Saatmata kirjad
mälestustes
| und pole 26. juuli 2016, kl 23.37 |
| und pole 26. juuli 2016, kl 23.39 |
Viini kirurg Billroth rääkis oma õpilastele, et arstil läheb vaja kahte annet – tal ei tohi tekkida iiveldust ja ta peab oskama jälgida. Ta pistis sõrme väga iiveldama ajavasse vedelikku ja lakkus sõrme ära ning käskis õpilastel sedasama teha. Nad tegid seda, ilma et oleksid nägu krimpsutanud.
Billroth ütles muiates: „Te olete esimese katse väga hästi läbinud, aga teist mitte, sest keegi teist ei märganud, et ma pistsin sisse oma esimese sõrme, aga lakkusin teist.“.
Billroth ütles muiates: „Te olete esimese katse väga hästi läbinud, aga teist mitte, sest keegi teist ei märganud, et ma pistsin sisse oma esimese sõrme, aga lakkusin teist.“.
| und pole 26. juuli 2016, kl 23.50 |
Üks mees viidi kümnendat korda kohtusse. Kohtunik ütles: „Sul peaks häbi olema. Sind on kümme korda minu ette toodud! Ja vaata, keda sa petnud oled, linna kõige süütumat inimest!“
Kurjategija ütles: „Mu isand, kui ma ei peta süütut, keda ma siis petta saaks? Süütuid on kõige lihtsam petta – mis ma pean siis tegema, petma inimesi, kes pole süütud?“
Kohtunik ütles: „Sa tundud väga kaval, väänad mu ütlusi.“
Mees vastas: „Mu isand, te ütlesite, et ma peaksin tundma häbi, et mind on kümme korda kohtu ette toodud. See pole minu süü! Rääkige seda politseinikele, neile idiootidele, kes mu muudkui kinni püüavad! Ma rääkisin neile, et kohtunik saab pahaseks, et pole mõtet mind kogu aeg kohtusse tuua, aga keegi ei kuulanud mind.“
Kurjategija ütles: „Mu isand, kui ma ei peta süütut, keda ma siis petta saaks? Süütuid on kõige lihtsam petta – mis ma pean siis tegema, petma inimesi, kes pole süütud?“
Kohtunik ütles: „Sa tundud väga kaval, väänad mu ütlusi.“
Mees vastas: „Mu isand, te ütlesite, et ma peaksin tundma häbi, et mind on kümme korda kohtu ette toodud. See pole minu süü! Rääkige seda politseinikele, neile idiootidele, kes mu muudkui kinni püüavad! Ma rääkisin neile, et kohtunik saab pahaseks, et pole mõtet mind kogu aeg kohtusse tuua, aga keegi ei kuulanud mind.“
| und pole 27. juuli 2016, kl 00.08 |
Lev Tolstoil oli selline jutustus: kusagil Venemaal oli üks järv, mis sai kuulsaks tänu kolmele pühamehele. Sellest hakati rääkima üle kogu maa. Järve äärde rändas tuhandeid inimesi, et kolme pühameest näha.
Venemaa peapiiskopil hakkas hirm. Mis õieti toimub? Tema ei olnud neist kolmest mehest midagi kuulnud, kirik polnud neid pühakuteks kuulutanud; kuidas nad siis nii pühaks said?
Rahvas aga oli hullunud. Levisid jutud imetegudest, nii et piiskop pidi ise kohale minema. Ta sõitis paadiga saarele, kus elasid need kolm vaest meest; need olid lihtsalt vaesed inimesed, aga nad olid väga õnnelikud – sest on olemas ainult üks vaesus ja see on südame vaesus, kes armastada ei suuda. Nad olid vaesed, aga samas nad olid rikkad, rikkamad kui keegi teine.
Mehed istusid ühe puu all, ajasid rõõmsalt omavahel juttu ja naersid: peapiiskoppi nähes tegid nad kummarduse ja piiskop ütles: „Mis te siin teete? Räägitakse, et te olevat suured pühamehed. Kas te palvetada oskate? – Piiskop oli kohe taibanud, et need kolm meest on täiesti harimatud, natuke ullikesed-õnnelikud, aga rumalad.“
Mehed vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid: „Vabandame väga, me ei teadnud, milline on õige, kiriku poolt heaks kiidetud palve, sest me oleme harimatud. Aga me tegime ise omale palve – see on omatehtud palve. Kui piiskopihärra ei pahanda, siis me näitame talle seda.“
Piiskop vastas: „Jah, näidake mulle, mismoodi te palvetate.“
Mehed vastasid: „Mõtlesime tükk aega. Aga me ei oska mõtelda, me oleme rumalad külamehed. Siis leppisime kokku ühe lihtsa palve. Kristlik Jumal on kolmainsus: isa, poeg ja püha vaim. Meid on samuti kolm. Seepärast hakkasimegi palvetama nõnda: „Sind on kolm, halasta meie peale.““ Selline ongi meie palve.
Peapiiskop sattus kohutavasse raevu. Ta karjus: „Küll on ikka totrus! Niisugust palvet pole ma veel kunagi kuulnud. Jätke ometi järele! Nii te küll pühakuks ei saa. Olete lihtsalt lollpead.“
Mehed heitsid piiskopi jalge ette ja ütlesid. „Palun õpeta siis meile üks tõeline, päris palve.“
Piiskop lugeski neile Vene Õigeusu kiriku ametlikult kinnitatud palveteksti. Palve oli pikk ja keeruline, täis kummalisi uhkeid sõnu. Mehed vaatasid üksteisele otsa – lugu oli paha, taeva väravad jäävadki nende ees suletuks. Mehed palusid piiskoppi: „Hea piiskopihärra, palun loe meile veel üks kord, sest see palve on väga pikk ja meie oleme harimatud inimesed.“
Piiskop luges palve uuesti. Mehed ütlesid. „Piiskopihärra, palume veel üks kord, muidu me kindlasti unustame midagi ära.“ Piiskop lugeski palve veel üks kord. Mehed tänasid teda kogu südamest, piiskopil oli aga hea meel, sest ta oli teinud heateo ja kolm rumalat inimest kirikule ära päästnud.
Piiskop istus paati ja sõitis ära. Aga jõudnud järve keskele ei uskunud ta oma silmi, need kolm rumalat meest jooksid talle järele, jooksid mööda vett! Mehed hüüdsid: „Palun oota, piiskopihärra! Veel üks kord ... see ununes meil ära!“
See oli täiesti uskumatu. Piiskop langes põlvili ja ütles: „Andke mulle andeks. Palvetage ikka omamoodi.“
---
Pole tähtis palvetada alati etteantud teksti järgi. Sageli loeb usk omatehtud palvesse kordi rohkem.
Venemaa peapiiskopil hakkas hirm. Mis õieti toimub? Tema ei olnud neist kolmest mehest midagi kuulnud, kirik polnud neid pühakuteks kuulutanud; kuidas nad siis nii pühaks said?
Rahvas aga oli hullunud. Levisid jutud imetegudest, nii et piiskop pidi ise kohale minema. Ta sõitis paadiga saarele, kus elasid need kolm vaest meest; need olid lihtsalt vaesed inimesed, aga nad olid väga õnnelikud – sest on olemas ainult üks vaesus ja see on südame vaesus, kes armastada ei suuda. Nad olid vaesed, aga samas nad olid rikkad, rikkamad kui keegi teine.
Mehed istusid ühe puu all, ajasid rõõmsalt omavahel juttu ja naersid: peapiiskoppi nähes tegid nad kummarduse ja piiskop ütles: „Mis te siin teete? Räägitakse, et te olevat suured pühamehed. Kas te palvetada oskate? – Piiskop oli kohe taibanud, et need kolm meest on täiesti harimatud, natuke ullikesed-õnnelikud, aga rumalad.“
Mehed vaatasid üksteisele otsa ja ütlesid: „Vabandame väga, me ei teadnud, milline on õige, kiriku poolt heaks kiidetud palve, sest me oleme harimatud. Aga me tegime ise omale palve – see on omatehtud palve. Kui piiskopihärra ei pahanda, siis me näitame talle seda.“
Piiskop vastas: „Jah, näidake mulle, mismoodi te palvetate.“
Mehed vastasid: „Mõtlesime tükk aega. Aga me ei oska mõtelda, me oleme rumalad külamehed. Siis leppisime kokku ühe lihtsa palve. Kristlik Jumal on kolmainsus: isa, poeg ja püha vaim. Meid on samuti kolm. Seepärast hakkasimegi palvetama nõnda: „Sind on kolm, halasta meie peale.““ Selline ongi meie palve.
Peapiiskop sattus kohutavasse raevu. Ta karjus: „Küll on ikka totrus! Niisugust palvet pole ma veel kunagi kuulnud. Jätke ometi järele! Nii te küll pühakuks ei saa. Olete lihtsalt lollpead.“
Mehed heitsid piiskopi jalge ette ja ütlesid. „Palun õpeta siis meile üks tõeline, päris palve.“
Piiskop lugeski neile Vene Õigeusu kiriku ametlikult kinnitatud palveteksti. Palve oli pikk ja keeruline, täis kummalisi uhkeid sõnu. Mehed vaatasid üksteisele otsa – lugu oli paha, taeva väravad jäävadki nende ees suletuks. Mehed palusid piiskoppi: „Hea piiskopihärra, palun loe meile veel üks kord, sest see palve on väga pikk ja meie oleme harimatud inimesed.“
Piiskop luges palve uuesti. Mehed ütlesid. „Piiskopihärra, palume veel üks kord, muidu me kindlasti unustame midagi ära.“ Piiskop lugeski palve veel üks kord. Mehed tänasid teda kogu südamest, piiskopil oli aga hea meel, sest ta oli teinud heateo ja kolm rumalat inimest kirikule ära päästnud.
Piiskop istus paati ja sõitis ära. Aga jõudnud järve keskele ei uskunud ta oma silmi, need kolm rumalat meest jooksid talle järele, jooksid mööda vett! Mehed hüüdsid: „Palun oota, piiskopihärra! Veel üks kord ... see ununes meil ära!“
See oli täiesti uskumatu. Piiskop langes põlvili ja ütles: „Andke mulle andeks. Palvetage ikka omamoodi.“
---
Pole tähtis palvetada alati etteantud teksti järgi. Sageli loeb usk omatehtud palvesse kordi rohkem.
| öö. 28. juuli 2016, kl 12.55 |
| reede 29. juuli 2016, kl 10.32 |
| zave 30. juuli 2016, kl 19.35 |
Lisa postitus