Prantsuse revolutsiooni ajal juhtus Bastille’i kindluses üks lugu. See oli kõige kuulsam vangla Prantsusmaal, mõeldud ainult neile, kes olid eluks ajaks vangi mõistetud. Inimene läks elusana Bastille’sse, aga elusalt välja ei tulnud – välja tulid ainult surnukehad. Ja kui inimene oli käeraudadesse ja ahelatesse pandud, siis need lukustati ja võti visati Bastille’i kaevu – sest neid polnud tarvis. Neid lukke ei avatud, mis neist muidu kasu oleks olnud? Selles vanglas oli üle viie tuhande inimese. Mis mõtet oli viie tuhande inimese võtmeid ilma igasuguse vajaduseta alles hoida? Kui olid juba astunud sinna pimedasse kongi, siis igaveseks.
Revolutsionäärid muidugi mõtlesid, et esimene asi, mida tuleb teha, on vabastada vangid Bastille’st. Ebainimlik on kedagi mis tahes teo pärast heita vangla pimedasse kongi lihtsalt surma ootama, mis võib saabuda viiekümne-kuuekümne aasta pärast. Kuuskümmend aastat ootamist on hingele tohutu piin. See pole karistus, see on kättemaks selle eest, et need inimesed rikkusid seadust. Nende tegude ja karistuse vahel pole tasakaalu.
Revolutsionäärid murdsid uksed lahti ja ajasid inimesed pimedatest kongidest välja. Ja olid hämmastunud. Inimesed polnud valmis oma kongidest lahkuma.
Te mõistate. Inimene, kes on elanud kuuskümmend aastat pimeduses – päike on talle liiast. Ta ei taha valguse kätte tulla. Tema silmad on liiga tundlikuks muutunud. Ja mis mõtet sellel on? Ta on nüüd kaheksakümneaastane. Kui ta vangi läks, oli ta kakskümmend. Kogu tema elu on möödunud pimeduses. Sellest pimedusest on saanud tema kodu.
Aga revolutsionäärid tahtsid vangid vabastada. Nad murdsid katki ahelad, käerauad – sest võtmeid polnud. Vangid olid väga selle vastu. Nad ei tahtnud vanglast lahkuda. Nad ütlesid: „Te ei saa meie olukorrast aru. Inimene, kes on olnud selles olukorras näiteks kuuskümmend aastat – mida ta väljas teeks? Kes talle süüa annaks? Siin antakse süüa ja ta võib puhata oma vaikses pimedas kongis. Ta teab, et on peaaegu surnud. Ta ei suuda väljas üles leida oma naist ega saa võib-olla kunagi isegi teada, mis temaga juhtus. Tema vanemad on surnud, tema sõbrad on kas surnud või on nad ta täiesti unustanud. Inimene, kes pole kuuskümmend aastat tööd teinud – kes annab talle tööd? – ja veel sellisele, kes tuleb Bastille’ist, kus hoitakse kõige ohtlikumaid vange? Juba Bastille'i nimetamisest on küllalt, et talle tööd mitte anda. Miks te meid sunnite? Meil pole kodu, elumaja. Me oleme peaaegu unustanud, kus me elasime – ilmselt elab seal keegi teine. Meie kodud, meie perekonnad, meie sõbrad, kogu meie maailm on selle kuuekümne aastaga nii palju muutunud, me ei saa sellega enam hakkama. Ärge meid enam piinake. Meid on juba küllalt piinatud.“
Ja nende jutus oli oma tõetera. Aga revolutsionäärid olid kangekaelsed inimesed, nad ei kuulanud. Nad sundisid inimesi Bastille’ist välja tulema, aga ööseks olid peaaegu kõik tagasi tulnud. Nad ütlesid: „Andke meile süüa, sest me oleme näljased.“
Mõned tulid keset ööd tagasi ja ütlesid. „Andke meile me ahelad, sest me ei saa ilma nendeta magada. Me oleme maganud käeraudades, ahelad jalgade ümber, pimeduses, juba viiskümmend, kuuskümmend aastat. Neist on saanud peaaegu meie kehaosad, me ei saa ilma nendeta magada. Andke meile ahelad tagasi – ja me tahame oma konge. Me olime täiesti õnnelikud. Ärge sundige oma revolutsiooni meile peale. Me oleme vaesed inimesed. Te võite oma revolutsiooni kusagil mujal teha.“
--
Revolutsionäärid olid rabatud. Aga see lugu näitab, et vabadus m i l l e s t k i pole ilmtingimata õnnistus.