Jaapanis oli kaks templit, teineteise vaenlased, nagu templid on olnud aegade algusest peale. Preestrid olid teineteise suhtes nii vaenulikud, et nad isegi ei vaadanud teineteisele otsa. Kui nad tee peal vastamisi juhtusid, siis nad ei rääkinud; juba sajandeid polnud nende templite preestrid teineteisega rääkinud. Kuid mõlemal preestril oli teener – väike poiss, kes täitis väiksemaid ülesandeid. Mõlemad preestrid kartsid, et poisid on ikkagi poisid ja võivad teineteisega sõbraks saada.
Üks preester ütles oma poisile: „Pea meeles, et teine tempel on meie vaenlane. Ära kunagi teise templi poisiga räägi. Nad on ohtlikud inimesed - väldi neid nagu katku!“
Poisis tärkas huvi... sest ta oli väsinud vanade tarkade meeste kuulamisest. Ta ei saanud neist aru. Loeti imelikke pühakirju, ta ei saanud sellest keelest aru; arutleti suurte probleemide üle. Polnud kedagi, kellega mängida või jutte rääkida. Ja kui talle öeldi: „Ära kunagi räägi teise templi poisiga“, siis tärkas temas suur kiusatus. Sel päeval ei suutnud ta teise poisiga rääkimata jätta. Kui ta teda tee peal nägi, siis ta küsis: „Kuhu sa lähed?“.
Teine poiss oli pisut filosoofilise mõttelaadiga, suure filosoofia kuulamisega oli ta pisut filosoofilisemaks muutunud. Ta ütles: “Lähen? Pole kedagi, kes tuleks ja läheks! Liigun – kuhu tuul mind viib.“. Ta oli palju kordi kuulnud oma isandat ütlemas, et niimoodi elab Buddha – nagu surnud leht, mis läheb sinna, kuhu tuul ta viib. Niisiis ütles poiss: „Mind pole olemas! Pole tegijat, kuidas saaksin ma siis minna? Mis mõttetust sa räägid? Ma olen surnud leht. Tuul viib mind kuhu tahes...“.
Teine poiss oli tummaks löödud. Ta ei suutnud isegi vastata. Ta ei osanud midagi öelda. Tal oli väga piinlik ja ta tundis: „Minu isandal oli õigus, et nende inimestega ei maksa rääkida – nad on tõesti ohtlikud inimesed. Mis jutt see on? Ma küsisin temalt lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“. Tegelikult ma teadsin, kuhu ta läheb, sest me mõlemad läksime turule köögivilja ostma. Lihtsast vastusest oleks piisanud.“.
Poiss läks tagasi ja ütles oma isandale: „Palun vabandust, andke andeks. Te keelasite mind, aga ma ei kuulanud sõna. Tegelikult olin ma teie keelu pärast kiusatuses. See oli esimene kord, kui ma nende ohtlike inimestega rääkisin. Ma küsisin lihtsa küsimuse: „Kuhu sa lähed?“ ja ta hakkas imelikke asju rääkima: „Pole olemas minemist ega tulemist. Kes tuleb? Kes läheb? Ma olen täielik tühjus,“ ütles ta, „lihtsalt surnud leht tuules. Ja tuul viib mind kuhu tahes...“.
Õpetaja ütles.“Ma ju rääkisin sulle. Homme seisa samas kohas ja kui ta tuleb, siis küsi tema käest uuesti: „Kuhu sa lähed?“ Ja kui ta räägib neid asju, siis lihtsal ütle: „See on tõsi. Jah, sa oled surnud leht, ja mina ka. Aga kui tuul ei puhu, kuhu sa siis lähed? Kuhu sa siis võiksid minna?“ Lihtsalt ütle seda ja see paneb ta piinlikku olukorda, – ja tal peabki piinlik olema, ta tuleb võita. Me oleme pidevalt vaielnud – ja need inimesed pole suutnud meid üheski vaidluses võita. Niisiis, homme tuleb seda teha!“
Poiss tõusis varakult üles, valmistas oma vastuse ette, kordas seda mitu korda ja läks. Ta seisis samal kohal, kus teine poiss pidi üle tee minema, kordas ikka ja jälle, valmistas end ette, ja siis nägi ta teist poissi tulemas. Ta hõikas: „Hei, pea kinni!“.
Poiss seisatas. Esimene poiss küsis:“Kuhu sa lähed?“ ja lootis, et nüüd tuleb tema võimalus.
Kuid teine poiss vastas: “Sinna, kuhu jalad mind viivad.“. Ta ei maininudki tuult, ei rääkinud eimiskist ega mittetegijast ... Mis nüüd siis teha? Valmis mõeldud vastus tundus absurdne. Nüüd poleks tuulest rääkimine olnud asjakohane. Poisil hakkas häbi, et on lihtsalt rumal ja ta mõtles: „See poiss teab tõesti imelikke asju. Nüüd ta ütles: „Kuhu jalad mind viivad.“.“
Poiss läks tagasi õpetaja juurde. Õpetaja ütles: „Ma ju ütlesin sulle, et ei tohi nende inimestega rääkida! Nad on ohtlikud, see on meie sajanditepikkune kogemus. Kuid nüüd tuleb midagi ette võtta. Homme küsi: „Kuhu sa lähed?“ ja kui ta ütleb: „Sinna,kuhu jalad mind viivad,“ siis ütle talle: „Kui sul jalgu poleks, mis siis?“ Nii või teisiti tuleb tal suu kinni panna.“.“
Niisiis järgmisel päeval küsis poiss jälle: „Kuhu sa lähed?“ ja jäi vastust ootama.
Ning teine poiss vastas: „Ma lähen turule köögivilju ostma.“