Aga tavapärastel, iga õhtu järel saabuvatel öödel, ongi ühine vaid nimi. Tegelikult on nad oma olemuselt ju erinevad. On öid, kus hilissügisududest tiine pimedus mähib su justkui oma külmade kombitsate vangi ja niiske külmus tungib läbi riiete ning paneb su luudeni tungides külmast vappuma.
Võib olla suveöid, mis lasevad sul õhku justkui süüa. Tekib tunne, et päeval sadanud vihma lõhn, mis öös võimendunud koos õitsevate sirelite ning jasmiinide hõnguga, tundub nii võimatult värske ja isuäratav, et tahaksid seda endasse avali sui lõputult ahmida.
Talv, ja karge põski ning nina näpistav külm sametsinise, miljardite tähtede paistel sind ümbritsev öö on hoopis teist masti. Võluv öö lummaval tähevalgel, mis naelutaks su tundideks taevakaart jälgima, kui poleks jäsemeid tuimaks muutvat külmanäpistust.
Ja kevadööd, päeval puhkenud pungadest värskelt lõhnavad ja justkui mingit kirjeldamatut ootusärevuse puhangut edasi kandvad. Ajapikku aina valgenev ja lootusrikas ka neile, kes lootuse ammuilma kaotanud...
Tegelikult võiks ju niimoodi kirjeldama jäädagi. Öö öö järel - ükski neist pole eelnevaga sarnane.:)