mina ei mõistaks ega usaldaks seda inimest enam kunagi, et ta omal ajal asju selgeks ei rääkinud ja vaikis. Ei ulatatud abikätt, et olukorda lahendada, ei oldud teise inimese vastu aus ja nüüd siis äkki tahetakse, et teda mõistetakse, ära lepitakse ja andestatakse. Kes "sa" talle siis olid, katsejänes või? Seda ei peeta miskiks, et kõik see vaikimise aeg oli suhteid mitmetega ja siis aasta (-te) pärast antakse teada, et tead, sina olid ikka kõige parem.
Milline egoistlik ja ebainimlik käitumine.
Andestamine pole probleem, alati tulebki andestada, et mitte iseennast hävitada, hingeliselt kõduneda ning kibestunud inimeseks muutuda.
Kõike muud on siiski palju tahetud.
Kas sellist inimest saab veel edaspidi usaldada, on "sul" sellise inimesega tulevikus turvaline ning sa ei pea oma pead vaevama, kas kõik on ikka korras, kas ta räägib tõtt, kas ta ei varja minu eest midagi jne
Iga tegu siin elus jätab jälje. Kummaline, et ei mõelda kohe teise inimese kannatustele, ei piina teadmine, et asjalood on tegelikkuses ju kehvad ning teisel inimesel on vastused saamata. Elatakse rahulikult oma elu, laskmata häirida, et sülitati teise inimese armastusele, teda ei austatud isegi nii palju, et kõik selgeks rääkida.
Ärge pugege oma arguse taha, kõik on tahtmises ja hoolivuses teise inimese vastu. Kui seda kohe ei tehtud, järelikult ei hoolitud.
Saage aru, sellise egoistliku käitumisega võite te kellegi elu täiesti hävitada. Keegi ei saa anda garantiid, et seda jälle mingi aja pärast ei juhtu ent selge on see, et korra või paar on seda juba juhtunud ning karta on, et juhtub veelgi.
Sellisest ebastabiilsest isikust tuleks eemale hoida ja kaarega mööda minna.