Saatmata kirjad
mälestustes
| öö. 19. august 2016, kl 19.22 |
| öö. 22. august 2016, kl 20.11 |
| und pole 22. august 2016, kl 20.26 |
Pole ammu ühtki lugu postitanud. Parandan vea.
Üks lugu karmist distsipliinist ja mehest, kes sellega hakkama ei saanud.
Trapistide kloostrisse astutakse igaveseks; sealt ei pääse muidu, kui sind sealt välja visatakse. Kui sa ei muutu kloostri jaoks tülikaks ja sind välja ei heideta, ei pääse sa sealt omatahtsi. Sa võid aja maha võtta enne sinna astumist ja järele mõelda ning hoolega oma otsust kaaluda, aga kui kord oled kloostrisse läinud, jääd sinna kogu eluks. See on eluaegne kloostripõli. Sealt saad välja ainult surnuna.
Niisiis, üks mees läks kloostrisse, ühte maailma tõenäoliselt kõige vagamasse kloostrisse. Mungad on kogu aeg vait. Nad võivad rääkida iga kolme aasta tagant. Iga kolme aasta tagant on neil õigus üks kord rääkida, kui neil on mõni kaebus või mure või probleem.
See mees kannatas kolm aastat pidevalt, kuna tal polnud madratsit, nii et ta pidi magama põranda peal, mis oli väga külm. Tal hakkasid isegi kondid valutama. Aga ta pidi kolm aastat ootama, enne kui sai öelda: „Mul on madratsit vaja.“
Kolme aasta möödudes kogunesid kõik kloostriasukad ja abt küsis. „Kui kellelgi on midagi öelda, saab seda nüüd teha. Kolm aastat ei saa me jälle kokku, sest mitte midagi pole öelda.“
Mees oli oodanud ja ütles siis nüüd: „Mul on madratsit vaja.“ Kas te arvate, et nende kolme aasta jooksul mõtles ta Jeesus Kristusele? Ainult madratsile... ja muudkui ootas ja ootas, vaadates kolm aastat kalendrit.
Abt lausus: „Olgu. Kolme aasta pärast võite jälle rääkida. Madrats antakse.“
Madrats anti, aga see oli liiga suur. Kamber oli nii väike, et selle toomisega läks katki ukseklaas. Madrats oli olemas, aga ukseklaas oli katki ning kambrisse hakkas puhuma tuul ja sadama vihma. Kolm aastat... vaene mees. Enne sai ta end vähemalt välja sirutada; nüüd aga pidi kössitama nurgas, kui vihma ja lund sisse sadas.
Mis te arvate, kas ta palvetas nende 3 aasta jooksul? Jah, ta palvetas, et „need aastad juba mööda saaksid... ja kui ma siis veel elus olen...“ Neid aastaid oli raske üle elada, aga siiski tal see õnnestus. Inimesel on üüratu võime kohaneda mistahes olukordadega. Inimesed jäävad ellu isegi trapistide kloostris. See mees jäi ellu. 3 aasta pärast oli kloostris taas kogunemine. Mees ruttas sinna jooksujalu ja tõstis käe enne, kui abt jõudis midagi küsida. Abt oli väga vihane. Ta ütles: „Jälle teie! Jälle kaebused?“
Mees ütles: „Kolm aastat olen kannatanud vihma, tuult, lund. Minu ukseklaas purunes, kui madrats sisse toodi. Madrats oli suur, aga uks väike.“
„Hea küll. Nüüd oled kolm aastat vait. Ukseklaas parandatakse ära.“
Parandatigi. 3 aastat oli mees üle elanud, aga madratsi kohta seda öelda ei saanud. Madrats haises. Kuna varem oli ukseklaas katki, polnud seda haisu nii hullusti tunda. Nüüd oli uks parandatud ja õhku ei tulnud sisse... madrats mädanes üleni kõigest kolme aasta jooksul kogunenust. Nüüd ei suutnud mees hingata! Asi muutus nii hulluks... Ja kolm aastat!
„Need on minu viimased päevad,“ ütles mees. „Ma pole enam võimeline oma kätt tõstma.“ Aga ta jäi siiski ellu, sest inimese kohanemisvõimel pole piire. Kui sa elad haisvas toas, istud mädaneval madratsil, siis ei tunne sa enam varsti haisu, sest sinu haistmismeel nüristub. Pidev hais teeb haistmismeelele otsa peale. Inimese nina pole lõpmatult tugev, see pole tehtud terasest ja vaid väga väike ala ninast tunneb lõhna. Kui sinu haistmisvõimet pidevalt rünnatakse, siis haistmismeel sureb.
Mees jäi ellu, aga kui 3 aastat oli möödas, jooksis ta nii kiiresti, kui jalad võtsid. Enne kui ta jõudis käes tõsta, ütles abt: „Seis! Teie tulekust saadik pole ma kuulnud mitte midagi muud kui kaebuseid. Kasige välja! Ma ei taha enam kuulata.“
„Aga ma pole midagi veel öelnudki,“ ütles mees. „Palun kuulake mind lihtsalt ära.“
Abt vastas: „Sellised inimesed ei ole trapistide kloostrisse oodatud. Üheksa aasta jooksul ei ole ma teie suust kuulnud mitte midagi peale kaebuste, kaebuste, kaebuste ja kaebuste.“
Ja vaene mees visatigi kloostrist välja.
Üks lugu karmist distsipliinist ja mehest, kes sellega hakkama ei saanud.
Trapistide kloostrisse astutakse igaveseks; sealt ei pääse muidu, kui sind sealt välja visatakse. Kui sa ei muutu kloostri jaoks tülikaks ja sind välja ei heideta, ei pääse sa sealt omatahtsi. Sa võid aja maha võtta enne sinna astumist ja järele mõelda ning hoolega oma otsust kaaluda, aga kui kord oled kloostrisse läinud, jääd sinna kogu eluks. See on eluaegne kloostripõli. Sealt saad välja ainult surnuna.
Niisiis, üks mees läks kloostrisse, ühte maailma tõenäoliselt kõige vagamasse kloostrisse. Mungad on kogu aeg vait. Nad võivad rääkida iga kolme aasta tagant. Iga kolme aasta tagant on neil õigus üks kord rääkida, kui neil on mõni kaebus või mure või probleem.
See mees kannatas kolm aastat pidevalt, kuna tal polnud madratsit, nii et ta pidi magama põranda peal, mis oli väga külm. Tal hakkasid isegi kondid valutama. Aga ta pidi kolm aastat ootama, enne kui sai öelda: „Mul on madratsit vaja.“
Kolme aasta möödudes kogunesid kõik kloostriasukad ja abt küsis. „Kui kellelgi on midagi öelda, saab seda nüüd teha. Kolm aastat ei saa me jälle kokku, sest mitte midagi pole öelda.“
Mees oli oodanud ja ütles siis nüüd: „Mul on madratsit vaja.“ Kas te arvate, et nende kolme aasta jooksul mõtles ta Jeesus Kristusele? Ainult madratsile... ja muudkui ootas ja ootas, vaadates kolm aastat kalendrit.
Abt lausus: „Olgu. Kolme aasta pärast võite jälle rääkida. Madrats antakse.“
Madrats anti, aga see oli liiga suur. Kamber oli nii väike, et selle toomisega läks katki ukseklaas. Madrats oli olemas, aga ukseklaas oli katki ning kambrisse hakkas puhuma tuul ja sadama vihma. Kolm aastat... vaene mees. Enne sai ta end vähemalt välja sirutada; nüüd aga pidi kössitama nurgas, kui vihma ja lund sisse sadas.
Mis te arvate, kas ta palvetas nende 3 aasta jooksul? Jah, ta palvetas, et „need aastad juba mööda saaksid... ja kui ma siis veel elus olen...“ Neid aastaid oli raske üle elada, aga siiski tal see õnnestus. Inimesel on üüratu võime kohaneda mistahes olukordadega. Inimesed jäävad ellu isegi trapistide kloostris. See mees jäi ellu. 3 aasta pärast oli kloostris taas kogunemine. Mees ruttas sinna jooksujalu ja tõstis käe enne, kui abt jõudis midagi küsida. Abt oli väga vihane. Ta ütles: „Jälle teie! Jälle kaebused?“
Mees ütles: „Kolm aastat olen kannatanud vihma, tuult, lund. Minu ukseklaas purunes, kui madrats sisse toodi. Madrats oli suur, aga uks väike.“
„Hea küll. Nüüd oled kolm aastat vait. Ukseklaas parandatakse ära.“
Parandatigi. 3 aastat oli mees üle elanud, aga madratsi kohta seda öelda ei saanud. Madrats haises. Kuna varem oli ukseklaas katki, polnud seda haisu nii hullusti tunda. Nüüd oli uks parandatud ja õhku ei tulnud sisse... madrats mädanes üleni kõigest kolme aasta jooksul kogunenust. Nüüd ei suutnud mees hingata! Asi muutus nii hulluks... Ja kolm aastat!
„Need on minu viimased päevad,“ ütles mees. „Ma pole enam võimeline oma kätt tõstma.“ Aga ta jäi siiski ellu, sest inimese kohanemisvõimel pole piire. Kui sa elad haisvas toas, istud mädaneval madratsil, siis ei tunne sa enam varsti haisu, sest sinu haistmismeel nüristub. Pidev hais teeb haistmismeelele otsa peale. Inimese nina pole lõpmatult tugev, see pole tehtud terasest ja vaid väga väike ala ninast tunneb lõhna. Kui sinu haistmisvõimet pidevalt rünnatakse, siis haistmismeel sureb.
Mees jäi ellu, aga kui 3 aastat oli möödas, jooksis ta nii kiiresti, kui jalad võtsid. Enne kui ta jõudis käes tõsta, ütles abt: „Seis! Teie tulekust saadik pole ma kuulnud mitte midagi muud kui kaebuseid. Kasige välja! Ma ei taha enam kuulata.“
„Aga ma pole midagi veel öelnudki,“ ütles mees. „Palun kuulake mind lihtsalt ära.“
Abt vastas: „Sellised inimesed ei ole trapistide kloostrisse oodatud. Üheksa aasta jooksul ei ole ma teie suust kuulnud mitte midagi peale kaebuste, kaebuste, kaebuste ja kaebuste.“
Ja vaene mees visatigi kloostrist välja.
| Lambake 22. august 2016, kl 23.34 |
| Lambake 23. august 2016, kl 16.19 |
Lisa postitus