annan teile ühe töö, mis ei tekita teile ega teistele mingeid raskusi. Te tulete koos minuga armee sööklasse.“
Ta viis professori sinna ja näitas talle suurt roheliste herneste kuhja. Ta ütles professorile: "Istuge siia maha. Sorteerige suured herned ühele poole ja väiksed teisele poole. Ma tulen tunni aja pärast ja vaatan, kuidas asi on edenenud.“
Tunni aja pärast tuli ta tagasi. Professor istus seal ja herned olid samuti seal, sama koha peal. Ta küsis. „Mis viga on? Te pole isegi mitte alustanud.“
Professor ütles: „Esimest ja viimast korda, ma tahan, et te kõik mõistaksite – kui te mulle ei selgita... Miks ma peaksin neid herneid sorteerima? Minu intelligents tunneb end teie poolt solvatuna. Kas ma olen idioot, et neid herneid sorteerida? Milleks seda vaja on? Pealegi, üks asi veel. Siin istudes ma mõtlesin, et võib-olla on see millekski vajalik, aga on küsimusi, mis tuleb ära otsustada: on suuri herneid ja väikseid herneid, aga peale selle on ka mitme muu kujuga herneid. Kuhu need tuleks panna? Te ei ole mulle kriteeriumeid andnud.“
Kuid keegi ei kuulanud teda ja lõpuks viidi ta paraadväljakule. Rividrill algas ja komandör ütles: „Vasakule pöörd!“. Kõik pöördusid vasakule, aga professor jäi seisma nagu ta oli.
Komandör oli pisut mures: „Mis viga on? Võibolla on see mees kurt.“ Niisiis karjus ta jälle kõvasti: „Vasakule pöörd!“. Kõik pöördusid jälle vasakule, aga mees jäi kohale nagu poleks midagi kuulnud. Ette, taha... anti kõiksugu käsklusi ja kõik järgisid neid. Mees seisis endiselt oma kohal.
Ta oli kuulus professor, isegi komandör teadis seda. Teda ei võinud kohelda nagu iga teist sõdurit, ta tekitas teatud austust. Lõpuks kui rividrill lõppes ja kõik läksid tagasi sinna, kust nad olid alustanud, astus komandör professori juurde ja küsis: „Kas teil on kõrvadega mingi probleem? Kas te ei kuule?“
Mees ütles: „Kuulen küll.“
„Aga miks siis,“ küsis komandör, „te seisma jäite? Miks te käsklusi ei täitnud?“.
Mees lausus: „Mis mõtet sel on? Kui kõik peavad samas asendis olema pärast kõiki neid liigutusi ette ja taha, vasakule ja paremale, siis mida nad on saavutanud?“
Komandör ütles: „Siin pole küsimus saavutamises, vaid drillis!“.
Professor sõnas: „Mul pole mingit drilli tarvis. Te olete pärast kõigi nende rumalate asjade tegemist samal kohal tagasi ja ma ei näe sel mingit mõtet. Kas te võiksite mulle selgitada, miks ma pean pöörduma vasakule ja mitte paremale?“.
Komandör ütles: „Kummaline, ükski sõdur ei küsi selliseid küsimusi.“.
Professor ütles: „Ma ei ole sõdur, ma olen professor. Mind sunniti siia tulema, aga te ei saa mind sundida tegema asju, mis käivad minu intelligentsi vastu.“.
Komandör läks ülemuste juurde ja ütles:“Mida selle mehega peale hakata? Ta võib teised ära rikkuda – sest kõik naeravad minu üle ja ütlevad: „Tubli, professor!“ Ma ei saa selle mehega hakkama. Ta küsib selliseid küsimusi ja igat asja on vaja selgitada, aga tema: „Kui ma sellest aru ei saa, kui mu intelligents seda ei toeta, siis ma ei tee seda.““
Ülemjuhataja ütles: „Ma tunnen seda meest. Ta on suur loogik. Kogu tema elu seisneb küsimuste esitamises. Ma kannan ise tema eest hoolt, ärge muretsege.“
Ta kutsus professori oma kabinetti ja ütles: „Palun vabandust, aga me ei saa midagi teha. Teid on sõjaväkke kutsutud, sest riik vajab sõdureid. Kuid ma annan teile ühe töö, mis ei tekita teile ega teistele mingeid raskusi. Te tulete koos minuga armee sööklasse.“
Ta viis professori sinna ja näitas talle suurt roheliste herneste kuhja. Ta ütles professorile: "Istuge siia maha. Sorteerige suured herned ühele poole ja väiksed teisele poole. Ma tulen tunni aja pärast ja vaatan, kuidas asi on edenenud.“
Tunni aja pärast tuli ta tagasi. Professor istus seal ja herned olid samuti seal, sama koha peal. Ta küsis. „Mis viga on? Te pole isegi mitte alustanud.“
Professor ütles: „Esimest ja viimast korda, ma tahan, et te kõik mõistaksite – kui te mulle ei selgita... Miks ma peaksin neid herneid sorteerima? Minu intelligents tunneb end teie poolt solvatuna. Kas ma olen idioot, et neid herneid sorteerida? Milleks seda vaja on? Pealegi, üks asi veel. Siin istudes ma mõtlesin, et võib-olla on see millekski vajalik, aga on küsimusi, mis tuleb ära otsustada: on suuri herneid ja väikseid herneid, aga peale selle on ka mitme muu kujuga herneid. Kuhu need tuleks panna? Te ei ole mulle kriteeriumeid andnud.“
| und pole 09. juuni 2016, kl 00.45 |
| ei otsusta täna ega tulevikus 10. juuni 2016, kl 20.20 |
| Ei pea enam midagi otsustama 10. juuni 2016, kl 21.03 |
| und pole 10. juuni 2016, kl 21.06 |
Räägin loo Tadž Mahali loomisest.
Kord läks üks mees Shirazist, Iraanist Indiasse. Teda kutsuti Shiraziks, sest ta oli sealt pärit. Ta oli suur kunstnik, Shirazi kõige kuulsam kunstnik. Peale selle oli ta ka imetegija; enne kui ta Indiasse saabus, oli temast ette jõudnud tuhat ja üks lugu, mis jutustasid tema imetegudest. Sel ajal valitses suurmogul Džahan-šahh, kes oli neid lugusid kuulnud. Ta kutsus sufi müstikust skulptori oma õukonda.
Džahan-šahh küsis temalt: „Olen kuulnud, et sa suudad vormida kuju kogu inimesest, olles puudutanud vaid tema kätt ja nägemata kordagi tema nägu. Vastab see tõele?“
Shirazi vastas: „Pane mind proovile, valitseja – kuid mul on üks tingimus. Võta oma paleest 25 ilusat naist ja sea nad kardina taha. Las nad pistavad käed kardina vahelt välja. Ma puudutan nende käsi ja valin neist ühe. Mul on vaid üks tingimus: kelle ma iganes välja valin, temast valmistan ma kuju, ning kui see on täiesti tõetruu ja sa oled sellega rahul, saab tema minu naiseks, ma abiellun temaga. Tahan abielluda kellegagi sinu palee naistest.“
Džahan-šahh oli päri. Ta ütles: „Olen sellega täiesti nõus.“
25 ilusat orjatüdrukut pandi kardina taha. Shirazi kõndis ühe juurest teise juurde, lükates kõik tagasi – kuni jõudis kõige viimaseni. Nalja pärast, lihtsalt mängulustist oli kardina taha seisnud ka Džahan-šahhi tütar. Kui kõigi 25 tüdruku käed oli tagasi lükatud, pistis ka tema käe välja. Shirazi puudutas ta kätt, tajus midagi ning ütles: „See käsi ongi minu.“ Ja ta pani sõrmuse keisritütre sõrme, et näidata: „Kui see mul õnnestub, saab temast minu naine.“
Kui šahh sellest teada sai, oli ta kohutatud: „Mida mu tütar teinud on!“ Siiski ei hakanud ta muretsema, sest on peaaegu võimatu vormida kuju naisest, olles puudutanud vaid tema kätt.
Kolm kuud järjest kadus Shirazi oma tuppa, töötades nii ööl kui päeval. Kolme kuu pärast palus ta valitsejal ja kogu õukonnal tulla oma tööd imetlema. Šahh ei uskunud oma silmi, kuju oli niivõrd täpne. Shirazi suutiski seda! Valitseja ei osanud leida ühtki viga, kuigi ta hoolega otsis, tahtmata anda oma tütart vaesele mehele naiseks. Kuid nüüd polnud enam pääsu – ta oli andnud lubaduse.
Džahan-šahh oli endast väljas ja ka ta naine oli seda niivõrd, et jäi haigeks. Ta oli rase ja sünnituse ajal ta suri – väidetavalt suurest ahastusest. Tema nimi oli Mumtadž Mahal.
Šahh oli lootust kaotamas - kuidas päästa oma tütar? Ta kutsus skulptori enda juurde ja rääkis talle kogu loo ära. „Kõik oli suur eksitus. Mu tütar tegi vea, kuid palun saa minu olukorrast aru – mu naine suri, sest ei suutnud leppida mõttega, et ta tütar abiellub vaese mehega. Ka mina ei suuda sellega leppida, kuigi tean, et olen andnud lubaduse.“
Kunstnik vastas: „Pole mõtet nii palju muretseda Sa oleks pidanud mulle sellest varem rääkima. Lähen nüüd tagasi koju. Ära muretse. Ma ei palu sinult midagi, lähen Shirazi. Unusta kogu lugu!“
Kuid šahh vastas. „See pole enam võimalik, ma ei saa unustada. Andsin sulle oma lubaduse, andsin sõna. Oota pisut ja ma kogun mõtteid.“
Peaminister soovitas valitsejale: „Toimi nii. Kuna sinu naine on surnud, käsi sellele suurepärasel kunstnikul, kes on ennast juba tõestanud, rajada memoriaal oma naisele. Ta peaks looma ilusa hauaehitise, kõige ilusama maailmas. Sea talle tingimuseks, et kui sa kiidad tema projekti heaks, saab ta sinu tütre omale naiseks. Kui sa seda heaks ei kiida on jutul lõpp.“
Kunstnikuga peeti läbirääkimisi, ta oli asjaga päri ja ütles. „Hea küll, olen nõus.“
„Nii,“ mõtles šahh, „ma ei kiida mitte ühtegi varianti heaks.“
Shirazi pani kokku mitu erinevat maketti, mis olid kõik väga ilusad, kuid valitseja jäi endale kindlaks ja ütles iga kord. Ei, ei ja veel kord ei.“
Peaminister oli meelt heitmas, sest kõik maketid olid haruldaselt ilusad. Iga projekt oli erakordne, neid tagasi lükata tundus ebaõiglane. Peaminister lasi liikvele kuulujutu, ms oli iseäranis mõeldud kunstniku kõrvadele. „Šahhi tütar, sinu väljavalitu, on väga haige.“ Kuulujutu kohaselt oli tüdruk ühe nädala väga haige, järgmisel nädalal oli ta väga-väga haige ja kolmandal nädalal ta suri.
Kui kuulujutud tüdruku surmast jõudsid kujurini, valmistas ta viimase maketi. Ta süda oli murtud, sest tüdruk oli surnud. See makett pidi olema lõplik. Ta tõi selle šahhile ja šahh kiitis selle heaks. Konks oli selles, et tüdruk oli surnud, nii et abiellumine ei tulnud enam kõne alla.
Sellest maketist saigi Tadž Mahal.
Kord läks üks mees Shirazist, Iraanist Indiasse. Teda kutsuti Shiraziks, sest ta oli sealt pärit. Ta oli suur kunstnik, Shirazi kõige kuulsam kunstnik. Peale selle oli ta ka imetegija; enne kui ta Indiasse saabus, oli temast ette jõudnud tuhat ja üks lugu, mis jutustasid tema imetegudest. Sel ajal valitses suurmogul Džahan-šahh, kes oli neid lugusid kuulnud. Ta kutsus sufi müstikust skulptori oma õukonda.
Džahan-šahh küsis temalt: „Olen kuulnud, et sa suudad vormida kuju kogu inimesest, olles puudutanud vaid tema kätt ja nägemata kordagi tema nägu. Vastab see tõele?“
Shirazi vastas: „Pane mind proovile, valitseja – kuid mul on üks tingimus. Võta oma paleest 25 ilusat naist ja sea nad kardina taha. Las nad pistavad käed kardina vahelt välja. Ma puudutan nende käsi ja valin neist ühe. Mul on vaid üks tingimus: kelle ma iganes välja valin, temast valmistan ma kuju, ning kui see on täiesti tõetruu ja sa oled sellega rahul, saab tema minu naiseks, ma abiellun temaga. Tahan abielluda kellegagi sinu palee naistest.“
Džahan-šahh oli päri. Ta ütles: „Olen sellega täiesti nõus.“
25 ilusat orjatüdrukut pandi kardina taha. Shirazi kõndis ühe juurest teise juurde, lükates kõik tagasi – kuni jõudis kõige viimaseni. Nalja pärast, lihtsalt mängulustist oli kardina taha seisnud ka Džahan-šahhi tütar. Kui kõigi 25 tüdruku käed oli tagasi lükatud, pistis ka tema käe välja. Shirazi puudutas ta kätt, tajus midagi ning ütles: „See käsi ongi minu.“ Ja ta pani sõrmuse keisritütre sõrme, et näidata: „Kui see mul õnnestub, saab temast minu naine.“
Kui šahh sellest teada sai, oli ta kohutatud: „Mida mu tütar teinud on!“ Siiski ei hakanud ta muretsema, sest on peaaegu võimatu vormida kuju naisest, olles puudutanud vaid tema kätt.
Kolm kuud järjest kadus Shirazi oma tuppa, töötades nii ööl kui päeval. Kolme kuu pärast palus ta valitsejal ja kogu õukonnal tulla oma tööd imetlema. Šahh ei uskunud oma silmi, kuju oli niivõrd täpne. Shirazi suutiski seda! Valitseja ei osanud leida ühtki viga, kuigi ta hoolega otsis, tahtmata anda oma tütart vaesele mehele naiseks. Kuid nüüd polnud enam pääsu – ta oli andnud lubaduse.
Džahan-šahh oli endast väljas ja ka ta naine oli seda niivõrd, et jäi haigeks. Ta oli rase ja sünnituse ajal ta suri – väidetavalt suurest ahastusest. Tema nimi oli Mumtadž Mahal.
Šahh oli lootust kaotamas - kuidas päästa oma tütar? Ta kutsus skulptori enda juurde ja rääkis talle kogu loo ära. „Kõik oli suur eksitus. Mu tütar tegi vea, kuid palun saa minu olukorrast aru – mu naine suri, sest ei suutnud leppida mõttega, et ta tütar abiellub vaese mehega. Ka mina ei suuda sellega leppida, kuigi tean, et olen andnud lubaduse.“
Kunstnik vastas: „Pole mõtet nii palju muretseda Sa oleks pidanud mulle sellest varem rääkima. Lähen nüüd tagasi koju. Ära muretse. Ma ei palu sinult midagi, lähen Shirazi. Unusta kogu lugu!“
Kuid šahh vastas. „See pole enam võimalik, ma ei saa unustada. Andsin sulle oma lubaduse, andsin sõna. Oota pisut ja ma kogun mõtteid.“
Peaminister soovitas valitsejale: „Toimi nii. Kuna sinu naine on surnud, käsi sellele suurepärasel kunstnikul, kes on ennast juba tõestanud, rajada memoriaal oma naisele. Ta peaks looma ilusa hauaehitise, kõige ilusama maailmas. Sea talle tingimuseks, et kui sa kiidad tema projekti heaks, saab ta sinu tütre omale naiseks. Kui sa seda heaks ei kiida on jutul lõpp.“
Kunstnikuga peeti läbirääkimisi, ta oli asjaga päri ja ütles. „Hea küll, olen nõus.“
„Nii,“ mõtles šahh, „ma ei kiida mitte ühtegi varianti heaks.“
Shirazi pani kokku mitu erinevat maketti, mis olid kõik väga ilusad, kuid valitseja jäi endale kindlaks ja ütles iga kord. Ei, ei ja veel kord ei.“
Peaminister oli meelt heitmas, sest kõik maketid olid haruldaselt ilusad. Iga projekt oli erakordne, neid tagasi lükata tundus ebaõiglane. Peaminister lasi liikvele kuulujutu, ms oli iseäranis mõeldud kunstniku kõrvadele. „Šahhi tütar, sinu väljavalitu, on väga haige.“ Kuulujutu kohaselt oli tüdruk ühe nädala väga haige, järgmisel nädalal oli ta väga-väga haige ja kolmandal nädalal ta suri.
Kui kuulujutud tüdruku surmast jõudsid kujurini, valmistas ta viimase maketi. Ta süda oli murtud, sest tüdruk oli surnud. See makett pidi olema lõplik. Ta tõi selle šahhile ja šahh kiitis selle heaks. Konks oli selles, et tüdruk oli surnud, nii et abiellumine ei tulnud enam kõne alla.
Sellest maketist saigi Tadž Mahal.
| und pole 10. juuni 2016, kl 21.27 |
| und pole 10. juuni 2016, kl 21.54 |
Kas olete kunagi märganud, et ühtki mõtet pole tärganud teist endast? Mitte ükski mõte pole tekkinud teie olemusest, vaid alati väljastpoolt. Nad ei kuulu teile – nad hulguvad ringi juurtetuna, kodutuna. Vahel nad puhkavad ainult, see on kõik.
Mõtted on nagu pilved – nad tulevad ja lähevad ja sina oled taevas, milles nad sõuavad.
Mõtted on nagu pilved – nad tulevad ja lähevad ja sina oled taevas, milles nad sõuavad.
| und pole 10. juuni 2016, kl 22.10 |
| Lambake 11. juuni 2016, kl 15.22 |
| Lambake 11. juuni 2016, kl 15.50 |
| und pole 11. juuni 2016, kl 20.04 |
Kolm rabi rääkisid oma sünagoogidest. Esimene rabi ütles. „Minu sünagoog on kõige edumeelsem, sest minu sünagoogis, kui ma jutlust loen, on lubatud suitsetada, juttu rääkida, klatšida. Ja ma olen andnud inimestele täieliku vabaduse.“
Teised kaks rabi naersid. Üks neist ütles: „Seda nimetada sa edumeelsuseks? Tule minu sünagoogi. Ma olen andnud vabaduse juua alkoholi ja kui nad purju jäävad, siis hakkavad nad kisama ja karjuma ning kaklema, aga ma pean oma jutluse lõpuni. See on vabadus.“
Sünagoogis ei tohi mehed ja naised koos istuda; nende vahel on kardin. Ja teine rabi ütles veel: „Kardin on ära võetud. Nüüd võivad mehed ja naised koos istuda. Ma isegi ei sega vahele ... kas see on sinu naine, kellega sa koos istud või pole. Isegi kallimad võivad teha igasuguseid asju – kallistada, suudelda - , ja ma pean jutlust muudkui edasi. Me oleme astunud uude vabaduse ajastusse.“
Kolmas rabi ütles: „Te mõlemad olete idioodid. Te peaksite minu sünagoogi tulema. Ma olen pannud sünagoogi ette tahvli, kus on kirjas, et kõikide juudi pühade ajal on sünagoog suletud. See on vabadus. Milleks inimeste aega raisata? Vähemalt pühade ajal olgu neile kõik lõbustused kättesaadavad.“
Teised kaks rabi naersid. Üks neist ütles: „Seda nimetada sa edumeelsuseks? Tule minu sünagoogi. Ma olen andnud vabaduse juua alkoholi ja kui nad purju jäävad, siis hakkavad nad kisama ja karjuma ning kaklema, aga ma pean oma jutluse lõpuni. See on vabadus.“
Sünagoogis ei tohi mehed ja naised koos istuda; nende vahel on kardin. Ja teine rabi ütles veel: „Kardin on ära võetud. Nüüd võivad mehed ja naised koos istuda. Ma isegi ei sega vahele ... kas see on sinu naine, kellega sa koos istud või pole. Isegi kallimad võivad teha igasuguseid asju – kallistada, suudelda - , ja ma pean jutlust muudkui edasi. Me oleme astunud uude vabaduse ajastusse.“
Kolmas rabi ütles: „Te mõlemad olete idioodid. Te peaksite minu sünagoogi tulema. Ma olen pannud sünagoogi ette tahvli, kus on kirjas, et kõikide juudi pühade ajal on sünagoog suletud. See on vabadus. Milleks inimeste aega raisata? Vähemalt pühade ajal olgu neile kõik lõbustused kättesaadavad.“
Lisa postitus