Räägin loo sellest, kuidas ajakirjanik suri ja jõudis paradiisi väravate juurde. Ajakirjanikud ei tohiks sinna minna – kuidas see juhtus, ma ei tea. Väravavaht vaatas teda ja ütles: “Kas sa oled ajakirjanik?“.
Mees vastas: „Muidugi, ning pressiesindajana lubatakse mind igale poole. Lase mind sisse.“.
Väravavaht ütles: „Sellega on probleem. Esiteks, paradiisis pole meil ühtki ajalehte, sest siin pole mingeid uudiseid... ei kuritegusid, ei joodikuid, ei vägistamisi. Siin on ainult pühakud, kuivatatud, külmutatud ühest igavikust teise. Mis uudiseid siin on? Meil on kümne ajakirjaniku kvoot, aga see on algusest peale täis olnud. Sa pead minema teise värava juurde teisel pool teed.“.
Ajakirjanik ütles: „Kas sa võiksid mulle väikese teene teha? Ma lahkun 24 tunni pärast, aga anna mulle võimalus vähemalt ringi vaadata. Kui sa ei saa mulle anda alalist, residendi rohelist kaarti, las ma siis teen 24-tunnise ekskursiooni. Seda pole palju palutud. Kuna ma tulen nii kaugelt, halasta mu peale. Ja anna mulle lubadus, kui ma suudan üht ajakirjanikku veenda enda asemel põrgusse minema, kas sa siis lased mul siia jääda?“.
Väravavaht ütles: „Pole probleemi. Kui sa suudad kedagi veenda mujale minema, siis võid sa tema koha endale saada. Meil on ükskõik, kümme on kvoot.“.
Mees ütles: „Siis anna mulle need 24 tundi.“.
Ta läks sisse ja hakkas vestlema kõigiga, keda kohtas. „Kas olete kuulnud, et põrgus hakkab ilmuma uus päevaleht, kõige suurem, mis kunagi on ilmunud? Ja neil on vaja peatoimetajat, toimetajaid ja kõiksugu ajakirjanikke... kas te pole kuulnud?“
Teised vastasid: „Meie pole midagi kuulnud, aga see on suurepärane. Selles neetud kohas ilmus ainult üks ajalehenumber, ammu enne aegade algust, aga sellest ajast saadik pole midagi juhtunud. Niisiis, me oleme seda esimest numbrit pidevalt lugenud, mis meil muud üle jääb? Uus ajaleht, see kõlab hästi!“.
Kõik kümme ajakirjanikku olid ärevil. Järgmisel päeval, pärast 24. tundi, läks ajakirjanik värava juurde tagasi. Väravavaht sulges kiiresti värava ja ütles: „Jää sisse.“.
Mees küsis: „Miks?“.
Väravavaht ütles: „Sa oled üks kaval tegelane. Kõik need kümme on teise kohta läinud, nüüd ma ei saa sinul enam minna lasta. Siin peab olema vähemalt üks ajakirjanik.“.
Ajakirjanik lausus: „Aga ma ei saa siia jääda! Sa pead mul minna laskma!“.
Väravavaht ütles: „Kas sa oled hull? Sina levitasid juttu, mis on absoluutselt vale. Neil tekkis mõte, et nad saavad põrgus suurepärased töökohad, ja sattusid vaimustusse – aga miks sina tahad ära minna?“.
Mees vastas:“ Kes teab, seal võib midagi olla. Ma ei saa siia jääda, ma jään sellest ilma. Igal juhul sa ei saa mind takistada, sest ma ei tohiks siin olla, ma olen ainult 24-tunni turist. Pea meeles, see oli meie algne kokkulepe – 24 tundi olen siin ja siis lähen välja. Sa ei saa mind peatada – sa ei saa oma sõna murda.“.
Aga väravavaht püüdis endale kindlaks jääda. „Sa oled kuulujutte levitanud ja see on absoluutselt vale. Ära too mulle häda kaela, sest ülemused, bürokraatia küsib minult: „Kus on kõik need kümme ajakirjanikku?“. Aeg-ajalt korraldatakse rahvaloendusi ja siis öeldakse: „Mitte ühtki ajakirjanikku? Kogu kvoot on kadunud? Kuhu nad läksid? Ma võin neile vähemalt näidata meest, kes neid põgenema veenis. Ja et kunagi varem pole seda juhtunud – keegi põgeneb paradiisist põrgusse - , siis ei hoia me väravaid seestpoolt lukus. Keegi ei põgene kunagi, igaüks võib värava lahti teha ja välja vaadata, sellega pole mingit probleemi. Kes tahab põrgusse minna? Ja kolmandat kohta pole olemas. Nii et väravad olid nagu alati avatud ja nad põgenesid. Nad ütlesid mulle lihtsalt: „Head aega, me ei tule enam tagasi.“.
Ma ei saa sul minna lasta.
Aga ajakirjanik oli kangekaelne. Ta ütles: „Siis lähen otsekohe ülemuste juurde ja teen asja selgeks – mul pole õigust siin olla, mul pole rohelist kaarti – ma olen lihtsalt turist ja – väravavaht ei lase mul välja minna. Sa oled sooritanud kaks kuritegu: esiteks lasid sa mu sisse ja teiseks ei lase sa mind välja.“.
Väravavaht sai aru, et mehel oli täiesti õigus. Ta ütles: „Hästi, mine. Rahvaloendus võtab terve igaviku – kõik võtab siin terve igaviku. Vahepeal ehk ilmub mõni teine ajakirjanik. Aga see on imelik, et sa oled veendunud kuulujutus, mille sa ise lendu lasid.“.
Mees ütles: „Kui kümme ajakirjanikku seda usub, siis peab selles midagi olema. Mingi osa sellest peab tõsi olema, kuidas sa muidu veenad kümmet ajakirjanikku paradiisist põrgusse minema? Selles on kindlasti mingi osa tõtt.“.