Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 23. juuli 2016, kl 19.50 |
Üks mees kõndis õhtupimedas, libastus kivil ja kukkus. Ta teadis, et käib järsu kuristiku serval, ja kartes kukkuda mitmesaja meetri sügavusele, haaras ta viimasel hetkel ühest oksast kinni, mis üle kaljuserva alla rippus. Ööpimeduses nägi ta ainult põhjatut kuristikku. Ta karjus appi ja tema enda hääl kajas talle vastu, aga mitte keegi teine ei kuulnud teda.
Kujutage ette, milliseid piinu see mees öö jooksul läbi elas. Surm võis tulla iga hetk. Kätel hakkas külm, ta ei jaksanud enam kinni hoida... ja kui päike välja tuli, vaatas ta alla ning puhkes naerma. Mingit kuristikku polnudki. Temast paarkümmend sentimeetrit allpool oli üks suur lame kivi. Sama hästi oleks ta võinud terve öö kivi peal puhata ja välja magada – kivi oli piisavalt suur – aga paraku oli terve öö üksainus suur õudusunenägu.
----
Selle kohta võib piltlikult öelda, et hirmu sügavus on ainult 20 sentimeetrit. See on sageli oma teha, kas ripud edasi oksa küljes ja muudad oma elu õudusunenäoks või lased oksast lahti ja tõused oma jalule.
Kujutage ette, milliseid piinu see mees öö jooksul läbi elas. Surm võis tulla iga hetk. Kätel hakkas külm, ta ei jaksanud enam kinni hoida... ja kui päike välja tuli, vaatas ta alla ning puhkes naerma. Mingit kuristikku polnudki. Temast paarkümmend sentimeetrit allpool oli üks suur lame kivi. Sama hästi oleks ta võinud terve öö kivi peal puhata ja välja magada – kivi oli piisavalt suur – aga paraku oli terve öö üksainus suur õudusunenägu.
----
Selle kohta võib piltlikult öelda, et hirmu sügavus on ainult 20 sentimeetrit. See on sageli oma teha, kas ripud edasi oksa küljes ja muudad oma elu õudusunenäoks või lased oksast lahti ja tõused oma jalule.
| und pole 23. juuli 2016, kl 20.10 |
Mulla Nasreddin istus habemeajaja juures toolile ja ja küsis: „Kus on see mees, kes siin kõrval töötas?“
„Oh, see on kurb lugu,“ vastas habemeajaja. „Ta muutus nii närviliseks ja oli nii masendunud oma viletsa teenistuse pärast, et ühel päeval, kui klient keeldus massaažist, läks ta endast välja ja lõikas habemenoaga tal kõri läbi. Praegu on ta vaimuhaiglas. Muuseas, kas te tahaks massaaži, härra?“
„Kindla peale!“ vastas mulla Nasreddin neelatades.
„Oh, see on kurb lugu,“ vastas habemeajaja. „Ta muutus nii närviliseks ja oli nii masendunud oma viletsa teenistuse pärast, et ühel päeval, kui klient keeldus massaažist, läks ta endast välja ja lõikas habemenoaga tal kõri läbi. Praegu on ta vaimuhaiglas. Muuseas, kas te tahaks massaaži, härra?“
„Kindla peale!“ vastas mulla Nasreddin neelatades.
| und pole 25. juuli 2016, kl 00.59 |
| und pole 25. juuli 2016, kl 01.18 |
„Charles, ma tahaksin, et sa oleksid ettevaatlik – palus pruut peigmeest, kui nad pulmaööl voodisse heitsid – see on mulle esimene kord...!
„Kuidas?! Ometi oled sa ju olnud varem juba kolm korda abielus.“
„Jah, kuid mu esimene mees oli impotent, teine oli homo ja kolmas töötas reklaami alal.“
„Ma saan aru kahest esimesest, aga kolmas...?“
„See istus kogu aeg voodi äärel ja aina rääkis ning rääkis, kui vapustav see on.“
„Kuidas?! Ometi oled sa ju olnud varem juba kolm korda abielus.“
„Jah, kuid mu esimene mees oli impotent, teine oli homo ja kolmas töötas reklaami alal.“
„Ma saan aru kahest esimesest, aga kolmas...?“
„See istus kogu aeg voodi äärel ja aina rääkis ning rääkis, kui vapustav see on.“
| und pole 25. juuli 2016, kl 01.33 |
Öeldakse, et kui räägid inglasele anekdooti, siis naerab ta kolm korda. Esimest korda naerab ta siis kui sa talle seda räägid – et olla viisakas. Teist korda naerab siis, kui sa seda talle selgitad – jälle, et olla viisakas. Selline on inglase dressuur – olla alati viisakas. Kolmandat korda naerab ta öösel, ärgates sügavast unest ja naljast lõpuks aru saades.
Kui räägid sakslasele sedasama anekdooti, siis naerab ta kaks korda. Esimest korda siis kui sa talle seda räägid – et olla viisakas. Teist korda siis kui talle seda selgitad – et olla viisakas. Ja kolmandat korda ta ei naera, sest ta ei saa sellest naljast aru.
Kui räägid ameeriklasele sedasama anekdooti, siis naerab ta ühe korra, siis kui sa talle seda räägid – sest ta saab sellest aru.
Ja kui sa räägid sedasama anekdooti juudile, siis ei naera ta üldse. Selle asemel ta ütleb: „See on vana anekdoot ja pealegi räägid sa seda valesti.“
-----
See võib olla nali, aga ka suur filosoofia. See võib olla jumala enda triviaalsus, vahet pole. Inimesed käituvad sageli viisil, nagu neid on dresseeritud, viisil nagu neid on üles kasvatatud, viisil nagu neilt loodetakse. Loomust ei lubata toimida, toimida võib vaid kasvatus.
Kui räägid sakslasele sedasama anekdooti, siis naerab ta kaks korda. Esimest korda siis kui sa talle seda räägid – et olla viisakas. Teist korda siis kui talle seda selgitad – et olla viisakas. Ja kolmandat korda ta ei naera, sest ta ei saa sellest naljast aru.
Kui räägid ameeriklasele sedasama anekdooti, siis naerab ta ühe korra, siis kui sa talle seda räägid – sest ta saab sellest aru.
Ja kui sa räägid sedasama anekdooti juudile, siis ei naera ta üldse. Selle asemel ta ütleb: „See on vana anekdoot ja pealegi räägid sa seda valesti.“
-----
See võib olla nali, aga ka suur filosoofia. See võib olla jumala enda triviaalsus, vahet pole. Inimesed käituvad sageli viisil, nagu neid on dresseeritud, viisil nagu neid on üles kasvatatud, viisil nagu neilt loodetakse. Loomust ei lubata toimida, toimida võib vaid kasvatus.
| und pole 25. juuli 2016, kl 01.35 |
| moby 25. juuli 2016, kl 06.10 |
| hommikused mõtte 25. juuli 2016, kl 07.49 |
| päevakene 25. juuli 2016, kl 10.29 |
| und pole 26. juuli 2016, kl 01.10 |
Ühe küla servas elas kaks kerjust.
Üks kerjus oli pime, teine jalutu. Ühel päeval süttis mets küla taga põlema. Need kaks kerjust muidugi ei saanud omavahel läbi, sest nad olid ju võistlejad – nad pidid kogu aeg kerjama samade inimeste käest. Nad polnud sõbrad, vaid vaenlased.
Niisiis, kui mets põlema süttis, jäid kaks kerjust korraks mõtlema. Nad olid omavahel vaenlased, nad isegi ei rääkinud üksteisega, aga nüüd oli hädaolukord. Siis ütles pime kerjus jalutule: „Tean, kuidas me siit pääseme. Sina pead istuma mu õlgade peale, siis saad sa kasutada minu jalgu ja mina sinu silmi. Muud võimalust pole.“
Jalutu sai asjast kohe aru. Kõik oli selge. Jalutu poleks ise kuhugi minna saanud – ta ei saanud põlevast metsast kuidagi välja. Ta oleks võinud veidi roomata, aga see poleks palju aidanud. Praegu tuli kiiresti teguseda. Pimedale oli samuti selge, et üksi ta metsast välja ei saa. Ta ei teadnud, kuskohas on tuli, kuspool tee, kus puud on leekides ja kus mitte. Pime oleks lihtsalt ära eksinud. Aga mõlemad olid intelligentsed inimesed; nad jätsid oma vaenu sinnapaika, said sõpradeks ja pääsesid eluga.
--
See on idamaine mõistujutt. See räägib inimese südamest ja mõistusest: kerjustel pole siin mingit tähtsust – see, kes põleb, on inimene ise. Ta põleb ja kannatab lakkamatult, on lakkamatult piinas ja vaevas. Tema mõistus üksi on pime. Tal on olemas jalad, ta saab kiiresti joosta ja edasi liikuda, aga ta on pime ega tea, mis suunas ta minema peaks. Seepärast komistab ta ja kukub kogu aeg, lööb ennast ära ja arvab, et elu on mõttetu. Kogu maailma intellektuaalid ütlevad ju: „Elu on mõttetu.“
Elu näib neile mõttetu, sest pime mõistus püüab näha valgust, aga ei saa, sest see pole võimalik.
Sinu sees on süda, ta näeb ja tunneb, aga tal pole jalgu, ta ei saa joosta. Ta püsib paigal, tuksub ja ootab... ükskord saab mõistus sellest aru ja siis hakkab ta kasutama südame silmi.
Kui rääkida u s a l d u s e s t, mõeldakse südame silmi. Ja kui rääkida k a h t l u s e s t , mõtlen ma teie mõistuse jalgu.
Koos oskavad nad tulest välja tulla, see polegi raske. Aga pidage meeles, et mõistus peab lubama südame oma õlgadele istuma. See on paratamatu. Südamel pole jalgu, tal on ainult silmad ja mõistus peab südant kuulama ja tema näpunäidete järgi käima.
Üks kerjus oli pime, teine jalutu. Ühel päeval süttis mets küla taga põlema. Need kaks kerjust muidugi ei saanud omavahel läbi, sest nad olid ju võistlejad – nad pidid kogu aeg kerjama samade inimeste käest. Nad polnud sõbrad, vaid vaenlased.
Niisiis, kui mets põlema süttis, jäid kaks kerjust korraks mõtlema. Nad olid omavahel vaenlased, nad isegi ei rääkinud üksteisega, aga nüüd oli hädaolukord. Siis ütles pime kerjus jalutule: „Tean, kuidas me siit pääseme. Sina pead istuma mu õlgade peale, siis saad sa kasutada minu jalgu ja mina sinu silmi. Muud võimalust pole.“
Jalutu sai asjast kohe aru. Kõik oli selge. Jalutu poleks ise kuhugi minna saanud – ta ei saanud põlevast metsast kuidagi välja. Ta oleks võinud veidi roomata, aga see poleks palju aidanud. Praegu tuli kiiresti teguseda. Pimedale oli samuti selge, et üksi ta metsast välja ei saa. Ta ei teadnud, kuskohas on tuli, kuspool tee, kus puud on leekides ja kus mitte. Pime oleks lihtsalt ära eksinud. Aga mõlemad olid intelligentsed inimesed; nad jätsid oma vaenu sinnapaika, said sõpradeks ja pääsesid eluga.
--
See on idamaine mõistujutt. See räägib inimese südamest ja mõistusest: kerjustel pole siin mingit tähtsust – see, kes põleb, on inimene ise. Ta põleb ja kannatab lakkamatult, on lakkamatult piinas ja vaevas. Tema mõistus üksi on pime. Tal on olemas jalad, ta saab kiiresti joosta ja edasi liikuda, aga ta on pime ega tea, mis suunas ta minema peaks. Seepärast komistab ta ja kukub kogu aeg, lööb ennast ära ja arvab, et elu on mõttetu. Kogu maailma intellektuaalid ütlevad ju: „Elu on mõttetu.“
Elu näib neile mõttetu, sest pime mõistus püüab näha valgust, aga ei saa, sest see pole võimalik.
Sinu sees on süda, ta näeb ja tunneb, aga tal pole jalgu, ta ei saa joosta. Ta püsib paigal, tuksub ja ootab... ükskord saab mõistus sellest aru ja siis hakkab ta kasutama südame silmi.
Kui rääkida u s a l d u s e s t, mõeldakse südame silmi. Ja kui rääkida k a h t l u s e s t , mõtlen ma teie mõistuse jalgu.
Koos oskavad nad tulest välja tulla, see polegi raske. Aga pidage meeles, et mõistus peab lubama südame oma õlgadele istuma. See on paratamatu. Südamel pole jalgu, tal on ainult silmad ja mõistus peab südant kuulama ja tema näpunäidete järgi käima.
Lisa postitus