Saatmata kirjad
mälestustes
| öö. 28. juuni 2016, kl 14.29 |
| Lambake 28. juuni 2016, kl 17.23 |
| Lambake 29. juuni 2016, kl 22.42 |
Armastus annab elule tohutu palju variatsioone, kas pole. Ja samas selle sama ühe ja kindla värvi ka. Ei oskagi seletada. Mulle kunagi üks veidi vanem tuttav mees ütles, et ilma armastuseta poleks mõtet elada. Jajah, inimene pole robot. Olgu siis kasvõi armastus looduse vastu. Või Teha tööd hingest ja armastusega. Rääkimata siis veel inimestevahelisest armastusest. Loomadki otsivad lähedust inimesega,kes neid armastab.
Tulid sellised mõtted, kuulates eelnevaid laule. Meie ühiskonnas nagu kardetakse veidi armastust, üldse sügavamaid tundeid. Miks see on nii?
Tulid sellised mõtted, kuulates eelnevaid laule. Meie ühiskonnas nagu kardetakse veidi armastust, üldse sügavamaid tundeid. Miks see on nii?
| RRW 30. juuni 2016, kl 01.02 |
Hei Lambuke ja teised "koduloomad" ;)
Teil oleks siin justkui Elmari raadio "soovikas" w ?
Lambuke .. aga ole palun nii hea ja paku variante, miks Eestlased (Teie uhiskonnas) on sellised, nagu Sa kirjeldasid ..
www.youtube.com/watch?v=9SGHPQ2FVm8
Rohkem armastust ja sugavamaid tundeid EEstisse :)
Teil oleks siin justkui Elmari raadio "soovikas" w ?
Lambuke .. aga ole palun nii hea ja paku variante, miks Eestlased (Teie uhiskonnas) on sellised, nagu Sa kirjeldasid ..
www.youtube.com/watch?v=9SGHPQ2FVm8
Rohkem armastust ja sugavamaid tundeid EEstisse :)
| RRW 30. juuni 2016, kl 01.21 |
| und pole 01. juuli 2016, kl 20.24 |
Mulla Nasreddin oli maal, kukkus virtsaauku ega saanud sealt välja. Äkki pistis ta kisendama. „Tuli lahti! Tuli lahti! Paari tunni pärast jõudsidki tuletõrjujad kohale.
„Kuskil pole ju tulekahju,“ ütles tuletõrjujate pealik. „Mis sa seal lõugad?“.
„Aga mida siis hüüda?“ küsis mulla. „Kas peaksin kisendama: sitt lahti, sitt lahti?“
„Kuskil pole ju tulekahju,“ ütles tuletõrjujate pealik. „Mis sa seal lõugad?“.
„Aga mida siis hüüda?“ küsis mulla. „Kas peaksin kisendama: sitt lahti, sitt lahti?“
| und pole 01. juuli 2016, kl 20.58 |
Elas kord kiviraidur. Tema töö oli raske ja ta nägi ränka vaeva, aga palk oli väga väike ja ta ei olnud oma eluga rahul.
Kiviraidur ohkas ja kaebas oma raske töö pärast: „Tahaksin olla nii rikas, et võiksin diivani peal siidpatjadel puhata.“. Ja siis tuli taevast alla üks ingel, kes ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja see mees oligi äkki rikas, ta puhkas diivani peal siidpatjadel.
Mööda sõitis selle maa kuningas. Tõlla ees tuli hulk ratsanikke ja tõlla taga tuli samuti hulk ratsanikke ja kuninga pea kohal hoiti kuldset päevavarju. Kui rikas mees seda nägi, hakkas teda vaevama, et tema pea kohal ei hoita kullast päevavarju ja ta polnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin kuningas olla.“. Ja ingel tuli taas ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Mees sai kuningaks, tema tõlda saatis hulk ratsanikke, tema pea kohal hoiti kuldset päevavarju ja päikese kuumad kiired langesid maa peale ja kõrvetasid rohu ära. Ja kuningas hakkas kurtma, et päike põletab nägu ja on temast võimsam, ega olnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin päike olla.“ Ja ingel tuli ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“
Nii ta saigi päikeseks ning läkitas oma kiiri üles ja alla, vasakule ja paremale, kõikjale. Ta kõrvetas rohuliblesid maapinnal ja maapealsete kuningate nägusid.
Siis aga tuli üks pilv tema ja maa vahele, päikesekiired põrkusid tagasi ja ta vihastas hirmsasti, et miski tema väele vastu seisab. Ta kurtis, et pilv on temast kangem, ega olnud sellega rahul. Ta tahtis olla vägev pilv ja ingel tuli jälle ning ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Temast saigi pilv. Nüüd oli ta päikese ja maa vahel ja püüdis kinni kõik päikesekiired, nii et rohi lõi haljendama. Pilvest sadas maa peale suuri vihmapiisku, jõed tulvasid üle kallaste, suurvesi viis kaasa majad ja hävitas põllud. Tema piisad langesid ka suurele kivile, aga see järele ei andnud. Ta langes paduvihmana kivile, aga kivi ei andnud järele ning ta sai vihaseks, sest kivi oli temast üle. Ta polnud rahul.
Ta ohkas ja kaebas: „Sellele kivile on antud selline vägi ja võim, mis on minu omast suurem. Ma tahaksin olla kivi.“ Ja ingel tuli ja ta oligi kivi, temast sai kivi, mis ei liikunud paigast ei vihmas ega päikesepaistes.
Aga siis tuli üks mees kirka, peitli ja raske vasaraga ja hakkas kivist tükke välja murdma. Nüüd ütles kivi: „Kuidas võib see mees minust vägevam olla ja minu seest tükke välja murda?“ Ta polnud sellega rahul.
Ta ohkas ja kaebas jälle: „Olen temast nõrgem. Tahaksin olla see mees.“. Ingel tuli jälle taevast alla ning ütles taas: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja temast sai jälle kiviraidur. Ta raius kivist tükke välja, töö oli raske ja ta nägi ränka vaeva. Kuigi ta palk oli väga väike – oli ta lõpuks sellega rahul.
Kiviraidur ohkas ja kaebas oma raske töö pärast: „Tahaksin olla nii rikas, et võiksin diivani peal siidpatjadel puhata.“. Ja siis tuli taevast alla üks ingel, kes ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja see mees oligi äkki rikas, ta puhkas diivani peal siidpatjadel.
Mööda sõitis selle maa kuningas. Tõlla ees tuli hulk ratsanikke ja tõlla taga tuli samuti hulk ratsanikke ja kuninga pea kohal hoiti kuldset päevavarju. Kui rikas mees seda nägi, hakkas teda vaevama, et tema pea kohal ei hoita kullast päevavarju ja ta polnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin kuningas olla.“. Ja ingel tuli taas ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Mees sai kuningaks, tema tõlda saatis hulk ratsanikke, tema pea kohal hoiti kuldset päevavarju ja päikese kuumad kiired langesid maa peale ja kõrvetasid rohu ära. Ja kuningas hakkas kurtma, et päike põletab nägu ja on temast võimsam, ega olnud sellega rahul. Ta ohkas ja kaebas: „Tahaksin päike olla.“ Ja ingel tuli ja ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“
Nii ta saigi päikeseks ning läkitas oma kiiri üles ja alla, vasakule ja paremale, kõikjale. Ta kõrvetas rohuliblesid maapinnal ja maapealsete kuningate nägusid.
Siis aga tuli üks pilv tema ja maa vahele, päikesekiired põrkusid tagasi ja ta vihastas hirmsasti, et miski tema väele vastu seisab. Ta kurtis, et pilv on temast kangem, ega olnud sellega rahul. Ta tahtis olla vägev pilv ja ingel tuli jälle ning ütles: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“.
Temast saigi pilv. Nüüd oli ta päikese ja maa vahel ja püüdis kinni kõik päikesekiired, nii et rohi lõi haljendama. Pilvest sadas maa peale suuri vihmapiisku, jõed tulvasid üle kallaste, suurvesi viis kaasa majad ja hävitas põllud. Tema piisad langesid ka suurele kivile, aga see järele ei andnud. Ta langes paduvihmana kivile, aga kivi ei andnud järele ning ta sai vihaseks, sest kivi oli temast üle. Ta polnud rahul.
Ta ohkas ja kaebas: „Sellele kivile on antud selline vägi ja võim, mis on minu omast suurem. Ma tahaksin olla kivi.“ Ja ingel tuli ja ta oligi kivi, temast sai kivi, mis ei liikunud paigast ei vihmas ega päikesepaistes.
Aga siis tuli üks mees kirka, peitli ja raske vasaraga ja hakkas kivist tükke välja murdma. Nüüd ütles kivi: „Kuidas võib see mees minust vägevam olla ja minu seest tükke välja murda?“ Ta polnud sellega rahul.
Ta ohkas ja kaebas jälle: „Olen temast nõrgem. Tahaksin olla see mees.“. Ingel tuli jälle taevast alla ning ütles taas: „Sa oledki, mis sa olla tahtsid.“ Ja temast sai jälle kiviraidur. Ta raius kivist tükke välja, töö oli raske ja ta nägi ränka vaeva. Kuigi ta palk oli väga väike – oli ta lõpuks sellega rahul.
| und pole 01. juuli 2016, kl 21.01 |
Lisa postitus