Kuidas seda mõista? Kas nii, et inimene peab ennast leidma ja tasakaalukas olema, mitte endast välja minema? Või midagi veel? Ma küll ei tea, keda ja mida sina silmas pead, aga kui inimene on juba ammu ennast leidnud? Kas ta teab sel juhul iseenesest, mida kellele anda ega kipugi pakkuma (oma tundeid) sinna, kus need ei ole oodatud? Ja kas võib siis öelda, et ennast leidnud inimene ei lähe ka kuigi kergesti endast välja, vaid jääb enamasti tasakaalukaks? Viimast ehk vähemalt osaliselt seetõttu, et hea intuitsiooni tõttu ei satugi ta naljalt olukordadesse, kus teda (ja tema tundeid) tõrjutakse?
Või mõtlesid hoopis midagi muud?