Aleksander Suur külastas kord filosoof Diogenest, kes peesitas mererannal oma tünni kõrval.
"Kas ma võiksin midagi sinu heaks midagi teha?" küsis suur valitseja murelikult, nähes teise elamise armetust.
"Ei muud, kui et ehk astuksid päikese eest kõrvale," vastas filosoof. Aleksander ei vihastanud. Talle imponeeris see seesmine rahu, mida Diogenesest kiirgas, kuigi ta elamine oli tõesti armetu.
"Kui ma olen kogu maailma vallutanud, siis tahaksin minagi liivale pikali heita ja tunda end nagu sina," õhkas Aleksander.
"Aga miks sa ei võiks seda kohe teha? Selleks pole ju sugugi tarvis maailma vallutada!"