Rongikupees istus üks mees. Tema vastas istus preester, kõrval oli piknikukorv. Mehel polnud midagi paremat teha ja ta hakkas preestrit jälgima.
Mõne aja pärast tegi preester piknikukorvi lahti, võttis sealt välja väikese liniku ja pani ettevaatlikult põlve peale. Siis võttis ta klaaskausi ja pani selle liniku peale. Seejärel võttis ta õuna ja noa, kooris õuna ära, lõikas tükkideks ja pani õunatükid kaussi. Seejärel võttis ta kausi kätte ja viskas õunatükid aknast välja.
Siis võttis preester banaani, kooris selle ära, lõikas tükkideks, pani need kaussi ja viskas jälle aknast välja.
Siis võttis preester banaani, kooris selle ära, lõikas tükkideks, pani need kaussi ja viskas jälle aknast välja. Samamoodi läks ka pirni, kirsside, ananassi ja vahukoorega – kui kõik oli valmis, viskas ta need aknast välja. Siis puhastas ta kausi ära, raputas liniku puhtaks ja pani asjad korvi tagasi.
Mees oli preestrit imestusega jälginud, kuni ta viimaks küsis: „Vabandage, Isa, mida te õieti teete?“.
Preester vastas jahedal toonil: „Teen puuviljasalatit.“.
„Aga te viskate ju kõik aknast välja,“ ütles mees.
„Jah,“ vastas preester. "Ma vihkan puuviljasalatit.“