Räägin loo Tadž Mahali loomisest.
Kord läks üks mees Shirazist, Iraanist Indiasse. Teda kutsuti Shiraziks, sest ta oli sealt pärit. Ta oli suur kunstnik, Shirazi kõige kuulsam kunstnik. Peale selle oli ta ka imetegija; enne kui ta Indiasse saabus, oli temast ette jõudnud tuhat ja üks lugu, mis jutustasid tema imetegudest. Sel ajal valitses suurmogul Džahan-šahh, kes oli neid lugusid kuulnud. Ta kutsus sufi müstikust skulptori oma õukonda.
Džahan-šahh küsis temalt: „Olen kuulnud, et sa suudad vormida kuju kogu inimesest, olles puudutanud vaid tema kätt ja nägemata kordagi tema nägu. Vastab see tõele?“
Shirazi vastas: „Pane mind proovile, valitseja – kuid mul on üks tingimus. Võta oma paleest 25 ilusat naist ja sea nad kardina taha. Las nad pistavad käed kardina vahelt välja. Ma puudutan nende käsi ja valin neist ühe. Mul on vaid üks tingimus: kelle ma iganes välja valin, temast valmistan ma kuju, ning kui see on täiesti tõetruu ja sa oled sellega rahul, saab tema minu naiseks, ma abiellun temaga. Tahan abielluda kellegagi sinu palee naistest.“
Džahan-šahh oli päri. Ta ütles: „Olen sellega täiesti nõus.“
25 ilusat orjatüdrukut pandi kardina taha. Shirazi kõndis ühe juurest teise juurde, lükates kõik tagasi – kuni jõudis kõige viimaseni. Nalja pärast, lihtsalt mängulustist oli kardina taha seisnud ka Džahan-šahhi tütar. Kui kõigi 25 tüdruku käed oli tagasi lükatud, pistis ka tema käe välja. Shirazi puudutas ta kätt, tajus midagi ning ütles: „See käsi ongi minu.“ Ja ta pani sõrmuse keisritütre sõrme, et näidata: „Kui see mul õnnestub, saab temast minu naine.“
Kui šahh sellest teada sai, oli ta kohutatud: „Mida mu tütar teinud on!“ Siiski ei hakanud ta muretsema, sest on peaaegu võimatu vormida kuju naisest, olles puudutanud vaid tema kätt.
Kolm kuud järjest kadus Shirazi oma tuppa, töötades nii ööl kui päeval. Kolme kuu pärast palus ta valitsejal ja kogu õukonnal tulla oma tööd imetlema. Šahh ei uskunud oma silmi, kuju oli niivõrd täpne. Shirazi suutiski seda! Valitseja ei osanud leida ühtki viga, kuigi ta hoolega otsis, tahtmata anda oma tütart vaesele mehele naiseks. Kuid nüüd polnud enam pääsu – ta oli andnud lubaduse.
Džahan-šahh oli endast väljas ja ka ta naine oli seda niivõrd, et jäi haigeks. Ta oli rase ja sünnituse ajal ta suri – väidetavalt suurest ahastusest. Tema nimi oli Mumtadž Mahal.
Šahh oli lootust kaotamas - kuidas päästa oma tütar? Ta kutsus skulptori enda juurde ja rääkis talle kogu loo ära. „Kõik oli suur eksitus. Mu tütar tegi vea, kuid palun saa minu olukorrast aru – mu naine suri, sest ei suutnud leppida mõttega, et ta tütar abiellub vaese mehega. Ka mina ei suuda sellega leppida, kuigi tean, et olen andnud lubaduse.“
Kunstnik vastas: „Pole mõtet nii palju muretseda Sa oleks pidanud mulle sellest varem rääkima. Lähen nüüd tagasi koju. Ära muretse. Ma ei palu sinult midagi, lähen Shirazi. Unusta kogu lugu!“
Kuid šahh vastas. „See pole enam võimalik, ma ei saa unustada. Andsin sulle oma lubaduse, andsin sõna. Oota pisut ja ma kogun mõtteid.“
Peaminister soovitas valitsejale: „Toimi nii. Kuna sinu naine on surnud, käsi sellele suurepärasel kunstnikul, kes on ennast juba tõestanud, rajada memoriaal oma naisele. Ta peaks looma ilusa hauaehitise, kõige ilusama maailmas. Sea talle tingimuseks, et kui sa kiidad tema projekti heaks, saab ta sinu tütre omale naiseks. Kui sa seda heaks ei kiida on jutul lõpp.“
Kunstnikuga peeti läbirääkimisi, ta oli asjaga päri ja ütles. „Hea küll, olen nõus.“
„Nii,“ mõtles šahh, „ma ei kiida mitte ühtegi varianti heaks.“
Shirazi pani kokku mitu erinevat maketti, mis olid kõik väga ilusad, kuid valitseja jäi endale kindlaks ja ütles iga kord. Ei, ei ja veel kord ei.“
Peaminister oli meelt heitmas, sest kõik maketid olid haruldaselt ilusad. Iga projekt oli erakordne, neid tagasi lükata tundus ebaõiglane. Peaminister lasi liikvele kuulujutu, ms oli iseäranis mõeldud kunstniku kõrvadele. „Šahhi tütar, sinu väljavalitu, on väga haige.“ Kuulujutu kohaselt oli tüdruk ühe nädala väga haige, järgmisel nädalal oli ta väga-väga haige ja kolmandal nädalal ta suri.
Kui kuulujutud tüdruku surmast jõudsid kujurini, valmistas ta viimase maketi. Ta süda oli murtud, sest tüdruk oli surnud. See makett pidi olema lõplik. Ta tõi selle šahhile ja šahh kiitis selle heaks. Konks oli selles, et tüdruk oli surnud, nii et abiellumine ei tulnud enam kõne alla.
Sellest maketist saigi Tadž Mahal.