Diogenes elas alasti, sest nagu ta ütles: "Inimene on sündinud alasti ja muutub nõrgemaks kui on riietega kaitstud.". Ta oli tugev mees.
Neli meest, kes inimesi röövisid ja neid turul orjadeks müüsid, mõtlesid: „See on hea saak, see mees võib meile palju raha tuua. Me oleme palju orje müünud, aga keegi neist pole olnud nii tugev, nii ilus, nii noor. Me võime tema eest saada hinna, mis me küsime ja turuplatsil tuleb veel suur võistlus kui me selle mehe müügiks välja paneme,“ mõtlesid nad. „Aga neljakesi me teda küll kätte ei saa. Ta võib üksi meid kõiki maha lüüa.“
Diogenes kuulis, mida mehed temast rääkisid. Ta istus jõe ääres puu all ja nautis jahedat õhtutuult ning puu taga pidasid need neli meest plaani, mida teha.
Diogenes ütles: „Ärge muretsege. Tulge siia! Te ei pea muretsema, et ma teid ära tapan, ma ei tapa kunagi kedagi. Ja te ei pea muretsema, et ma vastu hakkan või võitlen – ei. Ma ei võitle millegagi, ma ei hakka kellelegi vastu. Te tahate mind orjaks müüa?“
Häbistatud ja hirmul olid need neli meest ja ütlesid: „Seda me mõtlesime jah. Me oleme vaesed ... kui sa tahaksid?“
Diogenes ütles. „Muidugi tahan. Kui ma võin teid teie vaesuses kuidagi aidata, siis on tore.“
Niisiis tõid nad ahelad. Diogenes ütles: "Visake need jõkke, mind need ei pea. Ma kõnnin teie ees. Ma ei usu millegi eest põgenemisse. Tegelikult hakkab mulle see mõte huvi pakkuma, saada maha müüdud, seista kõrgel poodiumil ja sajad inimesed tahavad mind endale saada. Ma olen sellest oksjonist elevil – ma tulen!“
Neli meest hakkasid veel rohkem kartma: see mees pole mitte ainult tugev ja ilus, ta näib olevat ka hull, ta võib olla ohtlik. Aga nüüd polnud neil enam taganemisteed. Ta ütles: „Kui te püüate põgeneda, siis riskite oma eluga. Järgnege mulle, kõik neli. Pange mind turul poodiumile.“
Nad järgnesid talle vastutahtmist. Nad tahtsid teda viia, aga ta läks nende ees! Kas tabate tuuma? Isegi sellises olukorras võttis ta enda eest vastutuse. Ta oli vaba mees isegi sellises olukorras, kus inimesed pidasid vandenõu ja püüdsid teda turuplatsil maha müüa, mis on kõige inetum asi, mis võib kellegagi juhtuda – et teda müüakse nagu mõnda asja, enampakkumisel.
Ent ta ütles neile meestele: „Ärge kartke ja ärge püüdke põgeneda. Te olete andnud mulle suurepärase idee ja ma olen teile tänulik. Ma vastutan ise, ma lähen turuplatsile. Teie panete mu oksjonile.“
Mis inimene see selline küll on, mõtlesid mehed. Kuid tagasiteed nüüd enam polnud, niisiis nad järgnesid talle. Ja kui ta pandi kõrgele poodiumile, et kõik võiksid teda näha, siis võttis maad vaikus, nii et oleks võinud kuulda nõela kukkumist. Inimesed polnud seal kunagi näinud nii heade proportsioonidega kaunist keha – nagu terasest tehtud, tugevat.
Enne kui oksjonipidaja sai midagi öelda, teatas Diogenes: „Kuulake inimesed! Siin on isand, et müüa teda mis tahes orjale, sest need neli vaest meest vajavad raha. Paljud inimesed olid huvitatud, ent lõpuks anti neile neljale mehele summa, mis oli suurem igast varemkuuldud summast. Diogenes ütles neile: „Kas te olete nüüd õnnelikud? Te võite nüüd minna ja mina lähen koos selle orjaga.“
Teel lossi, kui nad kaarikuga sõitsid, ütles kuningas Diogenesele. „Kas sa oled hull? Sa pead end isandaks? Mina olen kuningas ja mind pead sa orjaks?“
Diogenes ütles. „Jah, ja mitte mina pole hull, vaid sina oled hull. Ma võin seda kohe praegu tõestada.“ Kaariku tagaosas oli kuniganna. Diogenes ütles: „Sinu kuninganna on minust juba huvitatud, ta on sinuga lõpetanud. Isandat osta on ohtlik.“
Kuningas oli rabatud. Muidugi polnud ta Diogenesega võrreldav. Ta võttis mõõga välja ja küsis kuningannalt: „Kas see on tõsi, mida ta räägib? Kui sa tõtt räägid, siis on su elu päästetud – ma luban seda. Aga kui sa tõtt ei räägi ja ma hiljem sellest teada saan, sisi raiun sul pea otsast.“
Kuniganna oli hirmul, aga ütles: "See on tõsi. Temaga võrreldes pole sa mitte midagi. Ma olen võlutud, sellel mehel on võluvõim. Sina oled temaga võrreldes lihtsalt vaene mees. See on tõsi.“
Muidugi peatas kuningas kaariku ja ütles Diogenesele: „Kasi siit kaarikust välja. Ma lasen su vabaks, ma ei taha oma lossis sellist riski võtta.“
Diogenes ütles: „Tänan sind. Ma olen inimene, kellest ei saa orja teha ja sel lihtsal põhjusel, et ma võtan kogu vastutuse enda peale. Ma pole lasknud neil neljal mehel, kes mu siia tõid, end süüdi tunda – nemad ei toonud mind, ma tulin vabatahtlikult. Nad on ilmselt tänulikud. Ja see on sinu kaarik, kui sa tahad, et ma välja läheksin, siis on väga hästi. Ma pole kaarikutega üldse harjunud, mu jalad on küllalt tugevad. Ma olen alasti ja see kuldne kaarik ei sobi minuga kokku.“