Saatmata kirjad
mälestustes
| öö. 01. juuli 2016, kl 21.23 |
| und pole 01. juuli 2016, kl 21.40 |
Pisike juudi vanadaam istub lennukis suure paksu norralase kõrval. Tädike muudkui vaatab meest ja lõpuks küsib ta käest: „Vabandage, kas te olete juut?“
Mees vastab: „Ei ole.“
Mõne minuti pärast vaatab tädike mehele uuesti otsa ja ütleb. „No ärge häbenege, mulle võib öelda küll – te olete ju juut, eks ole?“
Mees vastab: „Päris kindlasti kohe ei ole.“
Vanadaam uurib meest edasi ja ütleb siis: „Ma kohe näen, et te olete juut.“
Seepeale vastab norralane tüdinult: „Olgu pealegi, ma olen juut.“
Vanadaam vaatab teda veel kord, raputab siis pead ja ütleb: „Ega te juudi moodi välja küll ei näe.“.
Mees vastab: „Ei ole.“
Mõne minuti pärast vaatab tädike mehele uuesti otsa ja ütleb. „No ärge häbenege, mulle võib öelda küll – te olete ju juut, eks ole?“
Mees vastab: „Päris kindlasti kohe ei ole.“
Vanadaam uurib meest edasi ja ütleb siis: „Ma kohe näen, et te olete juut.“
Seepeale vastab norralane tüdinult: „Olgu pealegi, ma olen juut.“
Vanadaam vaatab teda veel kord, raputab siis pead ja ütleb: „Ega te juudi moodi välja küll ei näe.“.
| und pole 01. juuli 2016, kl 22.06 |
| und pole 01. juuli 2016, kl 22.15 |
Lugu vanast zen-mungast,kes lebas surivoodil. See oli viimane päev, ta oli kõigile öelnud, et õhtul teda enam pole. Tema õpilased ja sõbrad hakkasid kogunema. Tal oli kunagi olnud palju armukesi, kõik need tulid kohale; inimesi saabus lähemalt ja kaugelt.
Kuuldes, et õpetaja on suremas, tormas üks tema ammune õpilane turule. Keegi küsis temalt: „Kuule, miks sa turule lähed kui õpetaja on suremas?“
Ammune õpilane vastas: „Õpetajale maitseb väga üks kook, ma lähen talle seda kooki ostma.“
Kooki polnud lihtne leida, aga õhtuks oli ta selle siiski saanud. Nüüd tormas ta koogiga õpetaja juurde.
Kõik olid väga mures – tundus, et õpetaja ootab veel kedagi. Aeg-ajalt tegi ta silmad lahti ja pani need siis jälle kinni. Kui õpilane kohale jõudis, ütles ta: „Tore, lõpuks tulidki. Kus kook on?“
Kui õpetaja surema hakkas, võttis ta selle koogi... tema käsi ei värisenud. Ta oli väga vana mees, aga ta käsi ei värisenud.
Keegi küsis: „Oled juba nii vana ja oled suremas. Varsti saabub su viimane hingetõmme. Aga sul ei värise käsigi.“
Õpetaja vastas: „Ma ei värisegi kunagi, sest ma ei karda. Minu keha jäi vanaks, aga mina ise olen noor ja jään nooreks isegi siis kui keha enam ei ole.“
Siis hammustas ta tüki kooki ja hakkas sööma. Keegi küsis: „Õpetaja, mis on sinu viimane sõna? Varsti lähed sa ära. Mida peaksime meeles pidama?"
Õpetaja naeratas ja ütles vaid: „Ah, see on imehea kook.“
---
Nii käitub inimene, kes elab siin ja praegu, käesolevas hetkes.
„See on imehea kook“. Isegi surmal pole mingit tähtsust. Järgmine hetk on tähtsusetu. P r a e g u on kook imehea.
Kuuldes, et õpetaja on suremas, tormas üks tema ammune õpilane turule. Keegi küsis temalt: „Kuule, miks sa turule lähed kui õpetaja on suremas?“
Ammune õpilane vastas: „Õpetajale maitseb väga üks kook, ma lähen talle seda kooki ostma.“
Kooki polnud lihtne leida, aga õhtuks oli ta selle siiski saanud. Nüüd tormas ta koogiga õpetaja juurde.
Kõik olid väga mures – tundus, et õpetaja ootab veel kedagi. Aeg-ajalt tegi ta silmad lahti ja pani need siis jälle kinni. Kui õpilane kohale jõudis, ütles ta: „Tore, lõpuks tulidki. Kus kook on?“
Kui õpetaja surema hakkas, võttis ta selle koogi... tema käsi ei värisenud. Ta oli väga vana mees, aga ta käsi ei värisenud.
Keegi küsis: „Oled juba nii vana ja oled suremas. Varsti saabub su viimane hingetõmme. Aga sul ei värise käsigi.“
Õpetaja vastas: „Ma ei värisegi kunagi, sest ma ei karda. Minu keha jäi vanaks, aga mina ise olen noor ja jään nooreks isegi siis kui keha enam ei ole.“
Siis hammustas ta tüki kooki ja hakkas sööma. Keegi küsis: „Õpetaja, mis on sinu viimane sõna? Varsti lähed sa ära. Mida peaksime meeles pidama?"
Õpetaja naeratas ja ütles vaid: „Ah, see on imehea kook.“
---
Nii käitub inimene, kes elab siin ja praegu, käesolevas hetkes.
„See on imehea kook“. Isegi surmal pole mingit tähtsust. Järgmine hetk on tähtsusetu. P r a e g u on kook imehea.
| und pole 01. juuli 2016, kl 22.21 |
| RRW 01. juuli 2016, kl 22.57 |
| und pole 02. juuli 2016, kl 07.48 |
Pole olemas õiget ega valet muusikat. On olemas erinevad muusikastiilid, millest leitakse enda temperamendile ja võngetele sobiv ja enda jaoks n-ö õige. See ei tähenda, et kõik teistele meeldivad ja sobivad läheks mahakandmisele. Sageli kuulatakse muusikat (üksikindiviidi lemmikmuusika), mis kellelegi on kunagi seostunud või seostub õnnelike aegadega või meeldivate mälestustega. See ei kehti muidugi kõigi kohta, aga üldjoontes peab paika.
Mulle näiteks meeldivad erinevad muusikastiilid ja ma leian enda jaoks neist kõigist midagi. Välja arvatud täielik disharmoonia või kakofoonia. Vastavalt meeleolule ehk enda võngetele kuulan erinevaid stiile. Ma leian, et keegi ei pea kellelegi meeldimiseks ennast teiste maitse järgi koolutama hakkama, vaid kõigil on õigus jääda endale meeldiva juurde. Ning muusikamaitse üle pole mõtet vaielda - igaühele oma.:)
Meelepärast laupäeva kõigile!
Mulle näiteks meeldivad erinevad muusikastiilid ja ma leian enda jaoks neist kõigist midagi. Välja arvatud täielik disharmoonia või kakofoonia. Vastavalt meeleolule ehk enda võngetele kuulan erinevaid stiile. Ma leian, et keegi ei pea kellelegi meeldimiseks ennast teiste maitse järgi koolutama hakkama, vaid kõigil on õigus jääda endale meeldiva juurde. Ning muusikamaitse üle pole mõtet vaielda - igaühele oma.:)
Meelepärast laupäeva kõigile!
| Kakofoonia 02. juuli 2016, kl 14.33 |
| und pole 02. juuli 2016, kl 20.25 |
| und pole 02. juuli 2016, kl 20.30 |
Marsane maandus oma taldrikul Manhattanile. Kohe kui ta sealt välja tuli, astus talle ligi üks kerjus.
„Härra,“ ütles kerjus: „kas saate anda kümme senti?“
Marslane küsis: „Aga mis on 10 senti?“
Kerjus mõtles mõne hetke ja vastas: „Teil on õigus, kümme senti pole midagi. Andke parem veerand dollarit.“
„Härra,“ ütles kerjus: „kas saate anda kümme senti?“
Marslane küsis: „Aga mis on 10 senti?“
Kerjus mõtles mõne hetke ja vastas: „Teil on õigus, kümme senti pole midagi. Andke parem veerand dollarit.“
| und pole 02. juuli 2016, kl 20.51 |
Vanamees läks oma lemmikkõrtsi ja nägi, et vana baaridaami asemel seisis seal võhivõõras naine. Esialgu oli ta hämmastunud, aga sai sellest üle ja ütles baaridaamile: „Nii kena tüdrukut pole ammu näinud.“.
Uus baaridaam oli pisut upsakas, viskas pea selga ja vastas mürgiselt: „Kahju küll, aga ma ei saa teie komplimendile samaga vastata.“
Kullake,“ vastas vanamees rahulikult, „miks sa ei teinud nii nagu mina? Oleksid võinud ju valetada.“
Uus baaridaam oli pisut upsakas, viskas pea selga ja vastas mürgiselt: „Kahju küll, aga ma ei saa teie komplimendile samaga vastata.“
Kullake,“ vastas vanamees rahulikult, „miks sa ei teinud nii nagu mina? Oleksid võinud ju valetada.“
| und pole 02. juuli 2016, kl 21.01 |
Lisa postitus