Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 09. juuli 2016, kl 23.21 |
Lambake Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Kas telekavaatamine võib hobi olla? :D Need, kelle
> l on selline hobi, saavad sellega logeledes tegele
> da, päris kaval ju :D
Telekavaatamine käivat ju pahede alla. See tähendab juhul kui see võtab tervest päevast ja ööst liig palju tunde.
Mulle meenub loetu selle kohta, et tänapäeva inimesed langevad üha enam vaatleja rolli. Vaadatakse telekast spordivõistlusi, ise ei tehta midagi. Vaadatakse filme sellest, kuidas keegi millegi erilise ja toredaga hakkama on saanud ja jällegi ainult vaadatakse, mitte ei tehta ise midagi. Selline passiivsus on mingil määral regressiooni ilming. Ise sellest ju energiat ei saa, midagi tehtud ka ei saa.:(
-------------------------------------------------------
> Kas telekavaatamine võib hobi olla? :D Need, kelle
> l on selline hobi, saavad sellega logeledes tegele
> da, päris kaval ju :D
Telekavaatamine käivat ju pahede alla. See tähendab juhul kui see võtab tervest päevast ja ööst liig palju tunde.
Mulle meenub loetu selle kohta, et tänapäeva inimesed langevad üha enam vaatleja rolli. Vaadatakse telekast spordivõistlusi, ise ei tehta midagi. Vaadatakse filme sellest, kuidas keegi millegi erilise ja toredaga hakkama on saanud ja jällegi ainult vaadatakse, mitte ei tehta ise midagi. Selline passiivsus on mingil määral regressiooni ilming. Ise sellest ju energiat ei saa, midagi tehtud ka ei saa.:(
| und pole 09. juuli 2016, kl 23.27 |
Lambake Kirjutas:
-------------------------------------------------------
> Nii äge, Sul on nii palju energiat, jõuad kõigega
> aktiivselt tegeleda ja ei vajagi passiivset puhkus
> t. Ilmselt teed siis asju, mida armastad ja sel ju
> hul pole logelevat puhkust tarviski. Ja und ju Sul
> ka pole... Ikka edasi, tähtede poole :P.
Mitte miski pole igavene, ka minu energia mitte. Kui end laadida ei saa, olen tühi. Aga laadida saabki ju oma meelistegevustega.
Vale puha, et mul und pole. Tegelikult ikka on küll, võibolla vähem kui keskmisel inimesel, aga ikka on.
Võimalik, et olen adunud, et elu on nii üürike, et seda magamise peale kulutada tundub täielik raiskamine, sellest ka selline elustiil.
-------------------------------------------------------
> Nii äge, Sul on nii palju energiat, jõuad kõigega
> aktiivselt tegeleda ja ei vajagi passiivset puhkus
> t. Ilmselt teed siis asju, mida armastad ja sel ju
> hul pole logelevat puhkust tarviski. Ja und ju Sul
> ka pole... Ikka edasi, tähtede poole :P.
Mitte miski pole igavene, ka minu energia mitte. Kui end laadida ei saa, olen tühi. Aga laadida saabki ju oma meelistegevustega.
Vale puha, et mul und pole. Tegelikult ikka on küll, võibolla vähem kui keskmisel inimesel, aga ikka on.
Võimalik, et olen adunud, et elu on nii üürike, et seda magamise peale kulutada tundub täielik raiskamine, sellest ka selline elustiil.
| suvaline tegelane 10. juuli 2016, kl 15.24 |
| öö. 14. juuli 2016, kl 13.43 |
| und pole 18. juuli 2016, kl 19.50 |
Džainistlikus mütoloogias on olemas mäestik, mis vastab meie Himaalajale. Himaalaja on vaid hulk kaljusid mulda ja jääd. Taevase Himaalaja nimi on Sumeru. Sumeru tähendab ülimäge. Midagi sellest kõrgemat ega uhkemat polegi olemas. Sumeru on on üleni kullast, kaljude asemel on seal teemandid, smaragdid ja rubiinid.
Kui tšakravartin** sureb, viiakse ta Sumeru juurde, et ta saaks sinna oma nime graveerida. Seda juhtub väga harva, vaid kord paljude aastatuhandete jooksul. Mees oli mõistagi väga erutatud mõttest, et tema saab oma nime Sumerule kirjutada. See mägi on kõikide olnud ja kõikide tulevaste suurmeese kataloog. Kuningas oli astumas erakordsete isiksuste ritta.
Väravavaht andis kuningale graveerimiseks vajalikud riistad. Kuningas tahtis kaasa võtta mõned mehed, kes olid teinud enesetapu, nähes oma valitsejat suremas. Kaasa pidid tulema ka tema naine, peaminister ja väeülem, sest kõik nad olid teinud enesetapu.
Kuningas tahtis, et väravavaht kõik need inimesed sisse laseks, sest üksi oma nime uuristada pole eriti huvitav – sellest saab tõeliselt rõõmu tunda ainult siis, kui kõik seda näevad.
Väravavaht ütles talle: „Võta mu nõu kuulda. Juba minu isa oli väravavaht ja ka tema isa oli väravavaht; põlvest põlve oleme kõik olnud Sumeru väravavahid, nii on see sajandeid kestnud. Võta mu nõu kuulda, jäta need inimesed maha, et sa pärast ei kahetseks.“
Kuningas ei saanud temast aru, aga ta ei leidnud ka ühtki põhjust, miks peaks väravavaht teda petma. Mis kasu ta sellest saaks?
Väravavaht ütles: „Kui sa ikkagi tahad, et nad seda näeksid, mine kõigepealt ja uurista sinna oma nimi; alles siis tule tagasi ja võta nad kaasa kui tahad. Ega ma ei keela seda praegugi, aga pärast ei saa sa enam ümber mõelda, sest nad on juba seal. Nii et parem mine üksi.“
Nõuanne tundus olevat arukas. Kuningas ütles: „Hea küll, ma lähen siis üksi, uuristan sinna oma nime, tulen siis tagasi ja võtan teid kõiki kaasa.“
„Tore, see on õige tegu,“ vastas väravavaht.
Kuningas läks. Peagi nägi ta, kuidas Sumeru mägi säras tuhandetes päikesekiirtes ja Sumeru ise oli määratult suurem kui Himaalaja. Ometi on Himaalaja rohkem kui 2000 kilomeetrit pikk. Kõik see kiiskas nii kohutavalt, et kuningas ei saanud õieti silmigi lahti teha. Siis hakkas ta otsima kohta, kuhu oma nimi uuristada. Aga võta näpust: selleks seal ruumi polnudki, sest terve mägi oli juba üleni nimesid täis.
Kuningas ei uskunud oma silmi. Alles nüüd sai ta aru, kes ta tegelikult on. Ta oli kogu aeg arvanud, et ta on erakordne isiksus, kes sünnib vaidkord aastatuhandete jooksul. Aeg aga algab igavikust, aastatuhanded on köömes, tšakravartineid on juba sündinud lugematul hulgal. Maailma kõige suuremal mäel polnud enam ühtegi kohta, kuhu oma pisikest nime graveerida.
Kuningas läks tagasi. Ta mõistis nüüd, et väravavahil oli õigus olnud – tõepoolest oli palju parem jätta oma väeülem, peaminister, naine ja sõbrad maha. Väga hea, et nad polnud mitte midagi näinud. Nad uskusid ikka veel, et nende kuningas on erakordne isiksus.
Kuningas kutsus väravavahi kõrvale ja ütles talle: „Kuule, seal polnud enam üldse ruumi!“
Väravavaht vastas: „Seepärast ma sind tagasi hoidsingi. Sa pead nüüd uuesti sinna minema, mõned nimed maha kustutama ja enda oma asemele kirjutama. Nii on siin ikka tehtud; olen seda palju-palju näinud ja kaminu vanaisa – keegi meie perekonnast pole veel kunagi näinud, et Sumeru mägi oleks sile, seal pole kunagi ruumi olnud.
Iga kord, kui siia jõuab mõni tšakravartin, peab ta osa nimesid kustutama ja enda oma asemel kirjutama. Seega ei talleta mägi sugugi tervet tšakravartinite ajalugu. Nimesid on korduvalt kustutatud ja uusi asemele kirjutatud. Mine ja tee oma töö ära, siis otsusta, kas tahad seda sõpradele näidata või ei.“
Kuningas vastas: „Ei, ma ei taha neile midagi näidata ja ma ei tahagi sinna oma nime kirjutada. Miks ma peaksin seda tegema? Niikuinii kustutab keegi selle ükskord maha. Tuleb välja, et mu elul polnud mingit mõtet. Minu viimseks lootuseks oli ikka, et kord saan oma nime Sumeru mäele graveerida. Selle jaoks ma elasingi, selleks panin oma elul kaalule ja olin valmis kogu maailma maha tapma. Ometi võib iga teine mu nime maha kustutada ja enda oma asemele kirjutada. Milleks seda siis teha? Sel pole mingit mõtet.“
Väravavaht puhkes naerma.
„Mida sa naerad? küsis kuningas.
Väravavaht vastas: „Naljakas on see, et just samasugust juttu olen kuulnud oma esiisadelt: tšakravartinid tulevad, näevad, kuidas asi on ja keeravad otsa ringi ning jätavad oma nime kirjutamata. Sa pole sugugi esimene – nõnda talitab igaüks, kel vähegi aru peas on.“
------------------------
**Kui keegi võiks saada maailma valitsejaks, öeldakse Indias tema kohta tšakravartin. Sõna chakra tähendab sanskriti keeles ratast. Sõdimist ja mõttetut vägivalda püüti muistses Indias vältida sellega, et saadeti teistesse kuningriikidesse uhke kuldne kaarik, mida vedasid tugevad ja ilusad hobused. Kui kaarik kenasti läbi pääses ja keegi vastu ei hakanud, tähendas see, et kaariku omanikku tunnustati uue kuningana. Sõda polnudki vaja.
Nii veeres kaarik aina edasi ja kui teda kuskil takistati, puhkes sõda. Kui aga keegi teda ei takistanud, sai uuest kuningast tšakravartin – rattaveeretaja, keda keegi peatada ei suuda. Iga kuningas tahtis olla tšakravartin.
Kui tšakravartin** sureb, viiakse ta Sumeru juurde, et ta saaks sinna oma nime graveerida. Seda juhtub väga harva, vaid kord paljude aastatuhandete jooksul. Mees oli mõistagi väga erutatud mõttest, et tema saab oma nime Sumerule kirjutada. See mägi on kõikide olnud ja kõikide tulevaste suurmeese kataloog. Kuningas oli astumas erakordsete isiksuste ritta.
Väravavaht andis kuningale graveerimiseks vajalikud riistad. Kuningas tahtis kaasa võtta mõned mehed, kes olid teinud enesetapu, nähes oma valitsejat suremas. Kaasa pidid tulema ka tema naine, peaminister ja väeülem, sest kõik nad olid teinud enesetapu.
Kuningas tahtis, et väravavaht kõik need inimesed sisse laseks, sest üksi oma nime uuristada pole eriti huvitav – sellest saab tõeliselt rõõmu tunda ainult siis, kui kõik seda näevad.
Väravavaht ütles talle: „Võta mu nõu kuulda. Juba minu isa oli väravavaht ja ka tema isa oli väravavaht; põlvest põlve oleme kõik olnud Sumeru väravavahid, nii on see sajandeid kestnud. Võta mu nõu kuulda, jäta need inimesed maha, et sa pärast ei kahetseks.“
Kuningas ei saanud temast aru, aga ta ei leidnud ka ühtki põhjust, miks peaks väravavaht teda petma. Mis kasu ta sellest saaks?
Väravavaht ütles: „Kui sa ikkagi tahad, et nad seda näeksid, mine kõigepealt ja uurista sinna oma nimi; alles siis tule tagasi ja võta nad kaasa kui tahad. Ega ma ei keela seda praegugi, aga pärast ei saa sa enam ümber mõelda, sest nad on juba seal. Nii et parem mine üksi.“
Nõuanne tundus olevat arukas. Kuningas ütles: „Hea küll, ma lähen siis üksi, uuristan sinna oma nime, tulen siis tagasi ja võtan teid kõiki kaasa.“
„Tore, see on õige tegu,“ vastas väravavaht.
Kuningas läks. Peagi nägi ta, kuidas Sumeru mägi säras tuhandetes päikesekiirtes ja Sumeru ise oli määratult suurem kui Himaalaja. Ometi on Himaalaja rohkem kui 2000 kilomeetrit pikk. Kõik see kiiskas nii kohutavalt, et kuningas ei saanud õieti silmigi lahti teha. Siis hakkas ta otsima kohta, kuhu oma nimi uuristada. Aga võta näpust: selleks seal ruumi polnudki, sest terve mägi oli juba üleni nimesid täis.
Kuningas ei uskunud oma silmi. Alles nüüd sai ta aru, kes ta tegelikult on. Ta oli kogu aeg arvanud, et ta on erakordne isiksus, kes sünnib vaidkord aastatuhandete jooksul. Aeg aga algab igavikust, aastatuhanded on köömes, tšakravartineid on juba sündinud lugematul hulgal. Maailma kõige suuremal mäel polnud enam ühtegi kohta, kuhu oma pisikest nime graveerida.
Kuningas läks tagasi. Ta mõistis nüüd, et väravavahil oli õigus olnud – tõepoolest oli palju parem jätta oma väeülem, peaminister, naine ja sõbrad maha. Väga hea, et nad polnud mitte midagi näinud. Nad uskusid ikka veel, et nende kuningas on erakordne isiksus.
Kuningas kutsus väravavahi kõrvale ja ütles talle: „Kuule, seal polnud enam üldse ruumi!“
Väravavaht vastas: „Seepärast ma sind tagasi hoidsingi. Sa pead nüüd uuesti sinna minema, mõned nimed maha kustutama ja enda oma asemele kirjutama. Nii on siin ikka tehtud; olen seda palju-palju näinud ja kaminu vanaisa – keegi meie perekonnast pole veel kunagi näinud, et Sumeru mägi oleks sile, seal pole kunagi ruumi olnud.
Iga kord, kui siia jõuab mõni tšakravartin, peab ta osa nimesid kustutama ja enda oma asemel kirjutama. Seega ei talleta mägi sugugi tervet tšakravartinite ajalugu. Nimesid on korduvalt kustutatud ja uusi asemele kirjutatud. Mine ja tee oma töö ära, siis otsusta, kas tahad seda sõpradele näidata või ei.“
Kuningas vastas: „Ei, ma ei taha neile midagi näidata ja ma ei tahagi sinna oma nime kirjutada. Miks ma peaksin seda tegema? Niikuinii kustutab keegi selle ükskord maha. Tuleb välja, et mu elul polnud mingit mõtet. Minu viimseks lootuseks oli ikka, et kord saan oma nime Sumeru mäele graveerida. Selle jaoks ma elasingi, selleks panin oma elul kaalule ja olin valmis kogu maailma maha tapma. Ometi võib iga teine mu nime maha kustutada ja enda oma asemele kirjutada. Milleks seda siis teha? Sel pole mingit mõtet.“
Väravavaht puhkes naerma.
„Mida sa naerad? küsis kuningas.
Väravavaht vastas: „Naljakas on see, et just samasugust juttu olen kuulnud oma esiisadelt: tšakravartinid tulevad, näevad, kuidas asi on ja keeravad otsa ringi ning jätavad oma nime kirjutamata. Sa pole sugugi esimene – nõnda talitab igaüks, kel vähegi aru peas on.“
------------------------
**Kui keegi võiks saada maailma valitsejaks, öeldakse Indias tema kohta tšakravartin. Sõna chakra tähendab sanskriti keeles ratast. Sõdimist ja mõttetut vägivalda püüti muistses Indias vältida sellega, et saadeti teistesse kuningriikidesse uhke kuldne kaarik, mida vedasid tugevad ja ilusad hobused. Kui kaarik kenasti läbi pääses ja keegi vastu ei hakanud, tähendas see, et kaariku omanikku tunnustati uue kuningana. Sõda polnudki vaja.
Nii veeres kaarik aina edasi ja kui teda kuskil takistati, puhkes sõda. Kui aga keegi teda ei takistanud, sai uuest kuningast tšakravartin – rattaveeretaja, keda keegi peatada ei suuda. Iga kuningas tahtis olla tšakravartin.
| und pole 18. juuli 2016, kl 20.01 |
| Lambake 18. juuli 2016, kl 21.15 |
Lisa postitus