Saatmata kirjad
mälestustes
| Valisin Sind oma südamesõbraks 06. september 2016, kl 17.43 |
| Südamekallim... 06. september 2016, kl 19.27 |
| Eks 07. september 2016, kl 08.05 |
| ei saa aru 07. september 2016, kl 17.03 |
| und pole 10. september 2016, kl 21.01 |
Ühte meest koormasid tema kannatused. Ta palus iga päev jumalat: „Miks mina? Kõik näivad nii õnnelikena, miks mina niimoodi kannatan?“ Ühel päeval palus ta suures meeleheites: „Anna mulle ükskõik kelle teise kannatused ja ma võtan need vastu. Aga vabasta mind minu muredest, ma ei suuda neid enam taluda.“
Sel ööl nägi ta ilusat und – ilusat ja väga kõnekat. Ta nägi, et jumal ilmus taevasse ja ütles kõigile: „Tooge kõik oma kannatused templisse.“
Kõik olid oma kannatustest väsinud, tegelikult on kõik mingil ajal olnud nõus vahetama enda talumatud kannatused ükskõik kelle teise murede vastu.
Niisiis kogusid kõik oma kannatused kottidesse, läksid templisse ja paistsid väga õnnelikud. See päev on saabunud, nende palveid on kuulda võetud! Ja ka see mees kiirustas templisse.
Siis ütles jumal: „Pange oma kotid seina äärde." Kõik kotid pandi seina äärde ja jumal teatas: „Nüüd võite valida. Igaüks võib võtta ükskõik missuguse koti.“
Ja kõige ootamatum oli see, et mees, kes oli kogu aeg palvetanud, jooksis esimesena oma koti juurde ja haaras selle enne teisi! Ja teda ootas üllatus, sest ka kõik teised jooksid oma kottide juurde ja kõik olid rõõmsad, et said jälle oma hädad valida.
Miks? Esimest korda nähti teiste muresid, teiste kannatusi – teiste kotid oli sama suured või suuremadki!
Ja teine põhjus oli see, et kõik olid oma muredega juba harjunud. Valida nüüd kellegi teise kannatused... kes teab, mis hädad kotis peituvad? Milleks riskida? Enda kannatused on vähemasti teada ja sisse harjunud. Ja need on talutavad. nad on neid nii palju aastaid talunud, miks valida tundmatu?
Kõik läksid rõõmsalt koju. Miski polnud muutunud, nad tõid kaasa vanad kannatused, aga kõik naeratasid ja olid rõõmsad, et said oma koti tagasi.
Hommikul mees palvetas ja ütles: „Aitäh selle unenäo eest, ma ei palu enam kunagi. Kõik, mis sa oled mulle andnud, on hea; peab minu jaoks hea olema. Sellepärast oledki sa selle mulle andnud.“
Sel ööl nägi ta ilusat und – ilusat ja väga kõnekat. Ta nägi, et jumal ilmus taevasse ja ütles kõigile: „Tooge kõik oma kannatused templisse.“
Kõik olid oma kannatustest väsinud, tegelikult on kõik mingil ajal olnud nõus vahetama enda talumatud kannatused ükskõik kelle teise murede vastu.
Niisiis kogusid kõik oma kannatused kottidesse, läksid templisse ja paistsid väga õnnelikud. See päev on saabunud, nende palveid on kuulda võetud! Ja ka see mees kiirustas templisse.
Siis ütles jumal: „Pange oma kotid seina äärde." Kõik kotid pandi seina äärde ja jumal teatas: „Nüüd võite valida. Igaüks võib võtta ükskõik missuguse koti.“
Ja kõige ootamatum oli see, et mees, kes oli kogu aeg palvetanud, jooksis esimesena oma koti juurde ja haaras selle enne teisi! Ja teda ootas üllatus, sest ka kõik teised jooksid oma kottide juurde ja kõik olid rõõmsad, et said jälle oma hädad valida.
Miks? Esimest korda nähti teiste muresid, teiste kannatusi – teiste kotid oli sama suured või suuremadki!
Ja teine põhjus oli see, et kõik olid oma muredega juba harjunud. Valida nüüd kellegi teise kannatused... kes teab, mis hädad kotis peituvad? Milleks riskida? Enda kannatused on vähemasti teada ja sisse harjunud. Ja need on talutavad. nad on neid nii palju aastaid talunud, miks valida tundmatu?
Kõik läksid rõõmsalt koju. Miski polnud muutunud, nad tõid kaasa vanad kannatused, aga kõik naeratasid ja olid rõõmsad, et said oma koti tagasi.
Hommikul mees palvetas ja ütles: „Aitäh selle unenäo eest, ma ei palu enam kunagi. Kõik, mis sa oled mulle andnud, on hea; peab minu jaoks hea olema. Sellepärast oledki sa selle mulle andnud.“
| und pole 10. september 2016, kl 21.24 |
Ühel pühapäeval pöördus kirikuõpetaja mehe poole, kes oli jutluse ajal kõvasti norsanud. Pärast teenistust kutsus ta mehe kõrvale ja ütles: „Nii ei lähe! Mina pean jutlust ja teie norskate.“
Mees vastas: „Palun vabandust. Olen järgmisel korral hoolsam.“
Kirikuõpetaja: „Te peategi hoolsam olema, sest väga paljud magasid ja te häirisite neid kõiki, ma ei muretse mitte sellepärast, et te jutlust ei kuula, vaid sellepärast, et sügavas unes kogudus saaks end välja puhata. Te norskasite nii kõvasti, et nad oleksid võinud ärgata. Ma loen igal pühapäeval sama jutlust ja kui te kõiki üleval hoiate, siis tähendab see minu jaoks lisatööd. Ma pean järjest uusi jutlusi ette valmistama ja see on tõeliselt tüütu: ma olen kogu aeg üht ja sama jutlust pidanud ning mitte keegi ei ütle midagi, sest keegi pole seda tegelikult kuulnud.“
Mees vastas: „Palun vabandust. Olen järgmisel korral hoolsam.“
Kirikuõpetaja: „Te peategi hoolsam olema, sest väga paljud magasid ja te häirisite neid kõiki, ma ei muretse mitte sellepärast, et te jutlust ei kuula, vaid sellepärast, et sügavas unes kogudus saaks end välja puhata. Te norskasite nii kõvasti, et nad oleksid võinud ärgata. Ma loen igal pühapäeval sama jutlust ja kui te kõiki üleval hoiate, siis tähendab see minu jaoks lisatööd. Ma pean järjest uusi jutlusi ette valmistama ja see on tõeliselt tüütu: ma olen kogu aeg üht ja sama jutlust pidanud ning mitte keegi ei ütle midagi, sest keegi pole seda tegelikult kuulnud.“
Lisa postitus