Ma vist langesin kui rahetera mööda asfalti,
kui mu hing jäädavalt laastati.
Mitte ei löödud vaid julmalt peksti
nagu kivisse jäädvustatakse teksti.
Üleni hirmust värisedes ma varjusin,
ma kartsin ja karjusin.
Olin ju lõpuks hakanud uskuma,
kuid usk võib kõigutada su kukkuma.
Nii paganama kõigutamatu ja külm
kuid talle polnud sellest küll.
Temale oli see justkui lotovõit
kui ta on sust välja imenud kõik-
tärganud lootuse ja usu
ja isegi juba hävinud rusud.
Ma ei hinganud ta jaoks,
kuid olin seal ta heaks.
Mis paneb arvama et keegi
peale ühe suudab süüdata leegi?
Ei, ta ei suutnudki,
seda ta ei puutundki.
Ta lihtsalt kangutas ust,
mis oli nii hästi peidus.