Ma pean sulle midagi tunnistama. Sa oled valetaja ja siin ei aita ei ussi-wga püssirohi, et seda muuta. Sina valetasid mulle, hiljem valetasin mina sulle, sest ma arvasin, et sa oled valedega nii harjunud. Ja hoidsin ennast tõe rääkimise eest. Võimalik, et see teeb mindki siis valetajaks. Ah, las ta jäägu.
Tahtsin lihtsalt öelda, et väsisin juba ammu ära muutumisest. Sa kogu aeg tahtsid, et ma muutuksin, sa ei pidanudki seda ütlema, tundsin seda.
Nüüd aga mõtlen, et armastus on omaks võtmine inimest sellisena, nagu ta on. Aga miks ma kunagi ei tundnud ennast armastatuna, just täpselt sellisena nagu ma olen? Miks ma pidin pidevalt muutuma, isegi kui ma seda ei tahtnud? Sest ma olin loll? Naiivne?
Miks sa ei saanud olla aus, ma ei mõista. Nüüd ei taha mina enam olla aus.
(Lihtsalt vanaks ja hapuks läinud mõtted tulid meelde)
Nägemiseni!