Saatmata kirjad
mälestustes
| zz 18. juuli 2016, kl 23.07 |
| Mälestus helisevast ööst 20. juuli 2016, kl 18.37 |
| i don't want to talk about it 20. juuli 2016, kl 18.40 |
| have i told you lately 20. juuli 2016, kl 18.44 |
| und pole 21. juuli 2016, kl 20.52 |
Kolm kirurgi, kes olid vanad sõbrad, kohtusid puhkusel. Nad istusid rannas päikese käes ja hakkasid kiitlema. Esimene ütles: „Ma kohtasin üht meest, kes oli sõjas mõlemad jalad kaotanud. Ma andsin talle kunstjalad ja see on tõeline ime, sest nüüd on temast saanud üks maailma parimaid jooksjaid! Väga võimalik, et järgmistel olümpiamängudel ta võidab.“
Teine ütles: „See pole midagi. Ma kohtasin üht naist, kes kukkus kolmekümnendalt korruselt alla. Ta nägu oli täiesti hävinud. Ma tegin suurepärast plastilist kirurgiat. Ükspäev nägin ajalehest, et temast on saanud iluduskuninganna.“
Kolmas mees oli tagasihoidlik. Teised vaatasid talle otsa ja küsisid: „Mida sina oled viimasel ajal teinud? Mis sinul uudist on?“
Mees vastas: „Eriti midagi ja ma ei tohi selle kohta midagi rääkida.“
Mõlemad kolleegid muutusid uudishimulikuks. Nad ütlesid: „Aga me oleme sõbrad, me hoiame su saladust. Ära muretse, me ei räägi kellelegi.“
Niisiis mees rääkis: „Hästi, kui te just annate lubaduse. Minu juurde toodi üks mees. Ta oli autoõnnetuses pea kaotanud. Ma ei teadnud, mida teha. Tormasin aeda, et mõelda, mida küll ette võtta ja sattusin äkki kapsale. Ma ei leidnud midagi muud, istutasin kapsa talle pea asemele ja teate mis? Sellest mehest on saanud India peaminister.“
Teine ütles: „See pole midagi. Ma kohtasin üht naist, kes kukkus kolmekümnendalt korruselt alla. Ta nägu oli täiesti hävinud. Ma tegin suurepärast plastilist kirurgiat. Ükspäev nägin ajalehest, et temast on saanud iluduskuninganna.“
Kolmas mees oli tagasihoidlik. Teised vaatasid talle otsa ja küsisid: „Mida sina oled viimasel ajal teinud? Mis sinul uudist on?“
Mees vastas: „Eriti midagi ja ma ei tohi selle kohta midagi rääkida.“
Mõlemad kolleegid muutusid uudishimulikuks. Nad ütlesid: „Aga me oleme sõbrad, me hoiame su saladust. Ära muretse, me ei räägi kellelegi.“
Niisiis mees rääkis: „Hästi, kui te just annate lubaduse. Minu juurde toodi üks mees. Ta oli autoõnnetuses pea kaotanud. Ma ei teadnud, mida teha. Tormasin aeda, et mõelda, mida küll ette võtta ja sattusin äkki kapsale. Ma ei leidnud midagi muud, istutasin kapsa talle pea asemele ja teate mis? Sellest mehest on saanud India peaminister.“
| und pole 21. juuli 2016, kl 21.20 |
Üks talupoeg,kel oli kaks vana suguvõimetut pulli, ostis uue pulli, noore ja tugeva. Noor pull läks koplisse ja hakkas üksteise järel kõiki lehmi kargama. Kui vanad pullid olid seda tund aega pealt vaadanud,hakkas üks neist möirgama ja maad kaapima.
„Mis lahti?“ küsis teine pull. „Kas sul on noore-ea mõtted pähe tulnud?“
„Ei,“ vastas esimene, aga ma ei taha, et see noor kutt mind samuti lehmaks peaks.“
„Mis lahti?“ küsis teine pull. „Kas sul on noore-ea mõtted pähe tulnud?“
„Ei,“ vastas esimene, aga ma ei taha, et see noor kutt mind samuti lehmaks peaks.“
| und pole 21. juuli 2016, kl 21.52 |
Räägitakse ühest targast vanast rabist Venemaal, kelle nõuandeid sünagoogi liikmed orjalikult järgisid. Ühel hommikul kurtis üks neist talle oma muret: „Ma investeerisin kõik oma säästud kahesajasse kanasse. Kui ma läksin hommikul kanalasse, oli sada neist surnud. Mida ma peaksin tegema?“
„See on jumala hääl,“ ütles rabi. „Palveta. Seejärel kahekordista nende kanade hind, mis sul alles on ja sa pole kaotanud ühtki kopikat.“
Järgmisel hommikul oli külamees tagasi ja teatas: „Veel viiskümmend kana on öö jooksul surnud.“
„Issanda teed on vahel imelikud,“ ütles rabi. „Viiskümmend kana on veel ellu jäänud ja ilmselt on need kõige paremad ja väärtuslikumad. Palveta ja täna ja siis kahekordista jälle hinda ja sa pole kaotanud ühtki kopikat.“
Ja ennäe! Järgmisel hommikul oli viiskümmend viimast kana surnud. „Mis ma nüüd peale hakkan?“ halas külamees.
„Mu poeg,“ vastas rabi, „mul on väga palju väärtuslikke nõuandeid, aga nüüd pole mõtet neid sulle enam jagada. Sul pole enam kanu.“
„See on jumala hääl,“ ütles rabi. „Palveta. Seejärel kahekordista nende kanade hind, mis sul alles on ja sa pole kaotanud ühtki kopikat.“
Järgmisel hommikul oli külamees tagasi ja teatas: „Veel viiskümmend kana on öö jooksul surnud.“
„Issanda teed on vahel imelikud,“ ütles rabi. „Viiskümmend kana on veel ellu jäänud ja ilmselt on need kõige paremad ja väärtuslikumad. Palveta ja täna ja siis kahekordista jälle hinda ja sa pole kaotanud ühtki kopikat.“
Ja ennäe! Järgmisel hommikul oli viiskümmend viimast kana surnud. „Mis ma nüüd peale hakkan?“ halas külamees.
„Mu poeg,“ vastas rabi, „mul on väga palju väärtuslikke nõuandeid, aga nüüd pole mõtet neid sulle enam jagada. Sul pole enam kanu.“
| und pole 22. juuli 2016, kl 20.11 |
Seymour ja Rose tähistasid oma 40 pulma-aastapäeva. Nad läksid samasse hotellituppa, kus nad olid veetnud oma mesinädalad.
„Kullake,“ ütles Seymour, „teeme jälle nii nagu tookord: võtame riidest lahti, kustutame tule, jookseme teineteise poole ja hakkame kallistama.“
Nad võtsidki riided seljast, läksid kumbki ühte toanurka, kustutasid tule ja jooksid üksteise poole. Aga neljakümne aasta jooksul oli nende suunataju nürinenud, nii et Seymour jooksis naisest mööda, kukkus aknast alla ja maandus hämmeldunult muru peal.
Nüüd koputas Seymour vestibüüli aknale, et administraator teda märkaks. „Ma kukkusin oma toa aknast alla,“ ütles ta. „Olen täitsa alasti ja tahaksin tuppa tagasi saada.“
„Minge rahulikult,“ vastas administraator. „Praegu ei vaata teid keegi.“
„Kuidas nii? Olen paljas nagu porgand ja pean vestibüülist läbi minema!“
„Praegu ei näe teid keegi,“ vastas administraator. „Kõik on ülakorrusel ja üritavad ühte vanadaami ukselingi küljest kätte saada!“
„Kullake,“ ütles Seymour, „teeme jälle nii nagu tookord: võtame riidest lahti, kustutame tule, jookseme teineteise poole ja hakkame kallistama.“
Nad võtsidki riided seljast, läksid kumbki ühte toanurka, kustutasid tule ja jooksid üksteise poole. Aga neljakümne aasta jooksul oli nende suunataju nürinenud, nii et Seymour jooksis naisest mööda, kukkus aknast alla ja maandus hämmeldunult muru peal.
Nüüd koputas Seymour vestibüüli aknale, et administraator teda märkaks. „Ma kukkusin oma toa aknast alla,“ ütles ta. „Olen täitsa alasti ja tahaksin tuppa tagasi saada.“
„Minge rahulikult,“ vastas administraator. „Praegu ei vaata teid keegi.“
„Kuidas nii? Olen paljas nagu porgand ja pean vestibüülist läbi minema!“
„Praegu ei näe teid keegi,“ vastas administraator. „Kõik on ülakorrusel ja üritavad ühte vanadaami ukselingi küljest kätte saada!“
| und pole 22. juuli 2016, kl 20.29 |
Kui Hruštšov oli Nõukogude Liidus võimul, tunnistas ta sageli, et Stalin kohtles teda vahel kui kojanarri või klouni ja käskis: „Tantsi hopakki!“
„Ja ma tantsisin,“ lisas Hruštšov.
Keegi kuulajatest hüüatas alati: „Miks te lasite tal end narriks teha?“
Ja Hruštšov küsis rangelt: „Kes seda küsis? Tõuske püsti!“
Keegi ei vastanud ja pärast pausi sõnas Hruštšov: „Sama asja pärast, seltsimehed, ma tantsisingi.“
„Ja ma tantsisin,“ lisas Hruštšov.
Keegi kuulajatest hüüatas alati: „Miks te lasite tal end narriks teha?“
Ja Hruštšov küsis rangelt: „Kes seda küsis? Tõuske püsti!“
Keegi ei vastanud ja pärast pausi sõnas Hruštšov: „Sama asja pärast, seltsimehed, ma tantsisingi.“
Lisa postitus