Ehk on sinul enda tekitatatud kurbus endale ja kellelegi teisele, et selline olukord on? Inimene lahkus siit viisakalt ja ei hoia kedagi kinni, ei soovinud halba, ning mõeldes, et on alati võimalus minna inimese juurde, keda tahetakse. Anti vaba tee ja ei pressitud sulle end peale ja alati otsisisid ise kontakti inimesega ja milleks? Kas selleks, et solvata inimest sõnadega ilmaasjata meeltesegaduses? Inimene oli siit läinud ja ei halanud siin, ei nutnud siin taga, ning laususid sõnad, et sa ei taha teda(reaalis). Siiski oli sinu soov, et inimene sinust kinni hoiaks. Inimene pole selline mänguasi, kui temale öeldakse, et teda ei taheta ja siis peaks veel temast kinni hoidma ja teda mõistma jne. Milleks inimesest kinni hoida veel, kui sa inimest ei vaja. Kas olid need sõnad öeldud enda ettekujutatusest, et see inimene on veel siin ja halab sind taga siin? Reaalis võiks rohkem võimalust anda teineteisele rääkimiseks, siis on segaseid mõtteid vähem. Kui inimene soovib rääkida, siis tuleb anda võimalus, aga mitte öelda, et ei meeldi sellistest asjadest rääkida, aga sinul meeldib solvata sõnadega ja siis ei ole võimeline omavahel reaalselt lahendama midagi. Kaua võib inimene häbematut sõnavara taluda kellegi poolt, kuigi vabandatakse ja antakse andeks, kas, kuni järgmise korrani? Mitte lõppmatuseni, sest pole mingi kalts, keda tõmmata ja lükata, kuidas sinu tujud ja olud on! Julgesid öelda, siis tuleb ka reaalselt olla julge olukorda lahendama inimesega või ära otsi enam kontakti selle inimesega reaalis, keda sa ei taha, pidevalt solvad sõnadega reaalis ja ta on sind ammu rahule jätnud, aga mida teed sina?